Proosa

muuda


  • Ühel päeval kuulis ema pealt, kuidas üks meile külla sõitnud laps ütles põlglikult söögitoa teenijannale: "Teie olete ju tühipaljas teenija!" ja ema noomis ta otsekohe läbi.
"Et ma sind enam kunagi ei kuuleks teenijaga niimoodi rääkivat. Teenijaid tuleb kohelda suurima viisakusega. Nad teevad kvalifitseeritud tööd, millega sina ilma pikaajalise väljaõppeta ise üldse toime ei tuleks. Ja pea seda meeles, et nad ei saa sulle samaga vastata. Sa pead alati olema viisakas inimeste vastu, kelle seisund ei luba neil olla sinu vastu jäme. Kui sina oled ebaviisakas, siis nad põlgavad sind, ja täie õigusega, sest sina pole käitunud daamina." (lk 29)
  • "Kõik on hästi," ütles ta, "aga sa ei tohi teha niisuguseid hirmsaid nägusid."
"Nägusid?" küsisin.
"Jah, just. Muudkui tegid nägusid ja vahtisid mulle otsa. Mademoiselle Mauhourat nägi ju väga hästi, et sa tahad temast lahti saada."
Olin õnnetu. Ma polnud tahtnud ebaviisakas olla.
"Aga, emme," ütlesin ma, "ma ei teinud ju prantsuse nägusid. Need olid inglise näod." (lk 76-77)
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164


  • Hea Mart Helme! [---] Näiteks vaadake siia! See siin on pikkpeeter, see asub nimetissõrme ja nimetamatsi vahel. Aga teie viidatud globalistlik, liberaalne läänemaailm on andnud sellele žestile teistsuguse tähenduse. Tõesti, minu lapsed seda tähendust ei tea. Nende jaoks võib pikkpeeter olla pikkpeeter, me ei saa sellest mitte midagi muud välja lugeda, aga sellise žesti tegemine valitsusliikme suhtes oleks minu poolt äärmiselt ebaviisakas. Kui ma seda žesti ei tee, ei ole tegemist enesetsensuuriga, see on elementaarne viisakus, see on kokkulepitud reeglite ja tähenduste austamine. Tähendused võivad aja jooksul muutuda. Mul on tunne, et te ei saa sellest aru, ja sellest on väga kahju.