Vikitsitaadid

Eva Lille

Soome tõlkija ja soome-eesti kultuurivahendaja

Eva Anneli Lille (aastani 1968 Hyvärinen; sündinud 13. mail 1941 Helsingis) on soome estofiil, Soome-Eesti kultuurisidemete arendaja ja eesti kirjanduse soome keelde tõlkija. Ta on eesti keelest soome keelde tõlkinud Enn Vetemaa, Lennart Meri, Jaan Krossi ja Eduard Vilde, aga ka Aino Perviku, Eno Raua, Mati Undi, Viivi Luige, Mats Traadi jt teoseid.


Intervjuud

muuda
  • [Esimestest külaskäikudest Jaan Krossi ja Ellen Niidu juurde 1960ndate keskel:] Elu Harju tänavas oli huvitav sellepärast, et seal oli üks meesterahvas, kes oli tõstetud koduseks kuningaks. Teda teenindati kogu aeg ja ta kirjutas kogu aeg ja mul oli tihti niisugune tunne, et Elleni suhtes polnud see õiglane! Käisin seal ju tihti, ja alguses oli seal vähe ruumi, aga kuskilt kostis alati kirjutusmasina hääl, ja kõik tädindus toimis teil, mis oli mulle haruldane ja uus asi, et need vanad pensioniprouadest koduabilised olid rakendatud niimoodi. Olin emantsipeeritud noor soomlanna ja ma tunnetasin, et siin oli midagi hoopis teistmoodi, kui Soomes olnuks vastuvõetav. Jaa, Soomes olid asjad teistmoodi! Ellenil oli hoiak, et tema hoolitseb maise elu eest, mis keerleb, aga see oli natuke selline… see, et Jaan oli nii keskendunud… Kord istusime Elleniga suures toas ja Jaan tuli teisest toast, ta oli täitsa oma mõtetes, käe otsas nahast portfell, ja ta läks otse välisukse juurde ja vandus järsku ukse juures kohutavalt ja pöördus tagasi oma tuppa — ta oli unustanud midagi. Ellen siis seletas, et Jaan oli teel arhiivi. Ta üldse ei suhelnud meiega. Hiljem, kui ma seal käisin, oli Jaan küll väga sõbralikult jutu juures. Järsku ta tõesti kirjutas ilukirjandust inimeste pealt? Aga ta võis iga hetk seltskonnast selgitusi andmata sundimatult lahkuda. Jaan oli patriarh! Aga Ellenit ma imetlen, et ta jõudis seda kõike teha, nägu naerul. Tal polnud mitte kunagi näol virilat ilmet.


  • Kui ma ütlen "mina", siis ma mõtlen "meie". Mitte ühtegi asja pole ma teinud päris üksi ja ma tahan, et selles loos saaksid tingimata nimetatud mõnedki nimed.
  • Eesti on olnud üks imeliste seoste jada. Või tihti hoopis imede pundar, sest on olnud harutamist, et imedeni jõuda.
  • [Lennart Mere "Hõbevalge" tõlkimisest:] Kui tütar Juuli tuli koolist, leidis ta ühtepuhku, et ema on ikka veel kuskil sügaval muinasajas.
  • [Tõlkides õige sõna otsimisest:] See on, nagu tuleks heegelnõela ja peene niidiga teha just see õige silmus, just seesugune täpne tõmbamise liigutus on see.
  • [1991. aasta augustiputši päevist:] Ja siis nii kella 11 paiku tuli Lennart Meri. Ta oli lõbusas tujus, naeris, käis nagu kõrbekaamel ringi, õõtsuval kõnnakul. Ta mõistis, et käes on murrangumoment.


  • Ma ei kahtle selles, et "Karu südant" võib Soomes saata edu ja film läheb soomlastele kindlasti korda, kuigi ma ei usu, et teda saadab väga suur menu, sest nii hiilgav film ta pole.
  • Filmi vaadates tuleb selgelt välja tõsiasi, et esialgu kavandati sellest seriaali - naistegelasi on liiga palju selleks, et filmist saaks üks intensiivne tervik. Samas on filmil väga häid külgi - hea kaameratöö, suurepärane loodus, väga hea meespeaosaline ja suurepärane on ka üks naisosatäitjaist.


