Akseli Gallen-Kallela, "Ilvese peidupaik" (1906)
Peder Mørk Mønsted, "Päikeselaigud metsateel" (1909)

Proosa

muuda
  • Indrek oli kuulnud vanu jahimehi rääkivat, rebane olevat nii kaval loom, et ta pühkivat sabaga oma jäljed lumel tasaseks. Oli see õige või mitte, seda Indrek ei teadnud, aga niipalju oli kindel, et oleks temal, Indrekul, saba, siis tema oleks küll nii kaval, et ta pühiks praegu ja ka tulevikus lumelt kõik oma jäljed, kuni see hädavajalik. Kahjuks ei olnud Indrekul sellist saba, millega jälgi pühkida, ja rebasel pole ehk nõutavat mõistust, vaid on ainult saba. Nõnda jäävad Indrekul kui ka rebasel jäljed lumele, kui nad kõnnivad mööda metsa või lähevad mööda kraavikallast üle lageda raba. Õnnetu inimene, õnnetu loom!


  • "Me ei saa kunagi midagi täiesti maha kustutada," ütles vang. "Iga tegu jätab oma jäljed. Ka tegematajätmine jätab oma jäljed."


  • Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb.
    • Roland Barthes, "Autori surm" (1968), tlk Marek Tamm, rmt: R. Barthes, "Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid", Varrak 2002, lk 125


  • Üle öötaeva reaktiivlennuki helendav jälg. Nagu piitsavorp üle tumeda selja. Taevast tohivad nad piitsutada, vett võivad nad mürgitada ning pole midagi, mida nad ei tohiks teha Maaga.
    • Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 57


  • "Mulle meeldivad hirmsasti igasugused uurimisretked," ütles Kingpool. "See on hiigla vahva, kui saab midagi uurida."
Samal hetkel vajutas Muhv pidurile ja peatas auto.
"Tee peal on jäljed," ütles ta. "Ning jäljed just pakuvadki uurimiseks kõige suurepärasemaid võimalusi."
"Igatahes," nõustus Kingpool. "Jälg asub ju harilikult ikka seal, kuhu keegi on astunud. Niiviisi need jäljed meil enamalt jaolt tekivadki."


  • Linna viletsus oli päikesevalgusele armutult nähtav: lagunenud krohv, pragunenud värv, muhud, kühmud ja augud tänavakattes, katuseräästailt tilkuv tõrv, kesklinna asfaltkõnniteede sajad jalajäljed, suured ja väikesed, meeste- ja naistekingade omad, ka paljaste jalgade jäljed, aga mitte kuskil kedagi, kes oleks võinud neid jälgi jätta.
    • Maimu Berg, "Quattuor aetates", rmt: "On läinud", Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 151


  • Oma eostamisest tean ma vaid seda, mida teiegi enda omast teate. See sündis pimeduses ja mina polnud nõus. Mina (ja see tühine sõna on liigagi kaalukas tolle haruldase olevuse tähistamiseks, kes ma siis olin) kõndisin igavesti piiritus unustuses, meeleolus, millega nuusutatakse öölilli, ja korraga... Mu vägistajad, mehed ja naised, jätsid minusse oma jäljed, ja ma paisusin kuust kuusse, läksin raskeks, kuni häbi ei saanud enam varjata ning unustus heitis mu välja. Kuid see on mul ühine kõigi minusarnastega.


  • Keel on algselt tegu, mingi hädatarvilik rituaalne sooritus. Keeles sisaldub alati mingi praktilise tegevuse jälg, olgu see praktiline tegevus siis ratsionaalset või maagilist algupära. Teatud juhul võib keel olla lihtsalt rituaal, mis taastab inimese osalustunde. Tõenäoliselt kusagil siin on tänapäeva inimese muusikakultuse juured, sest muusika on nüüdisajal üks väheseid tähendussüsteeme, kus tähenduse ja osaduse vahekord on märgatavalt teistsugune.


  • Saan teada, et suurem osa metsast hävitati Itaalias juba antiikajal, see, mis seal praegu kasvab, on paari tuhande aasta vanune võsa, mis on kohati metsa ilme võtnud - aga Itaalias pole põlismetsa selle õiges tähenduses. Nii et siis ka loodus on siin jälg antiiksest tsivilisatsioonist, ka siinsed puud pärinevad tollest varaküpsest kultuurist. Maastikupilt on antiigi pärand nagu iidsed varemedki.


Luule

muuda

Milleks punakuldseis põõsais nuuksed,
soov, et viimne habras jälg ei kaoks?
Sinu kaeravihuvärvi juuksed
uneski on kauged minu jaoks.


Tagasi rändavate rändlindude jäljed on kirjutatud
eilsele lumele.


Maa on täis leidmata otsimist.

Põdrakanepi lillad ladvad
kiiguvad tuules.
Veel püüab nõmm
oma jahmunud taimekätega
tabada vinti,
kes tikkis
jäljed
ta liiva.

  • Ellen Niit, "Nõmmevaikus" (1958), rmt: E. Niit, "Paekivi laul", 3. trükk, EKSA 2008, lk 59jj


Videvik -
värske kui kurgiliha.
Ei isu, ei asu, ja ometi nälg.
Istudes-astudes ümber piha
palava pilgu jahenev jälg.

Vanasõnad

muuda
  • Peremehe jäljed väetavad põldu.
  • Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane.
  • Valel lühikesed jalad (jäljed).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

muuda