Virve-Anneli Vihman

Virve-Anneli Vihman (sündinud 14. märtsil 1973) on Eesti keeleteadlane.

Intervjuud

Ma arvan, et võistlus on tegelikult väga vahva ega ole iseenesest probleem. Olen aga nõus, et on teatav oht rääkida emakeelepäevast kui õigekeelsuse ja õigekirja päevast. Eks see võistlus on samuti selle peal väljas, et kes oskab õigesti kirjutada. Samas see e-etteütlus on minu arust väga tore.
Minu arvates emakeelepäev peaks olema päev, kus me tunneme rõõmu emakeelest ja selle kasutamisest selle rikkalikkuses. Sellest, et inimeste keelekasutuses ja keeletunnetuses ongi väga palju varieerumist. E-etteütlus võiks olla osa sellest päevast – ja väga loogiline osa –, aga kui see ongi sel päeval põhiline tegevus, siis tõesti taandub kõik küsimusele, kas mina olen see õpilane, kes saab emakeeletunnis hea või kehva hinde. Ja kui sul on kehv etteütlus, siis sa ei saagi oma emakeelest rõõmu tunda.
Tegelikult emakeele mõiste võiks vähemalt seda tähendada, et kõik tunnevad, kuidas see on midagi oma ja head, ja ma oskan seda hästi, ükskõik, milline see oskus on. "Hästi" võib tähendada väga erinevaid asju.
Eesti on paljude inimeste kodumaa. Siin elabki väga palju inimesi, kes on eesti keele ära õppinud, aga see ei ole nende emakeel.
Kui seda nimetatakse emakeelepäevaks, siis võiks rääkida ka teistest emakeeltest. Samas kui me seome seda Kristjan Jaaguga, päeva algse mõttega, Eesti riigi olemusega ja nii edasi, siis muidugi me võime tunda rõõmu eesti keelest. Enamikele siin ta ongi emakeel. Lihtsalt siis me võiksime seda nimetada eesti keele päevaks või siis rääkida mõlemast.
Ma arvan, et seda võiks 14. märtsil just esile tõsta, et eesti keel jõuab laiema seltskonnani ja on oluline palju rohkematele inimestele kui ainult emakeelena kõnelejatele. See on üks meie keele elujõulisuse näitaja.
Kui me räägime emakeelepäevast, siis tõesti võiks rääkida sellest emakeele mõistest. Kahjuks sellega käib kaasas arvamus, et inimesel saab olla ainult üks emakeel, kuna tal on reeglina ainult üks ema. Sel juhul on emakeel tihedalt seotud inimese identiteediga.

Tegelikult nii keele kui ka kultuurilise identiteedi puhul võib öelda, et inimestel võib olla väga südamelähedane rohkem kui üks keel. Ta võib rääkida rohkem kui ühte keelt kodus täiesti algusest saadik. Ta võib hakata teist keelt õppima lasteaias ja ikkagi jõuda täpselt samale tasemele Ka kolmeaastane, kes hakkab alles lasteaias keelt omandama, võib seda õppida rääkima nii, et polegi võimalik vahet teha.

Inimesed lähenevad emakeele mõistele ikkagi suhteliselt konservatiivselt. Ma ei arva, et emakeelt ei tohiks kasutada mõistena – inimestele on väga oluline, mis on nende emakeel ja kuidas see konstrueerib inimese mina. Lihtsalt rohkem peaks edasi andma sõnumit, et mitmekeelsus on positiivne. Inimesel on täiesti võimalik rääkida rohkem kui ühte emakeelt ja kogeda ühes isiksuses erinevaid identiteete. See tegelikult võimaldab rohkematel inimestel tunda, et nad on osa kogukonnast kui tervikust.
Minu kogemus on, et kasvasin eestikeelses kodus Ameerika kontekstis, aga minu ema ei ole eestlane. Minu isa aga oli eestlane ja mõlemad mu vanemad olid keeleteadlased ehk keelest huvitatud inimesed. Nende jaoks oli põnev keelt õpetada ja õppida.

Mu ema hakkas õppima eesti keelt ja mõistis väga hästi, et minu isa tundma õppimiseks ongi vaja tema keelest aru saada. Mõne inimese jaoks on see võib-olla rohkem, teise jaoks vähem tähtis. Minu emale muutus see igatahes hästi oluliseks. Talle tohutult meeldis mu isa perekond, kes elas Eestis. Nad käisidki koos Eestis ja rääkisid osa ajast eesti keeles.

Kui mina sündisin, otsustasid nad, et ilmselt lapsed ei kasva eestikeelseks, kui vanemad ei räägi mõlemad eesti keeles. Nii nad hakkasidki rääkima kodus ainult eesti keeles. Mina kasvasin juba väga tugeva teadmisega, et meie räägime kodus eesti keelt, ja see muutus mullegi oluliseks. Minu vend kasvas üles siis, kui mul olid juba Ameerika sõbrad, kes käisid meil külas. Tema kuulis juba natuke rohkem inglise keelt kodus, aga ikkagi, me mõlemad kasvasime väga tugeva eesti identiteediga.

Meil vedas ja saime Nõukogude ajal ka paar korda Eestis käia. Nendel käikudel olime aga väga pereringis, väga kaitstud. Kui ma hiljem tulin esimest korda omaette Eestisse, semestriks Tartusse õppima, tekkis mul teatav identiteedikriis. Omaette olla oli äge, Tartu on ilus ja põnev oli siin õppida, aga järsku sain ma esimest korda elus aru, kui tugevalt mul ei ole omaealiste keel.
Isa keel oli, jah, arhailisema sõnavaraga: vahepeal oli juurde tulnud russitsisme, aga ka muidu oli keel muutunud koos muutuva maailmaga. Teiseks noored räägivad kiiresti ja nad räägivad teistmoodi. Mitte ainult keel pole muutunud, vaid ma ütleksin, et noortel olid üldiselt igasugused tunnused, mida mina ei osanud kaasa teha.

Ühtlasi oli mul oluliselt tugevam Ameerika aktsent. Ma ei saanud sellest aru, kuni ma tulin siia ja hakkasin ise siin inimestega suhtlema. Erinevus oli ilmselge: minu välimusest oli ka näha, et ma ei ole siin kasvanud. Mind šokeeris aga see, et ma ei osanud siinsete inimestega üldse suhelda. Sel hetkel tekkis mul küll tunne, et see kõik on täiesti mõttetu. Miks ma üldse räägin eesti keelt, kui ma ei tunne ennast siin üldse kodus?

Ma arvan, et keel on ilmselt mul geenides, aga niisamuti kõik need kogemused aitasid mul aru saada, et keel on väga oluline inimeste elu kujundaja. Ühelt poolt mõjutas mind see, et ma lõpuks tulingi tagasi Eestisse ja leidsin siin häid sõpru. Teiselt poolt mõjutas ka see esimene ehmatus, et ma ei räägi päris kohalikku keelt – siis ma tegelesin hästi palju sellega. See pani mind oma keelt metaanalüüsima.

Samas ma tean, et mu eesti keele oskus avas mulle terve maailma. Ma oleks võinud siia tulla ja kohapeal eesti keelt õppida, aga minu jaoks oli juba see nii sügavalt tähenduslik. Ja ma arvan, et eesti keel muutuski nii keskseks minu elus osalt seetõttu, et olin selle olulisusest väga teadlik.

See on mõeldamatu, et USA-s oleks päev, mis oleks pühendatud inglise keelele. Emakeeltel võib küll olla oma päev, aga mitte riikliku lipupäevana. See, et paljudel lastel on kodus üks keel ja koolis teine keel, on Ameerikas suhteliselt tavaline teema.

Muidugi rahvusriik on üleüldse hoopis teistsugune oma olemuselt ja ülesehituselt. Suhe rahvuse ja riigi vahel ongi väga teistmoodi. Ma arvan, et see on Eestis nii võimalus kui ka võimalik takistus.

Meil on üks doktorant, kes uurib keelelist ebakindlust. Teda ajendas ebakindlust uurima tähelepanek, et inimesed tunnevad tugevalt, et on õige viis rääkida ja vale viis rääkida. See on ka seotud e-etteütlusega ja muu säärasega. Etteütlus on tore ja inimesed tegelikult naudivad seda. aga sõnum võiks olla selgem, et eri kontekstides sobibki väga erinev keelekasutus.
Kas siis keelekorraldajad, õpetajad, ajakirjandus või nad kõik koos võiksid rohkem levitada sõnumit, et eesti keel on meie oma ja me võime sellega mängida. Me võime selle üle rõõmustada ja ta on piisavalt tugev. Ta on väga heas seisus maailma keelte seas. Eriti arvestades eesti keele väikest kõnelejaskonda, on ta tegelikult väga elujõuline. Natuke vähem võiks selle üle kogu aeg muretseda, ja rohkem võiks julgustada eesti keele erinevaid rakendusviise.
See, et meil on nii palju erinevaid keeleressursse ja keeletehnoloogiline tugi, ja suurematel platvormidel on võimalik vähemalt osasid tegevusi eesti keeles teha, ainult aitab keelt. Nagu ka see, et me saamegi rääkida juturobotitest.