  • Olen nagu iga soomlane – tahaksin iga päev "Saaremaa valssi" kuulda. Sellest tuligi mulle idee õpetada saare koolinoortele see laul soome keeles selgeks – et nad võiksid selle lauluga astuda soome publiku ette esinema nagu tõelised kunstnikud.


  • [PÖFFi nime sünnist:] Tiina käiski siis arutluse käigus välja oma probleemi, et festivalil pole veel nime. Mina siis tormakalt kohe ütlema, et ärge palun nimetage seda Tallinna rahvusvaheliseks filmifestivaliks, vaid et nimel peaks olema ka mingi kõla, et see peaks sobima nagu rusikas silmaauku. Nii et meelde jääks. Noh, nii nagu on Peterburi valged ööd...
Siis lajataski Ants Puusepp väga otsustavalt: "Pimedad ööd!" Nii et tegelikult on Ants nime leiutaja!
Tiina Lokk naeris ja oli rahul, meil oli kõigil kindel tunne, et see nimi jääb.
  • PÖFF on tähtis asi. Tiina Lokk on teinud selle juhtimisega ära suure elutöö. Tal on kindel koht eesti kultuuriajaloo kapi peal, teiste kultuuriheeroste kõrval.


  • Soomlased ei leia teie kultuuri, kui te ise ei paku seda.
  • Soomlased teevad Eestisse kaks miljonit käiku aastas, aga vaid väike osa neist satub väljapoole Tallinna.
  • Rönttönen, rukkijahukakk, mille sees pohlamoosiga maitsvamaks värvitud kevadiselt sinistest kartulitest puder, oli omaaegne näljatoit. "Me pole kunagi nii vaesed olnud, et oleksime pidanud rönttöseid sööma," on olnud uhke mõnegi soomlase esivanem, kelle järglased nüüd pirukatega ilma teevad.
Kus on teie rönttöset? Tuleb avastada need väikesed asjad, mis on eksootilised teistele.
  • Kui Savos on kalakukkot ja Hauko uhkustab Wuolijoe nimega, siis eestlastel on kõvad sepad ja Tammsaare, kelle teostest jätkub ainet paljudele turismitaludele.
  • Soomeugrilastel on omadus, mis kas aitab ühistegevusele kaasa või halvab selle - kadedus. Oleneb sellest, kas läheb naabri ületrumpamiseks või kaigaste kodaratesse loopimiseks.


  • Saime idee seltsi asutamiseks Eeva Niinivaara 80. juubelil, me olime Kappeli restoranis. Raili Kilpi, kes on tõlkinud Tuglast, ütles, et asutame seltsi. Sest meil oli väga tore, üle tüki aja ülikoolikaaslased said kokku ja selts - miks mitte?!
Kohe esimene asi, lugesime [Soome ja NSVLi] rahulepingu teksti. Kas on keelatud asutada Eesti-selts? Ei olnud keelatud.
  • No mõtle nüüd, me pidime märtsikuus otsustama, kelle tahame kutsuda järgmiseks aastaks aastakoosolekule ettekannet pidama. Mais pidime saatma kutse, Moskvasse ja Tallinnasse kaks eksemplari, Moskvasse veel vene keeles, ametlikult tembeldatud, allkirjad õigeks tunnistatud, mitmete templitega mitmes kohas, siis läksid nad Moskvas kaduma jne. Õudne tramburai. Et üht külalist saada järgmise aasta märtsikuuks. Täielik nonsenss.
  • [Bürooruumidest:] Siin olid suvegümnaasiumi selts ja mitu teist. Siis me hakkasime neid siit välja lööma. Meil õnnestus see poolteise või kahe aastaga. Tulime ise siia veebruaris 1989 ja veebruaris 1991 asutati siin Eesti kultuuripunkt. Ja selleks ajaks oli plats puhas. Aga ma tegin seda ka täieliku kavaluse ja jõhkrusega. Ma ütlesin nendele, kes siin elasid, et haridusministeerium leiab, et me ei mahu samadesse ruumidesse. Aga haridusministeeriumis rääkisin, et suvegümnaasiumi selts ütleb, et nemad ei mahu meiega. Samal päeval! Ma teadsin, et meil on ruumi vaja, kogu aeg jõudis siia üha enam eestlasi.
  • [Eesti peamisest tutvustusüritusest Soomes:] Mardilaat. Mardisandi traditsiooni ei ole üldse Soomes. Seal me oleme tutvustanud eesti kultuuri. Seal on käinud kõigepealt 600, siis 1000, 1500, 2000 inimest. See on hea traditsioon, mida jätkatakse.
  • Eesti keele kursused on olnud väga tähtsad. Kõigepealt eestlastele soome keele siin, meil eesti keele kursused Tallinnas, siis Tartus, siis Saaremaal, siis igal pool. See on oluline, naabri keelt peab oskama.
  • Sedasama Eestit tutvustavat tööd teeme ka tulevikus. Tööl ei ole enam sellist imelist glooriat nagu nendel iseseisvumisaastatel, kui kogu aeg jooksid ministrid ja presidendid ringi. Jalaga segada neid.
Praegu on oluline see, et huvi on Eesti vastu on jätkuv.


