Emakeelepäev

riiklik tähtpäev Eestis

Proosa muuda

  • Ma arvan, et võistlus on tegelikult väga vahva ega ole iseenesest probleem. Olen aga nõus, et on teatav oht rääkida emakeelepäevast kui õigekeelsuse ja õigekirja päevast. Eks see võistlus on samuti selle peal väljas, et kes oskab õigesti kirjutada. Samas see e-etteütlus on minu arust väga tore.
  • Minu arvates emakeelepäev peaks olema päev, kus me tunneme rõõmu emakeelest ja selle kasutamisest selle rikkalikkuses. Sellest, et inimeste keelekasutuses ja keeletunnetuses ongi väga palju varieerumist. E-etteütlus võiks olla osa sellest päevast – ja väga loogiline osa –, aga kui see ongi sel päeval põhiline tegevus, siis tõesti taandub kõik küsimusele, kas mina olen see õpilane, kes saab emakeeletunnis hea või kehva hinde. Ja kui sul on kehv etteütlus, siis sa ei saagi oma emakeelest rõõmu tunda.
  • Kui seda nimetatakse emakeelepäevaks, siis võiks rääkida ka teistest emakeeltest. Samas kui me seome seda Kristjan Jaaguga, päeva algse mõttega, Eesti riigi olemusega ja nii edasi, siis muidugi me võime tunda rõõmu eesti keelest. Enamikele siin ta ongi emakeel. Lihtsalt siis me võiksime seda nimetada eesti keele päevaks või siis rääkida mõlemast.
  • Ma arvan, et seda võiks 14. märtsil just esile tõsta, et eesti keel jõuab laiema seltskonnani ja on oluline palju rohkematele inimestele kui ainult emakeelena kõnelejatele. See on üks meie keele elujõulisuse näitaja.
  • Kui me räägime emakeelepäevast, siis tõesti võiks rääkida sellest emakeele mõistest. Kahjuks sellega käib kaasas arvamus, et inimesel saab olla ainult üks emakeel, kuna tal on reeglina ainult üks ema. Sel juhul on emakeel tihedalt seotud inimese identiteediga.
Tegelikult nii keele kui ka kultuurilise identiteedi puhul võib öelda, et inimestel võib olla väga südamelähedane rohkem kui üks keel. Ta võib rääkida rohkem kui ühte keelt kodus täiesti algusest saadik. Ta võib hakata teist keelt õppima lasteaias ja ikkagi jõuda täpselt samale tasemele Ka kolmeaastane, kes hakkab alles lasteaias keelt omandama, võib seda õppida rääkima nii, et polegi võimalik vahet teha.
  • See on mõeldamatu, et USA-s oleks päev, mis oleks pühendatud inglise keelele. Emakeeltel võib küll olla oma päev, aga mitte riikliku lipupäevana. See, et paljudel lastel on kodus üks keel ja koolis teine keel, on Ameerikas suhteliselt tavaline teema.
Muidugi rahvusriik on üleüldse hoopis teistsugune oma olemuselt ja ülesehituselt. Suhe rahvuse ja riigi vahel ongi väga teistmoodi. Ma arvan, et see on Eestis nii võimalus kui ka võimalik takistus.


  • Mõjulooliselt ja vaimse pärandi poolest on Peterson eelkõige kultuuriheeros, alles seejärel keeleheeros – kuigi emakeelepäeva tõttu seostatakse Kristjan Jaak Petersoni nime just viimasega.
  • Lõpetaksin aga ühe põneva faktiga. Nimelt – mis võiks olla ühist eesti keelel ja Albert Einsteinil? 14. märts on emakeelepäev ja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev (uue kalendri järgi). Kuid muu maailm tunneb seda päeva ennekõike Albert Einsteini sünnipäevana. 14. märtsist 1951 pärineb ka üks kuulsamaid temast tehtud fotosid – ülesvõte keelt näitavast professorist.
Selle tegi United Pressi fotograaf Arthur Sasse Einsteini 72. sünnipäeval. Kuulus füüsik oli päeva lõpuks piltnikele poseerimisest surmani tüdinud ja veel ühe palutud naeratuse asemel näitas ta peolt lahkudes fotograafile lihtsalt süüdimatult keelt. Sellest pildist on tänaseks saanud võib-olla parim inimkonna teadusloo kokkuvõte.
Nii ongi maailma ühe kõige kuulsama pressifoto sisuks ühe väga kuulsa inimese keel ja see pilt on juhuslikult tehtud meie emakeelepäeval, Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval. Eks ole tore kokkusattumus!
Igal juhul on põhjust väita, et 14. märts näib olevat geeniuste sündimiseks iseäralikult soodne päev. Taevased väed on olnud lahked sel päeval haruldasi vaimuande jagama. Palju õnne Albert Einsteinile, Kristjan Jaak Petersonile ja muidugi eelkõige eesti keelele – hullule geeniusele kõikide maailma keelte seas.