Enesetsensuur

ProosaRedigeeri

  • Läksin läbi lumetuisu jalgsi koju, et end värskemaks raputada, pühkida endalt see, mida kommunism kleebib porina inimese külge. Toidupoe ees singisaba ja sabas Marian Brandys, režiimimeelne kirjanik, aga inimesena tore. Rääkisime mõne hetke koosolekust. Brandys, lausudes sõnu nagu "sotsrealism", "kirjanduslik meetod” ja "katoliiklik vaatepunkt", tasandas häält ja vaatas ringi, justkui oleks teda miski ähvardamas. Justkui kardaks, et talle ei müüda sinki. Kohutav.


  • Kõige rabavama märkuse tegi Nick siis, kui rääkisin talle, milline lootusetu tunne mul on ja et kavatsen kirjutamisest loobuda. Temal olevat jäänud mulje, et ma olengi seda juba teinud. Ta ei pidanud silmas vaeva, mida olen oma tööga näinud siin, või tänavu kevadel kodus. Tema mõtles seda, et kui ma otsustasin jätta kirjutamata jutud, mis võiksid valmistada piinlikkust Clarkile ja lastele, ma loobusingi tõsiselt kirjutamast. Mis on muide tõsi. Ja see ei juhtunud üleöö. Ma olen tsenseerinud end järk-järgult juba aastaid sedamööda, kuidas lapsed õppisid lugema, kuidas Clarki tähtsus ümbruskonna silmis tõusis, kuidas mu jutte hakati avaldama enamloetavates ajakirjades.
Ma olen sellest juba rääkinud. Aga praegu märkan midagi veelgi rahutumaks tegevat. Nimelt olen ma aja jooksul hakanud vältima tegemast — vahel isegi nägemast — asju, millest ma ei saa kirjutada.
  • Alison Lurie, "Tõelised inimesed". Tõlkinud Meelike Palli. LR 14-16/1992, lk 94


  • Muide, neid mõtteid kirja pannes närib mind kahtlus, kas peaksin äkki loo avaldamisega ootama, kuni jälle suhtes olen. Kirjutaksin sellest kõigest mineviku vormis, ise kenasti tanu all. Või nagu sõjaveteran, kes meenutab lahingulugusid. "Kuule, ära avalda seda "mehed on munnid" lugu, kaevad iseendale auku," vasardab mu peas.