  • Kui lähen hommikul Helsingis uksest välja, on tublid Eesti naised ära pesnud me koridori. Õues roogivad tublid Eesti mehed oma masinatega lehti. Lähen bussi, seal mängib Vikerraadio ja mina ütlen selges eesti keeles "Tere hommikust!"
Täna on meie ülesanne siin Soomes kutsuda siia tulnud eestlased uuesti tagasi oma emakeelse kultuuri ja oma emakeele rüppe, sest need sidemed kipuvad katkema. Siia tulnud eestlastel on nii kiire oma kodu rajamisega, et kultuur ja keel kipuvad ununema.
  • Lennart Meri ütles, et Tuglase Selts ja Soome olid Eesti jaoks postkontor, periskoop ja mõtete pärm. Mina lisan: tegutsege nüüd, eestlased. Võtke siit meie taignast juuretis oma tegudele, tehke Eestis üks selts, tehke Soome Eestis tuntuks. Tehke sama tööd, mida meie oleme Eestiga seotult teinud. Eestlased ei tunne Soome maad, keelt ega kultuuri, aga oleks aeg ise tegutseda, Soome tundmise kaudu oma identiteeti hoida.
  • Kole on, et meie kohalikud Soome eestlased häbenevad siin, et nad on eestlased. Kui neid eesti keeles teretan, hakkavad nad minuga soome keeles rääkima, häbenevad oma keelt. Siis pean mina neile õpetama, et eestlane on olla uhke ja hää.
  • Tuleb rohkem rääkida ja kirjutada, et oma lapsepõlve tunnete keel, oma emakeel tuleb igal juhul säilitada. See on suurim väärtus, mis sul on. Ma räägin sellest kõigest ka oma afgaanidele ja oma kurdidele, keda praegu Soomes kodustan.
  • Annan põgenikele soome keele tunde. Õpetan: peate oma lastega ilmtingimata rääkima oma emakeeles. See on kõige olulisem, mida saate lastele anda. See on tähtis aina rohkem segunevas maailmas. Olen vaadanud afgaane ja somaallasi, mõelnud, et järsku mu lapselapsed teevad nendega lapsi. Jube huvitav oleks! Aga säilitagu selle juures oma keel!
  • On täiesti uskumatu, et pea igal soomlasel on oma Eesti lugu, tihtipeale Eesti aitamise lugu. Need võtavad silma märjaks.