Robotid loomulikult ei võta üle eesti keele kõnelemist, aga kui nendega on võimalik eesti keeles suhelda, siis inimesed tunnetavad, et see on oluline keel. Eesti keel ei tundu kuidagi kõrvalise ja marginaalse keelena, millega ei tehta midagi uut või põnevat. Ehk ma arvan, et see kõik on tervitatav tegelikult.

Mingites asjades tõesti: sõnavara kaob. Meie esivanemad võiks aga samamoodi vaadata mistahes vanemat põlvkonda ja öelda, et nad ei tea nende jutust pooli asju. Võib-olla praegu on lõhe suurem lihtsalt sellepärast, et viimase 30 aasta jooksul on muutused olnud nii suured.
Meie elukorraldus on totaalselt muutunud ja sellega loomulikult alati käib kaasas keelemuutus.
Muidugi on kahju, kui mingi sõnavara kaob. Sõnavara ei kao aga päriselt, sest Eestis on suurepärane kirjandus. Osad noored tunnevadki mingisuguseid vanamoodse tehnoloogia ja talutööde termineid, millega nad kokku ei puutu. Ent keel muutub ja peab kohanema uue maailmaga.

Loomulikult see tähendab, et meil ongi tulnud igasuguseid uusi termineid. Osad neist on inglise keele põhised, osad ei ole. On ka omakeelseid või neid, mis tulevad teistest keeltest. Jah, on ka sellised, mis on lihtsalt ingliskeelsed sõnad, mitte inglise keele põhised, ja noored kasutavad neid omavahel.

Uutest sõnadest mõned tulevad ja jäävad, aga mõned tulevad ja kaovad. Seda on paljudes keeltes uuritud. Mõned noored kasvavad mingi sõnaga koos üles ja jäävad seda kasutama. Mõned võtavad alguses selle sõna omaks ja kasutavad seda, et eristada end vanemast põlvkonnast.

Neil ongi seda vaja: nad peavad iseseisvuma ja näitama, et "meie oleme teistsugused". Siis aga toimub mingil ajal tasandamine, kus teatud poppidest ja noortepärastest sõnadest loobutakse, sest nad muutuvad väga kiiresti. Noor võib näiteks tunda, et mingi sõna seostub talle liiga palju tema gümnaasiumiajaga. Samas teised sõnad kohanevad, jäävad ja muutuvad tavaliseks osaks üldisest keelest.

See, et noored kasutavad teistsugust keelt, on alati nii olnud. Praegu on see võib-olla veel markeeritum. On alati olnud nii, et noored ütlevad kuidagi teistmoodi ja siis vanemad ütlevad seepeale, et nad on lohakad, ei oska, räägivad veidralt, "meie ei saa nendest aru" ja nii edasi. See ongi nii mõeldud – see on osa teismeeast.
Seda ma peangi sõnade tuleku ja minekuga silmas, et osad sõnad muidugi jäävad ja siis keel muutubki, aga osad on seotud mingi eluetapiga. Noor kasvab sellest välja ja see on tavaline, et kõneleja kasvades muutub tema keel standardsemaks. Samas koos tema isiklike keelemuutustega muutub ka ümbritsev keel. Ja see on juba teema, millest paljud keeleteadlased ka siin Tartu Ülikoolis on kõige rohkem huvitatud: kuidas keel muutub?
Loomulikult on olnud erinevaid etapid ajalooliselt. Kord on saksa keelel on olnud väga suur mõju, kord vene keelel, kord aga hoopis standardiseerimisel ja keelereformijatel. Ajaloost võib ka näha, kuidas otsustatakse, et üks vorm on ilusam kui teine vorm, sellepärast et reageeritakse võõrmõjule või siis mitte – neil otsustel on erinevad põhjused. See, et keel on dünaamiline, on üks keele kõige huvitavamaid aspekte.
Me käime päris palju koolides ja teeme emakeele külalistunde. Siis küsime õpilaste käest mõnikord, et "mis sa arvad, mis see inglise keele protsent võiks olla?". Nad ise pakuvad 30 protsenti või isegi 50 protsenti. Kõik kukuvad pikali, kui me ütleme, tegelikult on ainult kolm protsenti.

