Emakeel

Emakeel on esimene keel, mille omandamist alustab inimene pärast sündimist.

Emakeele monument Naxçıvanis, Aserbaidžaanis.

Proosa

• Järgnedes Fr. Engelsi väitele, mille järgi ""emakeele aine ja vorm" saavad arusaadavaks vaid siis, kui jälgitakse tema tekkimist ja järkjärgulist arenemist, see aga on võimatu, kui jätta tähele panemata, esiteks tema omad surnud vormid ja, teiseks, elavad ja surnud sugulaskeeled"¹, on selle õpiku autorid igati püüdnud võimaluste piirides esitada ladina keelt tema ajaloolises arenemises ja saavutada jõudu mööda seda, et selle keele omandamise protsess õpilaste poolt toimuks teadlikult.

_______

¹ Ф. Энгельс, Анти-Дюринг, 1948, lk. 303.

• Sergei Petrovitš Kondratjev, Aleksei Ivanovitš Vasnetsov, "Ladina keele õpik keskkooli VIII–XI klassile", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 3

• Vaidlused luule üle muutusid ikka üksikasjalisemaks ja ühegi väited ei suutnud otsustavalt läbi lüüa. Nõnda see kestis nädalaid, nii et härra Mauruski arvas viimaks tarviliseks kaasa rääkida. Tema tegi seda õhtul söögitoas, kus ta jagas oma harilikku õpetust komade paleest ja muist niisuguseist asjust, sest karata komadelt kirjandusse oli ju nii kerge ja lihtne.

"Ja ma olen kuulnud," ütles ta, "et on inemisi, saate aru, on inemisi siin, seal laia ilma peal, on niisuguseid inemisi, kes ütlevad, et võõras keel on sügavam kui emakeel. Aga mina ütlen: need inemised ei räägi tõtt. Sest mis teeb kõik asjad suureks ja sügavaks? Armastus! Pange tähele: armastus ja ainult tema. Ja mis teeb kõik asjad ilusaks? Jällegi armastus. Mis teeb nad armsaks? Ikka armastus. Mis meeldivaks? Aina armastus. Sest ilma armastuseta on kõik tühine asi ja temal pole hinge sees. Ainult armastus teeb asjad elavaks. Aga mis keelt armastame kõige rohkem? Oma emakeelt. Mis on meie emakeel? Eesti keel on meie emakeel. Sest pole ühti, et haritud rahvas ei taha eesti keelt kõnelda, vaid pursib saksa ja vene keelt, mis on meie riigi ja armulise keisrihärra keel, nii et ka meie teda tema majesteedi armust selgesti kõnelema õpime nagu saksadki, et võiksime iseenda eest kosta kirikus, koolis ja kohtus. Aga kas keegi armastab oma ema sellepärast vähem, et ta on väiksem ja vähem haritud kui võõrasema või mõni muu peenike proua? Ei mitte, vaid võõraid meie austame, nagu on iga korraliku inemise kohus, aga oma armastame. Aga et meie koolitud inemised tahavad kodus kõnelda aina saksa keelt ja et mõned sõimavad neid kadakaks, siis pole see mitte sellepärast, et nemad põlgavad oma emakeelt, sest inemine ei saa seda põlata, mis ta armastab, ja emakeelt meie armastame kõik, vaid see on sellepärast, et emakeel on meile püha, nii kallis ja püha, et meie teda tarvitame ainult suurtel ülemaalistel rahvapidudel, mida peame keisri majesteedi armust. Emakeel on meile nagu mõni kallis pidurõivas, mille ajame omale selga ainult suurtel ja kallistel pühadel. Aga meie ei või mitte alati pühi pidada, vaid peame tööd tegema, aina tööd tegema, sest meie oleme väike ja vaene rahvas, nii et meie võime ainult harva omale pidurõivad selga ajada, see on emakeelt kõnelda. Aga meie tahame teda ikka au sees pidada ja teda armastada, nagu peab katoliku kirik au sees vana ladina keelt ja vene kirik slaavi keelt, mis on nende kallid ja pühad keeled. Kui siis keegi pidulikult kõneleb, siis teeb ta seda ikka eesti emakeeles. Aga luule on pidukeel, sellepärast räägib luuletaja emakeeles, sest muidu on tema sõnad nagu vask, mis kumiseb, ja kelluke, mis kõliseb: neis pole armastust, ja kus pole armastust, seal pole ka sügavust, olgu ta nii tume ja arusaamatu kui tahes. Nii et armastus on ainuüksi see, mis teeb silma ja sõna sügavaks. Kes ei armasta, selle silm on lame ja selle sõna on kume ja, kuigi ta räägiks inglite keelel, ometi ei võidaks ta südameid, mida võidab ainult armastus. Juut on küll valelik ja tema ei armasta muud kui kulda, aga seda armastab ta juba kõigest südamest. Sellepärast teab juut, mis on armastus, ja me peame uskuma valelikku juuti, kui ta ütleb Saalomoni suu läbi: Kõik on tühi, paljas ja tühi, kui pole armastust…"