  • [Eesti keele õppijana Tartus märtsis 1964:] Esimesel õhtul premeeriti kolme eesti keelt kõige paremini oskavat üliõpilast nii, et viidi Tuglase koju. Istusime üleval töötoas ja juba eakas Elo teenindas meid. Tagantjärele mõeldes on isegi natuke naljakas – oled üliõpilane, pursid natuke eesti keelt ja sind viiakse kohe sellise rahvusliku ausamba juurde. Tuglas oli niisugune vaikne, muheles omaette ja naeratas, tema silmanägemine oli siis juba halb. Ta hoidis käes paberossi ja mul on siiamaani silme ees, kuidas ta juuksenõelaga sinna sisse vatti filtriks lükkas.
Laual olid ilusad kohvitassid ja Elo hakkas neisse kohvi valama. Mina siis kilkasin: "Oi kui tore, me saame teed!" Noh, kohv oli nii lahja. Elo, kes oli elav ja temperamentne, ütles selle peale: "Ei ole midagi! Kohvi on raske saada ja kohv on kallis."
  • Sain eriti hea kontakti just Eloga, hoolimata sellest, et meil oli 45 aastat vanusevahet. Ta oli nooruslik ja lasi enesele võrdlemisi ligidale, hoolimata äsjaolnud rasketest aegadest. Rääkis usalduslikult, mainis igapäevamuresid – nii, et see, kellel kõrva kuulda, sai aru, et vanakestel oli tegelikult hästi raske. Kuigi nad olid au sees ja klassikud, inimesed ikkagi nagu kartsid nende juurde minna. Eestlased, kes sinna läksid, tõmbusid kokku ja olid rafineeritud. Mul on tunne, et Tuglased olid natuke üksi.
  • [Friedebert Tuglasest:]Temaga oli mul raske kontakti saada, tundsin end tema lähedal nagu elevant portselanipoes. Elo oli sõbralik ja temperamentne, väljendas ennast alati rõõmsalt ja naeris, rääkides olid ta kujundid väga värvikad. Kui Friedebert oli selline väärikas ja muhelev, siis Elo hüples ringi nagu tihane.
  • Lugedes Elo Tuglase päevikut, ei meeldinud mulle see klatšilik maik, mis seal oli. Kui seal majas käisin, pidas Elo ennast väga väärikalt üleval, ta ei klatšinud ega rääkinud teisi taga, ei öelnud kunagi kellegi kohta midagi halvasti. Aga päevikus ei tundnud ma seda inimest ära. Olin selle vastu, et päevikuid soome keelde tõlkida, kuigi näiteks Kai Laitise arvates annavad need tollest ajastust väga hea pildi. Küllap tal on õigus. Aga minul oli isiklik vaatenurk. Ma ei tahtnud, et see šarmantne naine saaks tuntuks sellisena.
  • [Friedebert Tuglase keeldumisest Soome-kutsetest 1960ndatel:] Ta seletas ükskord, et tahab Soomet mäletada niisugusena, nagu see talle on meelde jäänud külastustest enne sõda.
  • [Tuglase seltsi nimest:] Valisime Tuglase nime just sellepärast, et ta oli elanud kaua aega Soomes ja vahendanud soome kultuuri Eestisse, ta oli Aino Kalda ja Aleksis Kivi tõlkija. Tahtsime sümboolselt rõhutada seda vana kultuurivahetust.
  • [Friedebert Tuglase matustest:] 1971. aastal vaatasin Estonia teatri ümber looklevat pikka talvepalitutes saba. Otsustasin, et mina sinna sisse ei lähe. Vaatasin inimesi ja mulle meenusid Mannerheimi ja Sibeliuse matused – olin siis veel väike, aga mäletan meeleolu. Rahvuslike kangelaste matused.


  • Minu meelest ei ole Eesti ja Soome vahelised probleemid tõsised. Asi on selles, et Soome ja Eesti ühiskond on erinevas arengufaasis. Meie saime pärast Teist maailmasõda ise edasi areneda, Eestil nii hästi ei läinud. Seetõttu on mõned meie arusaamad asjadest küll erinevad, kuid erinevustest ja probleemidest on palju rohkem ühist ja head. Pigem tuleks rohkem sellele mõelda, et kui mingi probleem üles kerkib, siis kuidas tõhustada kahe riigi vahelist koostööd, et sellest häirivast takistusest üle saada.


