Tagasihoidlikkus

Proosa

muuda


  • Teenekuselt nõutakse tagasihoidlikkust; neid aga, kes jultunult teenet vähendavad, kuulatakse mõnuga.


  • Kes tahab esile tõusta, olgu või tõelise voorusega, jätku tagasihoidlikkus sinnapaika. Ka selles suhtes sarnaneb maailm naistega: tagasihoidlikkuse ja vaoshoitusega ei saa temalt midagi.


  • Isegi kõige tagasihoidlikum inimene on endast paremal arvamusel kui tema parim sõber. (lk 8)
  • Kui tagasihoidlikkust hakatakse teadvustama, on sellega lõpp. (lk 11)
  • Mõningaid voorusi on võimalik omandada, kui neid piisavalt pikka aega teeselda. Teisteni jõudmine on seda võimatum, mida enam püütakse paista lasta, justkui oleksid nad olemas. Esimeste hulka kuulub julgus, teiste hulga tagasihoidlikkus. (lk 23)
  • Kust võiks veel leida kaht nii vastandlikku ja ometi nii tihedalt seotut, nii erinevat ning sageli siiski teineteisest vaevu eristatavat asja kui tagasihoidlikkus ja uhkus. (lk 24)
  • Ei ole midagi suursugusemat kui tagasihoidlikkus. (lk 50)


  • "Igaüks armastab oma mundrit, monsenjöör."
"Välja arvatud mina," jätkas Mazarin naerdes, "sest loobusin enda omast ja võtsin teie oma."
"Tont võtku, monsenjöör, see on ainult tagasihoidlikkusest. Mis puutub minusse, siis kinnitan, et kui Teie Eminentsi rüü oleks minu seljas, jääksin sellega rahule." (lk 13)


  • Tõde on niisama vähe tagasihoidlik kui valgus.
  • Hall hallil taustal on selle vabaduse ainus lubatud värv. Iga kastetilk, mida säratab päike, küütleb lõputus värvidemängus, kuid vaimupäike, ükskõik missugustes individuaalsetes valguskiirtes ta ka ei heikleks, peab sünnitama ainult üht – ametlikku valgust! Vaimu olemuslik vorm on rõõmusolek, valgus, teie arvates on aga tema ainsaks õigeks avalduseks vari, ta peab end rüütama ainult musta, aga looduses pole ju ainustki musta lillekest. Vaimu olemuseks on alati tõde ise, aga mida peate teie ta olemuseks? Tagasihoidlikkust. Ainult kerjus on tagasihoidlik, ütleb Goethe, ning niisuguseks kerjuseks tahate te muuta vaimu?
  • Sest uurimist peetakse juba ette millekski, mis on vastuolus tõega, ja niisiis saab ta endale kahtlustäratava saatjana kaasa tõsiduse ja tagasihoidlikkuse, nii nagu ongi sobilik koguduseliikmele hingekarjase palge ees. Valitsuse arusaamine on ainus riiklik mõistus. Tõsi, teatud tingimustes tuleb teha mõningaid järeleandmisi teisele arusaamisele ja tema jutuvadale, kuid siis peab ta ka tundma, et talle on vastu tuldud ja et loomuldasa on ta õigustühine, nii et tal tuleb olla tagasihoidlik ja vagur, tõsine ja igav.
    • Karl Marx, "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta" (1843). Tõlkinud Pärt Lias.


  • Sakslased nimetavad end ka Schopenhaueri rahvaks, kuna Schopenhauer ise oli nii tagasihoidlik, et ei pidanud end saksa mõtlejakski.
    • Karl Kraus, "Aforisme". Tõlkinud Krista Läänemets. LR nr 31/1999, lk 77


  • Kui palju kultuuri, peale ande, näib nõudvat korrektse ja maitseka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes Tšehhov. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda Nietzsche, Ibsen ega Tolstoi. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil banaalseid tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis vale.