Firenze on linn Itaalias. Paik, kus sündis Dante.

  • Niisiis olgu öeldud, et jumalapoja õnnistusttoova inimesekssaamise ajast oli möödunud 1348 aastat, kui kuulsusrikkas Firenzes [...] puhkes surmakülvav katk. [...] Mõni aasta varem oli katk alguse saanud idamaadel, kus ta maha oli niitnud arvutu hulga elanikke, siis aga peatumatult ühest paigast teise edasi liikudes õnnetul kombel levinud ka läänemaile. Tema vastu ei aidanud inimese tarkus ega ettevaatusabinõu, ei see, et selleks ette nähtud inimesed linna mustusest tühjaks koristasid, ei see, et ühtki haigestunut linna sisse ei lastud, ega see, et tervise hoidmiseks rohkesti juhendeid anti. [...] Taud levis seda hoogsamalt, et see kokkupuutumisel haigelt üle kandus tervele, just nagu tuli, mis kinni hakkab kuivadest ja õlistest esemetest, kui need väga lähedal asuvad.
Louise-Joséphine Sarazin de Belmont, "Firenze, vaade San Miniatolt" (19. saj keskpaik)
August Fischer, "Firenze vana turg" (1884)
Firenze õhtul
  • Puhvetil seisis imeilus hõbekann; d'Artagnan peatus, et seda silmitseda.
"Milline imeilus töö!"
Jah, vastas Athos, "selle on teinud üks suur Firenze kunstnik, nimega Benvenuto Cellini."


  • [Walter ja Tom:] "See, mis toimus Firenzes nelja aasta jooksul, kordus mujal hiljem hoopis pikema ajaga, suuremas skaalas ja palju verisemalt. Aga tulemus oli üks ja sama. Vanad, roostetanud ahelad asendati uutega ja tugevamatega."
"Aga midagi positiivset tõi see ometi endaga kaasa?"
"Muidugi — sepad said tööd." (lk 93)
  • Taustaks taskuformaadis renessanss, sisuks taskuformaadis reformatsioon — Savonarola episood. (lk 97–98)
    • Karl Ristikivi, "Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970


LuuleRedigeeri

Ka pärast surma ei tulnud ta
oma vanasse Firenzesse tagasi.
Ta ei heitnud pilkugi tagasi,
talle laulangi selle laulu.
Põrgust saatis ta talle needust,
ega suutnud teda paradiisis unustada.

 
Vikipeedias leidub artikkel