  • Soomlased tahavad valitsevatest pingetest rutem vabaks saada ja jäävad kiiremini täis. Eestlased oskavad rohkem rõõmustada. Soomlane ei tunne seda, et joomise eest võiks järgneda probleemid ja karistus, siin seda nõukogude ajast teatakse ja mäletatakse. Eestlane suudab piiri pidada, soomlane joob karistamatult ja südametunnistusepiinata.
  • Eestlane kasutab oma uusi võimalusi rohkem isikliku rikkuse kogumiseks kui oma riigi hüvanguks, patrioote on Eestis vähevõitu. Noored on Eestis muutunud armsatest intellektuaalidest karjäärihaideks, kes on külmad ja kaalutlevad, et võidelda küünarnukkidega kätte koht päikese käes.
  • Ma ei ole näinud, et keegi niimoodi seadust rikuks nagu eestlased. Siin on ikka kole eetiline kriis. Seadustest mööda hiilimine on nagu auasi, et teie tehke seadusi, meie vaatame kuidas nendega hakkama saada.
  • Eestlased sind hea meelega oma koju ei kutsu, ikka kardetakse, et pole piisavalt värske remont või muu seesugune. Ega ma siis remonti vaatama ei lähe, ma lähen inimestele külla. Eestlastele lõpeb kodu ära esikuuksega, sellist nagu Soomes, et ühises koridoris remonti tehakse, koos maja ette peenrad tehakse või koos aknaid pestakse, ei ole. Teisele poolt ma saan aru, et kuritegevus on suur, aga inimene kapseldub Eestis oma koju ja sageli ei lase sinna ka sõpru.


  • Eesti ümber on Tuglase Seltsis juba 15 aastat käinud tormiline elu, just nagu tants aurukatla ümber.

Kaudtsitaadid

muuda

Tema kohta

muuda
  • Ja mõtleme korraks vaesele Eliza Doolittle'ile, täpsemalt sellele, millest algas tema muutmine kõrgklassi daamiks. Ta topiti vägisi vanni ja pesti röökimisest välja tegemata puhtaks. Just nii, nagu tegi kuulus Soome estofiil Eva Lille eestlastega.


  • 13. mail jõuab esimese juubelini eesti kultuuri suursaadik Soomes Eva Lille. Sündinud rahutul ajal, on ta rahutust kandnud endas läbi kogu senise elu.
  • Aastail 1968—1971 sidus abielu teda püsivalt Eestiga, neil aastail kujunes välja lai tutvusringkond, eesti keel muutus sedavõrd omaseks, et olen kuulnud Eva Lillet tihti eestlaseks peetavat.
  • Küsisin, keda Eva Lille veel tõlkida tahaks; vastus kõlas — midagi eesti kirjanduse klassikast. Võib-olla Ristikivi või Tammsaaret, kuid kahjuks on soome kirjastajad veel täna selliste teoste avaldamise suhtes liialt ettevaatlikud. Kuigi eesti kirjandus on võitnud endale kindla ja üha suureneva lugejaskonna, kardavad kirjastajad riski. Seega tuleb veel oodata.
  • Omaette peatükiks E. Lille elus on suuresti tema õlgadel seisev Friedebert Tuglase Selts, institutsioon, mis Eestis enam esitlemist ei vaja. Tarmuka ja järjekindla tööga on sellest seltsist kümmekonna aastaga kuju­ nenud tõeline Eesti esindus Soomes. Kui täna Friedebert Tuglase Selts koostöös Elias Lönnroti Seltsiga valmistab ette Soome Kultuuriinstituudi avamist Eestis, on loomulikult ka siin Eva Lille primus motor.
  • Lõpetuseks tahaksin vaid lisada, et meie päevil, mil usinasti tegeldakse enesereklaamiga, on Eva Lille tegevus olnud eeskujuandvaks näiteks sellest, et kõige paremini räägivad inimese eest tema teod, mõõdupuuks ei saa olla vaid hiilgavad tulevikuplaanid, vaid ka võimaluste realiseerimine olevikus.
  • Aastakümneid Eesti elu ja arengut lähedalt jälginud ja kõigele kaasaelanud inimesena rõõmustab Eva Lillet see, et meie vaimuelu on vabanenud kõikvõimalike kontrollide alt, et meie inimestele (eelkõige noortele) on avanenud võimalus vabalt reisida ja suhelda oma eakaaslastega kõikjal maailmas; samas teevad teda murelikuks meie tänases päevas üha süvenevad ebaeetilised ilmingud, solidaarsuse puudumine, eestlasi haaranud "siltide kleepimise" maania.