• Anton Hansen Tammsaare, "Tõde ja õigus" II, 27. ptk

• Ilse Lehiste soovitus oli teha kodumaist teadust emakeeles, kuid varustada kõik eestikeelsed üllitised põhjalike ingliskeelsete kokkuvõtetega, mis aga peaksid olema väga heas inglise keeles, soovitavalt tõlgitud või toimetatud inglise keelt emakeelena valdavate inimeste poolt. Ja neid kokkuvõtteid tuleks siis resümeede või annotatsioonidena aktiivselt levitada, ning ta oli veendunud, et parimad artiklid leiavad niiviisi varem või hiljem ka tõlkija. Seega võõrkeel ise veel kvaliteeti ei näita. Ja parimal juhul võiks võõrkeel olla vahend emakeelse teaduse propageerimiseks. Selline oli n-ö vana kooli rahvusvaheliselt tunnustatud teadlase väga kirglikult ja veendunult esitatud arvamus.
  • Peeter Torop, "Humanitaaria ja propaganda", Vikerkaar, nr 7–8, 2011, lk 74–87

• Enamasti on igaühe emakeel see, mida õnnestub kõige täpsema tööriistana kasutada – seda küll eeldusel, et tuntakse keele ehituse kõiki olemuslikke jooni.
  • Peep Nemvalts, "Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena" Sirp, 03.01.2013

• Ometi on regilauluga ja selle osalise elluäratamisega seotut võimalik päris otse seostada Veljo Tormisega. Ta ise arvatavasti küll pisut pettus, kui tema kunagist juttu "muusikalisest emakeelest" ei võetud tõsiselt, ja kindlasti räsis teda hilisematel kümnenditel päris palju, kui ponnistused regilaulu veel suurema kella külge riputada ja koolide õppekavadesse saada sumbusid anonüümses ükskõiksuse soos.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16

• Kui me loobume teiste keelte õppimisest ja jääme ainult nivelleeritud lingua franca juurde, siis minu meelest vaesub ka meie emakeel. Emakeel on seda rikkam, mida rohkem me tajume teiste keelte rikkust.
• [Tehiskeeltest nagu esperanto ja noviaal:] Need on kokku pandud patsifistlikel eesmärkidel. See, kes esperanto teadlikult lõi, ütles, et ta tahab seda levitada rahu tekitamiseks maailmas. Aga see ei juurdunud, sest see ei ole kellegi emakeel.
  • Raili Marling, intervjuu: Liina Ludvig, "Inglise keelt võib oodata ladina keele saatus", ERR/Universitas Tartuensis, 15.05.2021