Mina arvan, et see protsent on realistlik. Osalt sellepärast, et me loeme sõnu. Ja juba see kolm protsenti on märkimisväärne, nagu näha. Kui vestlus on aga põhiliselt eestikeelne, siis tegelikult see 30 protsenti näeks väga teistmoodi välja.

Samas see, et tšättides oli kaks korda nii palju inglise keelt, on võib-olla isegi parem võrdlusalus. Netivestluste materjal ei olnud meie projekti jaoks loodud. Jah, noored tulid projektis kokku ja pidasid omavahel spontaanseid suulisi vestlusi. Võiks ju küsida, et kas nad näiteks ei vältinud uuringus inglise keelt. Samas jagasid nad meiega juba olemasolevaid tšätte projektieelsest ajast, nii et pole põhjust arvata, et seal oli inglise keelt kunstlikult vähem.

Miks just kirjalik vorm inglise keelt soosib? Kas eesti keelel napib enda nii-öelda lahedaid lühendeid?

Eesti keeles ikka on neid: näiteks lic ehk 'lihtsalt', ja on teisigi. Ühes bakatöös tuli tegelikult välja, et kolmveerand noorte kasutatud lühendeid tšättides olidki eestikeelsed. Meie oleme seda ka vaadanud, kui paljud neist lühenditest tulevad inglise või eesti keelest. Küsimus ei ole ainult kirjalikus vormis. Väga palju on ka häälduspõhiseid vorme, mida on loodud eesti keele häälduse kohta. Näiteks osa inimesi kirjutab pmst ('põhimõtteliselt') või mdea ('ma ei tea'). Nad on loovad ka eesti keeles, loomulikult.

Küsimus ei ole kirjalikus versus suulises, vaid konkreetselt vestluses ja telefoni kiirsuhtlusäppides. Seal noored lihtsalt elavad sellises kontekstis. Sealne register ongi selline, kus nad kogevad väga palju inglise keelt. Nad vaatavad seal tiktokkereid ja juutubereid, korjavad üles veebipõhist keelt ja sealt see kõik tuleb. Eriti kui nad mängivad videomänge või kasutavad väga palju sotsiaalmeediat või mis iganes see kontekst on – nad enamasti näevad seal väga palju inglise keelt. Siis ongi loomulik, et inglise keel mõjutab netikeelt rohkem kui suulist.
Ega eesti keelel on kogu aeg olnud väga palju kontaktkeeli. Ta ongi sellises geopoliitilises asukohas. Nüüd on meil lihtsalt globaalne inglise keel, mis ei sõltu enam kuidagi territooriumist, aga see tuleb teistpidi meelelahutuse kaudu.
Samas me näeme ka väga palju individuaalset variatsiooni. Osad kasutavad inglise keelt palju rohkem ja osad palju vähem. Osa dialoogijuppe lähebki inglise keele peale üle ja see on ka huvitav, mis seda tingib. Mõned näiteks lähevad inglise keelele üle videomängu kontekstis, mis lihtsalt ongi rohkem ingliskeelne. Teised räägivad näiteks mingitest oma sügavatest emotsioonidest mugavamalt inglise keeles. See on mulle väga huvitav, sest miks tal peaks olema lihtsam ennast väljendada inglise keeles? [---]

Mul on paar ideed, miks see nii võiks olla. Üks on see, et see aitab natuke distantseeruda. Kui sa kasutad inglise keelt selleks, et eriti just rasketest teemadest ja tunnetest rääkida, siis sa justkui jagad neid, aga samas natukene astud öeldust eemale. [---]

Minu arust mängib aga rolli teinegi põhjus. Võib-olla eriti eesti kultuuri ja norme arvestades noored kogevadki rohkem emotsioonide väljendamist inglise keeles. Nad vaatavad välismaa filme ja Youtube'i, kus lihtsalt ongi rohkem eeskujusid, mismoodi rääkida emotsioonidest. Ameerika filmides ja Youtube'is käib väga eksplitsiitne tunnete analüüs. See toimub lihtsalt rohkem ingliskeelsetes kontekstides.