  • Imede, imestamiste ja imeliste seoste jada jätkub, ja on imekombel täiesti loogiline, ka siis, kui Eva hakkab ühtäkki Eestiga seoses jutustama C. H. Burnetti teosest "Kadunud prints", mida ta soomekeelses tõlkes luges esimest korda millalgi algklassi­lapsena. (Eesti keeles ilmus see originaalis 1915. aastal välja antud raamat Eva Lutsu tõlkes alles 2002. aastal.) Teoses käib võitlus salapärase Samaavia vabastamise nimel ja vabadusvõitlejate parool on "Lamp on süüdatud!". Loomulikult ei tea Eva siis veel, et saladuslik Samaavia on päriselt olemas ja ootab temagi panust vabastamisse. Töö Samaavia hüvanguks on aga nüüdseks kestnud üle poole sajandi ja mängki jätkub, sest paari töökaaslase ja sõbraga, kes samuti lapsepõlves sama raamatu lummusse langesid, on "Lamp on süüdatud!" siiani paroolina käibel.
"Vaata, kui kummaline, et ühel laste­raamatul võib olla seesugune mõju," ütleb Eva ja ta silmad ongi nagu süüdatud lambid.
  • Ülikoolis aga imestas läänemeresoome keelte professor Lauri Posti: "Eesti on huvitav küll, aga millega te õigupoolest tegelema hakkate, kui te keeleteadust ei vali?", kuid pidi juba mõni aasta hiljem kunagist üliõpilast esimeste eesti keelest tõlgitud teoste eest tunnustama.
  • 1964. aastal jõudis Eva Lille esimest korda Eestisse. Tuldi Leningradi kaudu rongiga. Vastas oli teiste seas legendaarne eesti keele õpetaja Helga Laanpere. Eesti reaalsus oli šokeerivalt hall. Aga juba esimesel õhtul viibiti Tuglaste pool Väikese Illimari tänaval ja sama reisi jooksul käidi ka Tartus, kus korraldatud vastuvõtul jäi Eva juttu ajama noore naisega ning sattus kohe isiklike perekonnalugude keskele – küüditamistest ja metsavendadest. Ta oli temaatikast teadlik, kuid kõik see otse kuulduna puudutas hoopis teisel moel. Eestist oli juba saanud isiklik asi.
  • Üsna kiiresti kujunes Eva Lillest soome turistidele grupijuht, kes pani kokku eesti kultuurist huvitatute gruppe. Kõige paremas mõttes ebatavaline giid, kes ei pudistanud üksi kuivi fakte, vaid korraldas ekskursioone nagu teatrietendusi, kus oli alati ruumi spontaansusele ja improvisatsioonile. Ja nii ilmusid soome külaliste jaoks püünele Mikk Mikiver, Arne Mikk, Eri Klas, Väravatornis avasid ukse Hortus Musicuse mehed. Ellen Niidu ja Jaan Krossi pool pakuti kohvi ja kooki. Nii sai abigiidina käe valgeks ka Lennart Meri.
  • Eva Lille jutustab ühest väikesest lonkavast Porvoo tuletõrjujast, kes tundis huvi mõne Tallinna tuletõrjedepoo vastu – ja otsekohe mindi Lomonossovi tänavale, kus Eva teadis üht seesugust paiknevat. Marsiti sisse, kui tuldi pragama, ent Eva ütles süütult, et nad on soomlased ja tahavad kõigest natuke ringi vaadata. Mõni aeg hiljem sattus Eva lugema, et Porvoo tuletõrjujad olid Lomonossovi depoole kinkinud uhiuue tuletõrje­auto. Polnud raske mõista, et selle taga oli väike lonkav Porvoo pritsimees.
