Maalikunst

kujutava kunsti liik
Elisabetta Sirani, "Maalikunsti allegooria" (1658)

Proosa

muuda
  • Kui alp on maalikunst: ta äratab imetlust sarnasuse tõttu asjadega, mida endid sugugi ei imetleta!


  • Üks mu esimesi reisimälestusi on Venezia. See mälestus pole kena, sest tollal olin vanaemast lahus ja koos vanematega. Oli talv, laguunid olid nukrad ja hallid ja haisesid. Lisaks sellele veeti mind harimise eesmärgil — olin seitse aastat vana — pildigaleriidesse. Nägin suurel hulgal pilte ja leidsin, et peaaegu kõik neist on tapvalt igavad. Kui ma siis aralt teatasin, et mulle piisab sellest pühakute kogusest, sain kuulda tavalise "Sa oled idioot", mis tegi mulle vanad meistrid pikaks ajaks vastikuks. Isegi siis veel, kui hakkasin siirast rõõmu tundma Peruginost ja Luinist, ei tunnistanud ma seda trotslikult, ning alles siis, kui olin täiskasvanud ja elasin vanematega kaks aastat Firenzes, kuulutasin avalikult, et need pildid meeldivad mulle. (lk 26)


  • Maalikunst asus modernistlikus kultuurimudelis kunstide hierarhia tipus ilmselt tänu haridusele - maalijatelt nõuti mineviku kunstiajaloo suurmeistrite tundmist, teooriaõppimist, käelise osavuse ja silma aeganõudvat treeningut.
Fotograaf keskendus aga siin-ja-praegu-olevikule: ümbritsevatele oludele, inimestele ning tehnoloogilistele võimalustele, aga ilmselt ka olevikus tähtsaks peetavatele kunstiilmingutele, mida enda kasuks rakendada.
Maalikunst identifitseeris end Euroopa aristokraatse mineviku abil. Selle taustal võis pildistamine tunduda "liiga lihtne" (vajutad nupule, ja ongi ...) või, ütleme, liiga töölisklassile omasena.
  • Heie Treier, "Eesti fotograafia 100 aastat", 2019, lk 23

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel