Põlismets

Luule

Pikk unustatud metsatee,
kuis armastan su põlist rahu,
kord hirvena sa paged eest,
kord kaotan sind ma lumevahus.
...
Ei näe sa pilvi, tähti, kuud,
ei päiksekiirte soojust tunne,
pea põlislaane hiigelpuud
sind hällitavad pikka unne.

Ja aastaid magad hämaras
sa võsastiku pehmes süles,
kord elustub me sõprus taas —.
saehelin äratab sind üles.

• Heljo Mänd, "Metsatee", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 18