  • 1970ndate lõpus läks liikumine Eestis vabamaks. Eva Lillel on meeles üks konkreetne hetk 1978. aastast, mil ta Eestisse saabudes tundis: sellel kõigel, mis ta on teinud ja teeb, on mõte, mingi suurem mõte, et need seni jäetud jäljed pole asjata. "Ka sisaliku tee jätab jälje," ütleme äkitselt Evaga täpselt ühekorraga.
  • Saartest, seentest, orhideedest, üldse floorast ja faunast kõneleb Eva Lille sama kirega, mis on ilmselgelt talle omane, kui miski meeli köidab. Eva eesti keel on mõistagi perfektne, vaid siis, kui tuleb juttu mõnest taimest, linnust või seenest, otsime tõlkeabi, sest mina ei tea omakorda soomekeelseid nimesid.
  • Kui iseseisvus kuulutati taastatuks, hankis Eva Lille Lennart Merele limusiini, vormimütsiga sohvri ja auto külge sinimustvalge lipu. Kõlab võimatult, kuid poole tunniga oli auto koos juhiga platsis. Eval oli just telefoniraamat lahti, et uurida limusiinide üürimise kohta, kui seltsi helistati. Tundmatu mees pakkus limusiini. Pärast avastas Eva, et ta sõrm oli telefoniraamatus just sama, Urpo Pääkköse nimelise mehe numbri peal.
  • Debora Vaarandit meenutades jõuab Eva Lille ootamatult sinna, kust ta oma juttu alustada plaanis. Nimelt, kui Eva otsustas Eestist taas Soome minna, kui tema "süda oli Eestit üleni täis" – just nõnda ta ütleb, ja jäägu siin võimalus mitmesugusteks tõlgendusteks –, siis võttis ta Helsingis ette hoopiski kurdi ja afgaani pagulasnaised, kellele püüdis õpetada soome keelt, korraldas ühiseid söögivalmistamisi ning aitas peredel jälle kokku saada.
Kord jäi Eva uurima Debora Vaarandilt kingiks saadud siniseid tasse, mille all oli kirjas Ali-Shir Nava'i nimi. Ta küsis afgaani naistelt, kas nad teavad temast ning selle peale hakkas vana naine Marjam otsemaid pikka lugulaulu laulma ning teised naised lõid kaasa. XV sajandi poeedi tekstid on siiani elavas mälus. Evale oli see muu hulgas järjekordne äratundmishetk, kui imelikud ja imelised on asjade omavahelised seosed ja kuidas peaaegu kõik tema elus ikka mingit niiti pidi on seotud Eestiga.
  • Mul oli au olla Eva Lille vieras (aga mitte sugugi võõras, vaid ootamatult vägagi oma!) laupäevast laupäevani. Olen lubanud, et ei lähe liiga emotsionaalseks, aga see on väga raske, kui pühapäeva õhtul üle lahe Tallinna poole tagasi sõidan, mõeldes kõige kuuldu, Eesti ja Soome ühtepõimumise ning Eva rolli peale selles kõiges. Kõrvaklappidest tuleb Eva Lille üks lemmikmuusikateoseid, Schuberti keelpillikvintett C-duur, ja ma loen ahnelt ja ühekorraga 1995. aasta Eesti Naist, kus on pikk ja julgelt avameelne ning üllatavalt päevakajaline intervjuu Evaga, 2007. aastal Tuglase Seltsi lehes ilmunud Eva artiklit "Löytöretkiä Viroon" ja Jaan Krossi novelli "Külmkapp", kuhu on peidetud Eva Lillele Mustamäele külmkapi hankimise lugu.




