Johannes Aavik
Eesti keeleteadlane
Johannes Aavik (8. detsember (vana kalendri järgi 26. november) 1880, Randvere küla, Laimjala vald, Saaremaa – 18. märts 1973, Stockholm) oli eesti keeleteadlane, kirjanik, tõlkija ja viiuldaja.
proosa
muuda- ... ilma rikkama, enam arenenud, enam fikseeritud keeleta ei ole ka ükski estetilisem kirjandus ega parem stiil võimalik. Ma ei või keele praegust seisukorda lihtsalt mitte rahuliku meelega pealt vaadata, see revolteerib, see irriteerib mind.
- Johannes Aavik kirjas Eduard Hubelile, cit. via K. Mihkla, "Johannes Aaviku elu ja tegevus". Rmt: "Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule". Koost. H. Vihma ja K. Mihkla. Tallinn, Valgus, 1971, (lk 11-70), lk 35
- Me puhastame ta [eesti keele] tarbetumist germanismidest, me opereerime temast mõned partitivismi vähjad välja, me ravitseme ta verevaesust murrete kosutava mahlaga ja mõnede tervete fennismidega. Ühtlasi purustame ta saksiku sõnade korra kitsad ja pedantlikud raamid… (lk 172-173)
- Meil ei ole midagi ohverda! Meil ei ole senni ühtegi ilukirjanduslikku teost olemas, mille ebaloetavust muudetud keele tagajärjel tuleks kahetseda. (lk 178)
- Johannes Aavik, "Tuleviku Eesti-keel", Noor-Eesti IV album, Helsingin Uusi Kirjapaino-osakeyhtiö, 1912, lk 172-179
- Nii, oo tulevane eesti keel, harit ja peen, yhevõrdne õde maailma kultuurikeelte hulgas, peenejooneline ja mitmekylgne, mõnede inimkonna paremate kunstteoste kandja, omapärane ja yldinimlik yhtlasi, oo keerulise ja painduva lauseõpi ja kõlavate lõppudega keel, imeväärselt varjundirikas, nõretav sõnust ja kõnekäändudest, triumfeeriv ja uhke, diskreet ja intiim, äratundmatu ja särav tytar, tõusnud orjaikkest kängu rõhut emast, oma kodust lõhna, maa-aroomi alal hoidev, kuid samal ajal literaalne ja kunstlik par excellence, ses suhtes ainulaadne maailmas, - niisugusena kujutelen ja näen ja tervitan sind, oo tulevane parem eesti keel, parema tuleviku ja õnnelikuma, kaunima Eesti eeldus ja ehe!
- Johannes Aavik, "Keeleuuenduse äärmised võimalused", Tartu: Istandik 1924, lk 152
- Oma erinev keel on päämine tunnus, mis rahvused eraldab yksteisest. Aga keele väärtus tõstab ka rahvuse väärtust. Kui keel on väärtuslik, siis on ka rahvus väärtuslikum. See-pärast peaks iga rahvus pyydma oma keelt võimalikult väärtuslikuks arendada.
- Milles seisneb keele väärtus?
- Esiteks ta peab olema võimalikult rikas, seega võimeline olema peenejooneliselt väljendama rahvuse liikmete mõtteid ja arvamisi paljudel aladel.
- Rahvuse keel peab olema ka meeldiv — kaunis ning suursugune, nii et ta meeldib oma rahvuse inimestele ja seega tõstab rahvustunnet ning tahtmist oma rahvust säilitada.
- Johannes Aavik, "Eesti kirjakeele uusmoodustused", Keel ja Kirjandus, 1970, nr 12
- Igatahes praegune eesti keel niisugusena, kui see esineb kirjanduses ja ajalehtedes nii kodumaal kui paguluses, ei ole hea. Selles on nii palju puudusi, lynki ja halbusigi. Kui eesti rahvas tahab jääda selle puuduliku ja halbusi sisaldava keele juure, siis ei saa eestlasil kui rahvusel olema õnne. Sest halb keel ei vääri head saatust. Seepärast peab iga tõsiselt rahvuslik eestlane olema keeleparandamise poolt. Igatahes seob nende ridade lugeja ja ytleja siin eesti rahva saatust symboolselt eesti keele seisundi ja väärtusega. Need olenevad yksteisest vastastikku.
- Johannes Aavik paguluses, dateerimata intervjuu, Sulev Tailo-Tiitsi lindistus, Kultuur ja Elu, 2002
Aavikule omistatud
muuda- Joh. Aavik ütleb ühes oma kirjutises: "ilma oma rahvusliku liikumiseta ja kultuurita oleksid eestlased praegu samasugusel haridusjärjel kui setud".
- Harald Pello, "Rahvuslikust maailmavaatest", Kevadik 2/1934, lk 31
Johannes Aaviku kohta
muuda
- Keiti Vilms: Pigem [on] Ilmar Laaban [eeskuju] kalambuurilises mõttes ja Johannes Aavik on unistus, mida püüelda.
- Mari Klein, Siim Lõvi. Kirjanduspreemia nominent Keiti Vilms: Iga kalambuuri taga on ka väike lugu. ERR, 26. veebruar 2018
- Ei me hooli millestki muust —
- uus keel peab viima keele suust.
- Aavikule omistatud sõnad Gori karikatuuril (Esmaspäev 1930, nr 5, lk 8)
