Õigekiri
Proosa
muuda- Kui veel üldisemast rääkida: ma olen toodud kirjade ortograafiat vähe muutnud. Mõned väikesed parandused, mis puudutavad peamiselt tegusõna -vad lõppu (ütlesivad, tegivad) ja üksikute sõnade tänaseks liiga harjumatut kirjapilti (heila — eile) vms. ei muuda üldpilti kuigivõrd. Niisugune kirjaoskus tol ajal on muidugi hämmastav, ent ei maksa unustada — nn Aliide kui Marie olid elupõlise kooliõpetaja lapsed. Ka Marie kirjaoskus Siberis jääb elu lõpuni, 1939. aastani laitmatuks. Rohkem arusaamatusi on tal lausete lõpetamise ja interpunktsiooniga kui ortograafiaga; peamiseks kirjavahemärgiks on koma. Tuleb nentida, et tuhande üheksasaja kolmeteistkümnendal aastal kirjutati täiesti head eesti keelt — muidugi välja arvatud need sõnad, mida polnud veel olemas ja mille loomiseks oli vaja mehi nagu Aavik ja Veski. (lk 14)
- Ine Viiding, "Perekonna au", rmt: "Perekonna au. Reportaaž operatsioonilaualt", 1982
- Ja lõpuks oli seal "Hää lapse muenasjuturaamat", mis oli nii vana, et kuulus ajastusse, mil maailmas oli veel palju rohkem ä-sid. (lk 16)
- Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005
- Ankh-morporklased arvasid, et õigekiri on nagu mingi lisand, mis võib olla, aga ei pea olema. Sellesse suhtuti samamoodi kui kirjavahemärkidesse - pole oluline, kuhu need panna, peaasi, et need on olemas. (lk 18)
- Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007
Proosa
muuda- Proua Saiale ei meeldinud ka oma õpilastele halbu hindeid panna. Isegi Samuelile, kelle kirjalikud tööd kubisesid vigadest, ei pannud proua Sai kunagi kahte.
- "Sul on väga elav fantaasia," oli tal kombeks Samueli kirjandeid kiita. "Kui sa veel õigekirjutust ka harjutad, siis võib sust kas või kirjanik saada." (lk 54)
- Kristiina Kass, "Samueli võlupadi", 2006