Põdrakanep (Chamaenerion ehk Chamerion) on pajulilleliste sugukonda pajulille perekonda kuuluv alamperekond. Eestis on tavaline ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium ehk Chamerion angustifolium).

Õitsvad põdrakanepid

Luule

muuda

Maa on täis leidmata otsimist.

Põdrakanepi lillad ladvad
kiiguvad tuules.
Veel püüab nõmm
oma jahmunud taimekätega
tabada vinti,
kes tikkis
jäljed
ta liiva.

  • Ellen Niit, "Nõmmevaikus" (1958). Rmt: E. Niit, "Paekivi laul", 3. trükk. EKSA 2008, lk 59jj


Nüüd metssead kärssade ja kihvadega
robinal rebivad puruks tugevat rohukamarat.
Röhivad
ja mõnuga matsutavad mullaseid lõugu,
suud täis maipõrnika tõuke
ja põdrakanepi mõrkjaid juurikaid.


Malbelt noogutlevad tolmelnd rukkipead
ja kõrtekandle keeled
helisevad nende ripsmekaarte puutest.
Lilla põdrakanep heiskab
esimesed hõbedased peeled
ning ta puri seilab,
kantud igatsustest uutest.

  • Muia Veetamm, "Südasuvi" [1974] kogus "Põdrakanepist puri" (1982), lk 41


On käes see aeg suvest,
mil põdrakanep õishaaval kõrgusesse kiirgab
ja kumab metsavälu violetseks uneks.
Kui tillukeste õite heliredel
end ühel juulipäeval mängind lõpuni on lahti,
sa peatu korraks
ja võta mahti
leida iseenda algus üles.

  • Berit Petolai, "Põdrakanep" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 44


Proosa

muuda
  • Rabast lahkumisel äratavad mu huvi ta veerul lokkavad põdrakanepid. Nad pole rabataimed. Nad ei talu raba happelist pinnast. See peab olema leelisene, liivane. Põdrakanep asubki raba palistava liivaluite veerul. Teravkuhikjate õisikute ülaosas säravad veel purpursed õied, alaosa ehivad aga juba viljakõdrad.
Õppisin tundma ja armastama nende lillede omapärast ilu juba poisikesepõlves. Et neid imetleda, külastasin korduvalt põlist Nõmme ja Pääsküla vahelist männikut, kus nüüd asub suurem osa Nõmme aedlinnast. Metsa põlemise tagajärjel tekkis männikus raiesmik. Suvel lainetas seal purpurne õiemeri. Hiljem, kui viljakõdrad olid küpsed, võis nautida õhus lendlevate seemnete nagu tuules heljuvate lumelemmede tantsisklevat mängu. See oli ülikaunis ja kaasakiskuv, täis looduse sügavat võlu ja poeesiat, mida ei saa unustada.
  • Johannes Piiper, "Pääsküla rabas" [18. juuli 1959], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 301-302

Välislingid

muuda