Samas eesti keeles nii inimeste suhtluses kui ka meelelahutuses ja filmides on seda vähem. Niisiis ma arvan, et sellepärast võib-olla tõesti on noortel päriselt selleks lihtsam inglise keelt kasutada. Sul ongi need väljendid olemas ja kohe võtta: sa oled neid kogenud rohkem inglise keeles.

Ja samas, kui on mingi suhteprobleem, siis ameeriklane filmis ütleb kohe: "we need to talk about this" ('me peame sellest rääkima').
Lapsed on väga võimelised keelt õppima misiganes vanuses ja erinevates keelekeskkondades. Nad on aga ka võimelised üle võtma teiste inimeste hoiakuid. Kui vanemad näitavad üles mingisugust suhtumist mingi keele suhtes, siis tõenäoliselt saab laps sellest aru.
Ühelt poolt ma ütlen, et eesti keelel on kogu aeg olnud erinevad kontaktkeeled. On aga enneolematu, et kõigil noortel on mingi annus inglise keelt sees eesti keeles, kuigi nad ei pruugi olla kunagi ise olnud mingis ingliskeelses keskkonnas. Tänapäeva noorte keelekogemus on hoopis teistsugune.
Vanasti lastekeele uurijad ütlesid, et telerist ei ole võimalik keelt õppida. Praeguse aja teler või õigemini ekraan on hoopis teistsugune. See on interaktiivne. See pakub seda, mida noored tahavad. Selles mõttes see on hoopis teistsugune keeleline sisend ja mõjutab keele arengut hoopis teistmoodi. Ma ei ütle, et see on halb, kuid see on mõnes mõttes uus eksperiment, mida me ei ole enne kogenud.
Muretsetakse ka noorte liigse digisõltuvuse pärast, aga võiks rohkem tähelepanu pöörata sellelegi, kui palju aega palju nooremad lapsed, näiteks koolieelikud, veedavad koos ekraanidega ehk nii-öelda digilapsehoidjaga. See moodustab kohati olulise osa keelelisest sisendist – kehvemal juhul asendab osa sellest.

Keeleline sisend on alus nii väikelaste keelearengule kui ka nende emotsionaalsele, sotsiaalsele ja kultuurilisele arengule. Oluline on rõhutada, et mida rohkem räägitakse lapsega, ja mida rikkalikkumat keelt ta kuuleb ja kogeb – eri kõnelejaid, eri kontekstides, erineva komplekssusega keelt –, seda rikkalikumaks kujuneb ta enda keel. Seega, tasub ka jälgida, mitte ainult kui palju, aga ka mida lapsed teevad nutivahendites veedetud ajaga. Ei ole halb, kui lapsed kuulavad digitaalselt salvestatud unejuttu, aga see ei tohiks täiesti asenda koos vanemaga veedetud aega ega ühist raamatulugemist.

Mina muretsen tegelikult hukkamõistmise pärast. Kui noored tunnevad, et eesti keeles hinnatakse neid liiga karmilt ja öeldakse, et "sa ei oska" või "su sõnavara on kahanenud", samas kui inglise keeles nad saavad täiesti vabalt suhelda, mis tahes sotsiaalmeedia platvormil elada ja seda nautida - see hukkamõist võiks olla palju suurem oht, kui see, et kasutatakse keeli läbisegi või eiratakse keelereegleid.

Ärme mõtle liiga palju selle inglise keelele, sellepärast et see on niikuinii meil ja paljudes muudes riikides kohal. Me ei saa mitte midagi teha selle suhtes ja see on täiesti loomulik. Mõtleme rohkem sellele, kuidas noorte eesti keele oskust ja keelenaudingut toetada ja keelerõõmu arendada.

Lisaks võiks öelda "Palju õnne!", sest eesti keel on väga heas seisus. Kõnelejaid tuleb juurde. See, et on nii palju teise keelena õppijaid, on väga positiivne. Ja see, et kirjutatakse luulet, lauldakse, klatšitakse eesti keeles, et eesti keel elab teiste keelte kõrval, muutub, kohaneb ja sõnavara rikastub – need kõik on märgid elujõulisusest.
- Virve-Anneli Vihman, intervjuu: Airika Harrik, "Keeleteadlane: eesti keel on lustimiseks piisavalt elujõuline", ERR, 14.03.2023