• Tegelikult emakeele mõiste võiks vähemalt seda tähendada, et kõik tunnevad, kuidas see on midagi oma ja head, ja ma oskan seda hästi, ükskõik, milline see oskus on. "Hästi" võib tähendada väga erinevaid asju.
• Eesti on paljude inimeste kodumaa. Siin elabki väga palju inimesi, kes on eesti keele ära õppinud, aga see ei ole nende emakeel.
• Tegelikult nii keele kui ka kultuurilise identiteedi puhul võib öelda, et inimestel võib olla väga südamelähedane rohkem kui üks keel. Ta võib rääkida rohkem kui ühte keelt kodus täiesti algusest saadik. Ta võib hakata teist keelt õppima lasteaias ja ikkagi jõuda täpselt samale tasemele. Ka kolmeaastane, kes hakkab alles lasteaias keelt omandama, võib seda õppida rääkima nii, et polegi võimalik vahet teha.
• Inimesed lähenevad emakeele mõistele ikkagi suhteliselt konservatiivselt. Ma ei arva, et emakeelt ei tohiks kasutada mõistena – inimestele on väga oluline, mis on nende emakeel ja kuidas see konstrueerib inimese mina. Lihtsalt rohkem peaks edasi andma sõnumit, et mitmekeelsus on positiivne. Inimesel on täiesti võimalik rääkida rohkem kui ühte emakeelt ja kogeda ühes isiksuses erinevaid identiteete. See tegelikult võimaldab rohkematel inimestel tunda, et nad on osa kogukonnast kui tervikust.
• Minu kogemus on, et kasvasin eestikeelses kodus Ameerika kontekstis, aga minu ema ei ole eestlane. Minu isa aga oli eestlane ja mõlemad mu vanemad olid keeleteadlased ehk keelest huvitatud inimesed. Nende jaoks oli põnev keelt õpetada ja õppida.

Mu ema hakkas õppima eesti keelt ja mõistis väga hästi, et minu isa tundma õppimiseks ongi vaja tema keelest aru saada. Mõne inimese jaoks on see võib-olla rohkem, teise jaoks vähem tähtis. Minu emale muutus see igatahes hästi oluliseks. Talle tohutult meeldis mu isa perekond, kes elas Eestis. Nad käisidki koos Eestis ja rääkisid osa ajast eesti keeles.

Kui mina sündisin, otsustasid nad, et ilmselt lapsed ei kasva eestikeelseks, kui vanemad ei räägi mõlemad eesti keeles. Nii nad hakkasidki rääkima kodus ainult eesti keeles. Mina kasvasin juba väga tugeva teadmisega, et meie räägime kodus eesti keelt, ja see muutus mullegi oluliseks. Minu vend kasvas üles siis, kui mul olid juba Ameerika sõbrad, kes käisid meil külas. Tema kuulis juba natuke rohkem inglise keelt kodus, aga ikkagi, me mõlemad kasvasime väga tugeva eesti identiteediga.

• Virve-Anneli Vihman, intervjuu: Airika Harrik, "Keeleteadlane: eesti keel on lustimiseks piisavalt elujõuline", ERR, 14.03.2023

• Omaette teema on romaani leksika, nimelt täiesti ainulaadsed sõnad. Kui Zabužkolt on küsitud, mis huvitavas murdes ta ometi kirjutab, on ta vastanud, et ei kasuta mingit murdekeelt ja et tema emakeeleks on ukraina kirjandus. (lk 113)
  • Veronika Einberg, "Saateks", rmt: Oksana Zabužko, "Ukraina seksi väliuuringud", Loomingu Raamatukogu, nr 30-31, 2023, lk 111–116

Luule

• XXVI

Üks täbar punkt mul tuleb meelde:
sest õige patrioodina
pean prantsuskeelest vene keelde
Tatjana kirja tõlkima.
Ta emakeelt ju valdas vähe,
tal kunagi ei tulnud pähe
me ajakirju lugeda …
Ma kordan veel: mis parata,
kui vene keeles väljendanud
veel üldse pole senini
me daamid armuõrnusi, –
kui kirjades ei ole saanud
me uhke keel veel harjuda
profaanse posti-proosaga.

• Aleksandr Puškin, "Jevgeni Onegin", tlk Betti Alver, Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 80

Köögis seisab — ootab, ootab
Meie armas emakeel...
Kulla härrad, prouad, preilid,
Laske tuppa eesti keel.

Laske tema lausa saali,
Paluge ta laudagi —
Imelikud eesti saksad,
Võtke mõistust vähegi!
/---/
Köögis seisab, ootab vahvalt
Paljukannatanud keel:
Saalis sasisevad õled,
Pillerkaarib kadak veel...

• Anna Haava, "Köögis seisab" valikkogus "Laulan oma eesti laulu" (1996), lk 50