Itaalia

riik Euroopas


  • [Konradin:] Isegi Itaalia päike, mida te süüdistate, on mul verre läinud nagu viin või armastus. On õige, et ma joon ainult puhast vett, aga ometi olen nagu purjus. Mu ema võrdles Itaaliat naisega, kes mehi vastupandamatult võrgutab.
  • [Bartolomeo:] Keiser Karl võib olla küll nõrga käega ja nõrga loomuga, aga et ta on tark ja õpetatud mees, seda tunnistavad kõik. Seda näitab seegi, et ta kunagi ei seganud ennast meie asjadesse, isegi siis mitte, kui seda vaja oleks olnud. Sest Itaalia linnade vahel kohut mõista ei soeta kohtunikule mitte ühe vaenlase, vaid kaks. Ja et temast polnud meile seda abi, mida olime lootnud — sellest pettumusest peame omal jõul üle saama. Tal polnud ju siin midagi võita, ja targasti tegi ta, kui läks tagasi Böömimaale oma raamatute juure. Sienat aidata — see on nagu sõelaga vett kanda. (lk 163)
  • [John Hawkwood:] Pealegi on Itaalia kaupmehed nii kavalad, et on parem ennast nendega mitte liiga tihedalt siduda. Prantslased on ausamad ja rumalamad, sellepärast hoian alati nende poole. (Inglased on liiga ausad ja liiga rumalad, mispärast ka nendega pole midagi peale hakata.) (lk 240)
    • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965
  • "Subito!" ütles võõrastemaja peremees, ja nüüd ma juba tean, et see võib tähendada mis tahes: kohe, varsti, tunni aja pärast, homme, ülehomme, tuleval aastal või mitte kunagi.
Olen Itaalias. (30. aprill.)
  • Olen juba ammu märganud, et on midagi iseäralikku Itaalia maastikuga — see on kaugelt vaadates alati palju ilusam kui lähedalt. Nagu oleks kunstnik selle maalinud silmapiirile pingutatud lõuendile, mida tulebki ainult eemalt nautida, sest kui ligidale jõuad, näed ainult pragunenud, tuhmunud värve ja väriseva käega veetud joonte riga-räga, kõik on lagunenud, räsas ja räpane. (30. aprill)
    • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975
  • Saan teada, et suurem osa metsast hävitati Itaalias juba antiikajal, see, mis seal praegu kasvab, on paari tuhande aasta vanune võsa, mis on kohati metsa ilme võtnud - aga Itaalias pole põlismetsa selle õiges tähenduses. Nii et siis ka loodus on siin jälg antiiksest tsivilisatsioonist, ka siinsed puud pärinevad tollest varaküpsest kultuurist. Maastikupilt on antiigi pärand nagu iidsed varemedki.
  • "Ameerika," ütles ta, "kaotab selle sõja. Ja Itaalia võidab selle."
"Ameerika on kõike tugevam ja õitsvam riik maakeral," teavitas Nately teda ülla tulisuse ja väärikusega. "Ja Ameerika võitlusvõime on kõigist üle."
"Täpselt," nõustus vanamees lahkelt pisut pilkliku lõbustatusega. "Itaalia seevastu on üks maakera kõige vähem õitsvaid riike. Ja Itaalia võitlusvõime jääb ilmselt kõigile alla. Ja just seepärast lähebki minu riigil selles sõjas nii hästi, aga teie riigil läheb nii halvasti."
Nately purskas üllatunult naerma ja punastas siis oma ebaviisakuse peale vabandavalt. "Ma vabandan, et ma teie üle naersin," ütles ta siiralt, ja jätkas aupakliku armulikkusega: "Aga Itaalia oli sakslaste poolt okupeeritud ning nüüd okupeerime seda meie. Seda ei saa ju hästi minemiseks nimetada, ega?”
"Aga muidugi saab," kuulutas vanamees lustlikult. "Sakslased aeti välja ja meie oleme ikka siin. Paari aasta pärast olete teie ka läinud ning meie oleme ikka siin. Saate aru, Itaalia on tegelikult väga vaene ja nõrk riik ja see teebki meid nii tugevaks. Itaalia sõdurid ei hukku enam. Aga Ameerika ja Saksa sõdurid hukkuvad. Mina nimetan seda väga hästi minemiseks. Jah, ma olen päris kindel, et Itaalia elab selle sõja üle ning on olemas veel pikka aega pärast seda, kui teie riik on hävitatud." (lk 311-312)
  • "Sa võtad sõdade võitmist nii tõsiselt," pahandas kasimata nurjatu vanamees. "Tegelikult on tähtis sõdu kaotada, teadmises, milliseid sõdu võib kaotada. Itaalia on sadu aastaid sõdu kaotanud, ja vaata, kui hästi meil sellegi poolest läheb. Prantsusmaa võidab sõdu ja on pidevas kriisis. Saksamaa kaotab ja õilmitseb. Vaata meie oma lähiajalugu. Itaalia võitis Etioopia sõja ja langes otsemaid tõsistesse probleemidesse. Võit andis meile sellise hullumeelse valearusaama hiilgusest, et me aitasime alustada maailmasõda, mida polnud lootustki võita. Aga nüüd me kaotame uuesti ja kõik pöördub paremuse poole, ja kahtlemata jõuame me taas tippu, kui meil õnnestub lüüa saada." (lk 315)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel