Fotograaf

Fotograaf, ka piltnik, on tegelane, kes talletab fotoaparaati kasutades hetki ajas.

Charles Bertrand d'Entraygues, "Vaata, linnuke!" (1886)

Gerda Taro, "Fotograaf Robert Capa Hispaania kodusõja ajal" (1937)

Grafiti Pariisis, l'Arbalète'i tänaval

Proosa

• Lõpuks selgub, et meie noor pianist on innukas fotoamatöör. Seda tõendab terve rida huvitavaid võtteid Inglismaalt, kus muide on pildistatud Londoni kohal rippuvaid "õhuelevante", millega saab püüda vaenlase lennukeid. Kuid selgub ka tavaline fotoamatööride häda: pilte on, aga mitte enesest! Aga küllap siin on selle põhjuseks ka terake noore kunstniku isiklikust tagasihoidlikkusest.
  • V. U., "Heljo Sepp puhub oboed", Rahvaleht, 30.08.1939, lk 10

• Francisel oli silma filmide jaoks, kus toimus muudki peale põneva tegevustiku; ta nägi tausta, maastikku (paljud neist maalitud, kui hoolega vaadata) ja vaatevinkleid; ta nägi isegi valgust. Silmaringi seesuguse avardamise eest oli ta tänu võlgu oma senaatorist vanaisale, kes oli asjaarmastajast piltnik. Esimese maailmasõja aegse taseme kohta polnud tema võtted keerukad, aga just siis oli Frank tal tihti kaasas; vanaisa töötas suure kastaparaadiga ja statiiviga. Selle koormaga kõmpis ta rõõmsalt mööda Blairlogie'd ja pildistas linna ning värvikamaid kaaslinlasi, keda ta suutis keelitada vajalikuks viivuks paigal seisma või istuma, samuti sõitis ta metsatöölaagritesse, kust olid pärit tema kasvavad rikkused, ja pildistas mehi töö juures või seismas, ümberringi langetatud hiiglapuud. Ta pildistas ka oma saeveskites. Ta pildistas noori Blairlogie mehi, kes läksid sõtta, vintpüss ja muu varustus seljas, ja andis pildid nende omastele.

Senaator ei pidanud end iial kunstnikuks, tal oli aga pildisilma ning ta jäädvustas innukalt kõiki valguse varjundeid, mida Kanada aastaajad pakuvad. Ta rääkis sellest Francisega nagu omasugusega. Tema senaatorlikust ja vanaisalikust kõrkusest ei jäänud neil "päevapiltide" otsimise retkedel, nagu ta ise ütles, midagi järele.

"Kõik sõltub valgusest, Frank," ütles ta tihti, "valgus on kõige tähtsam."

• Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 94-95

• Selge ere päike paneb kopitanud riide meeldivamalt lõhnama. See annab läike rookatustele ja savimüürid värvuvad selle mõjul ookerkuldseks; materjal, millest need majad on tehtud, elab. Oma elu sel hetkel see küpseb, küla langeb kokku fotograafi pildistatud, kaugelt tabatud küla üldise hetkega, mille sõõre ümbritseb panteistlikus pihus hoitud maastik – Aafrika inimeste ja looduse ühtekuuluvuse ainulise viivuga, mida paljundatakse oskusliku fotogravüüriprotsessi teel Hollandis või Šveitsis.
  • Nadine Gordimer, "July rahvas", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Koolibri, 2010, lk 144

• Maalikunst asus modernistlikus kultuurimudelis kunstide hierarhia tipus ilmselt tänu haridusele - maalijatelt nõuti mineviku kunstiajaloo suurmeistrite tundmist, teooriaõppimist, käelise osavuse ja silma aeganõudvat treeningut.

Fotograaf keskendus aga siin-ja-praegu-olevikule: ümbritsevatele oludele, inimestele ning tehnoloogilistele võimalustele, aga ilmselt ka olevikus tähtsaks peetavatele kunstiilmingutele, mida enda kasuks rakendada.

Maalikunst identifitseeris end Euroopa aristokraatse mineviku abil. Selle taustal võis pildistamine tunduda "liiga lihtne" (vajutad nupule, ja ongi ...) või, ütleme, liiga töölisklassile omasena.

• Heie Treier, "Eesti fotograafia 100 aastat", 2019, lk 23