  • Täna võivad kõik eestlastest Soome-sõbrad üles otsida või ühendust võtta Eva Lillega, et teda õnnitleda 70. sünnipäeval. "Üles otsida" sellepärast, et juba aastaid ei leia me teda askeldamas Eesti-Soome kultuurisillal, kuhu ta on jätnud ometi legendaarse jälje. Eemalolek ei tähenda kindlasti, et Eesti Evale enam korda ei läheks. Ta on võtnud endale lihtsalt vabaduse jälgida nii Eestit kui teda Soomega ühendavat kultuurisilda kõrvalt.
  • Eva Lille tõeline suurus on aga olnud just Eesti-Soome kultuurisilla ehitaja ja käigushoidjana.
  • [Tuglase Seltsist:] See ongi lill, mille Eva Lille Eesti-Soome kultuurisillale istutas ja mis õitseb praegugi.


  • [Jaan Krossi] Soomekeelse kogumiku "Halleluja" niminovell "Halleluuja" räägib sellest, kuidas Teise maailmasõja ajal hävinevas Berliinis kingib sakslasest arhivaar doktor Ulrich oma Rootsi diplomaadist sõbrale, kes armastab Händeli muusikat, tema auto tarbeks signaalpasuna, mis mängib Halleluuja-koori algustakte. Nad kihutavad autoga mööda varemeis linna, joovad šampanjat, tuututavad autopasunat. Berliini vallutanud venelased vangistavad varsti arhivaari ja viivad ta Moskvasse. Kui arhivaar Moskva vanglast vangilaagrisse saadetakse ja teda transportiv auto, mille kottpimedas konkus ta istub, teeristil peatub, kuuleb ta, kuidas üks mööduv auto Moskva pakases tema halleluujat tuututab. Doktor Ulrichi tunded on üsna vastuolulised.
See oli üks neid lugusid, mis saatus Jaanile kinkis.
Kui 2007. aastal kohe pärast jõulupühi tuli Jaani surmateade, helistas mulle järgmisel hommikul Eva Lille. Eva hüüdis telefoni: "Halleluuja!"
Jahmusin.
"No "Halleluuja", see peab Jaani matustel olema!"
Loomulikult.
Kui Jaani sarka hakati pärast matusetalituse lõppu mööda kesklöövi Kaarli kirikust välja kandma, kõlasid orelirõdult koori ja orkestri esituses ning Tõnu Kaljuste dirigeerimisel Händeli oratooriumi "Messias" koori "Halleluuja" majesteetlikud helid.


  • Selliseid asju pole alati küll mõnus kuulata, ütles Koorberg ja meenutas samas Eva Lille intervjuud kümmekond aastat tagasi, kus estofiil muu seas ütles, et 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel tuli paljusid eestlasi tõepoolest õpetada duši all käima.
"Seda oli valus kuulata, aga samas polnud see ka vale, kui mõelda kas või tolleaegsetele kuudepikkusele soojaveekatkestusele," nentis Koorberg.


  • "Sinust, Sikk, teeme feministi!" [---] Nii teatas aastate eest Eva Lille, vägev Soome sillaehitaja, Tuglase seltsi legendaarne juht, paljude eestlaste euroopalike väärtuste juurde suunaja.
Toona tundus Eva pakutu pisut jube. Mulle nagu teistelegi meestele kõlas "feminism" sajandivahetusel kui midagi ahistavat. Kui luupainajana saabuv Clara Zetkini vaim...


  • Eva Lille — sõjajärgse ajastu legendaarseim estofiil, kes andis oma jalast kingadki Elo Tuglasele. Haruldase suhtlusvõime ja kandejõu ning soomlasele ebatüüpiliselt itaalialiku temperamendiga naine, tõeline sillatala, kelle käed on Eestisse kottide tassimisest veninud enda väitel kümme sentimeetrit pikemaks. Kuid tassis ta kõike: raamatuid, plaate, lasteriideid, kohvi, preservatiive, aga infot, optimismi ja sõprust eelkõige.


  • Muide, Eva Lille suhe Eestisse ja eestlastesse oli omal ajal nii intensiivne, et ta nüüd sellest Helsingis oma kenas kodus ja kahe lapselapse seltsis juba mitu aastat välja peab puhkama.


  • Lõuna Riigikogu Soome sõprusgrupiga. Kõlistan Blombergi kõrval klaase, milles kümnendivanune Põltsamaa vein. “See on saadiku töö pool, millest press kirjutab,” kostab kultuuri- ja pressinõunik Eva Lille. Ta pilk ütleb, et klaasikõlistamine lõunast alates on üks raskemaid töid. Ja kui õhtul on ise vastuvõtmise järel vaja käia veel kolmel vastuvõtul...
"Eesti ja Soome on seotud tuhandete niitidega. Nii see väline hiilgus, riigikogulaste vastuvõtt kui ka kohe algav suvefestivalide tutvustamine on vaid ühe eemärgi nimel: luua uusi sisulisi kontakte," Lille jutt muutub aeglaseks, hääletoon madalaks. Nagu alati siis, kui tal on midagi üliolulist öelda. Diplomaatiline nõks või mis?

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eva_Lille&oldid=84725"