Tsitaat

Tsitaat ehk osund on sõnasõnaline väljavõte tekstist, millega harilikult kaasneb viide autorile ja allikale (või vähemalt loodab seda Eesti autoriõiguse seadus). Samas kõneldakse tsiteerimisest ka kujutavas ja helikunstis.

Louis XIII vanne. Jean Auguste Dominique Ingres' maal (1824) kujutab kuningas Louis XIII Prantsusmaad Neitsi Maarjale pühendamas ning tsiteerib samas Raffaeli "Sixtuse Madonnat".

Jean-Pierre Rémaut, "À Véronique" (2016)

Proosa

• Ent viieteistkümnendast seitsmeteistkümnenda eluaastani omandas ta [Catherine] kangelannale vajalikke teadmisi: ta luges kõiki neid raamatuid, mida kangelannad lugema peavad, et kuhjata oma mälu üle tsitaatidega, mis sündmusterikkas elus abi ja lohutust pakuvad.
  • Jane Austen, "Northangeri klooster". Tõlkinud Maria Drevs. Tallinn: Byronet, 2002, lk 9

• Kohtasin inimest, kes oli nii vähe lugenud, et pidi ise välja mõtlema klassikute tsitaate.
  • Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 1977, nr 48, lk 11

• Iga vaim koosneb tsitaatidest, mõni aga suudab neid paremini kombineerida kui teine.
  • Arvo Valton, "Uksed kriuksuvad öösiti", 1977, lk 38

• Kõige olulisema tsitaadi puhul ei suuda te selle allikat enam kindlaks määrata.

Ääremärkus: Viide selle tsitaadi allikale ilmub kõige vaenulikumas retsensioonis teie töö kohta.

• Duggani seadus teaduslike publikatsioonide kohta raamatus Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu". Tõlkinud Toomas Niit. Ersen, 1999, lk 147

• Ontoloogilises plaanis on tsitaat märk teise, varasema teksti kestvusest. Tsitaat on alati vanem kui tekst, milles ta tsitaadina esineb, järelikult on ta juba sündides kirjanduslooline nähtus. Tsitaat on kahepalgeline: ta on nii teksti osis kui ka teksti ajalugu.
  • Jaan Undusk, "Tsiteerimise kunstist: Lisandusi Läti Henriku ja Vulgata suhetele". Keel ja Kirjandus 2/1990, lk 69

• Põhjalikumalt olen jaapani tsitaadikultuuri käsitlenud artiklis "Tsitaat jaapani klassikalises luules" ("Keel ja kirjandus" XI/1986), siin olgu ainult öeldud, et ajapikku kehtestati tsitaadi mahu ja teema suhtes kindlad nõudmised ning kuna ka luulepubliku haridustase pidevalt tõusis, tõi lõpuks peaaegu iga luules kasutatav kujund lugejale meelde kõik tähtsamad varasemad kontekstid, kus vastava sõna tähendusvälja oli oluliselt avardatud.
  • Rein Raud, "Kuidas lugeda jaapani luulet", rmt: "Süda on ainuke lill", 1992, lk 8

• Taat, istu! Tsitaat!
  • A. Itskok, "Algus on otsas. Keelevigureid". Maalehe raamat, 1998

• "Lu-Tze," sõnas noviitside ülem, "sind ei suutnud me samuti õpetada, kui lühidalt öelda. Mäletad?"

"Aga siis leidsin ma oma Tee," ütles Lu-Tze.

"Kas sa õpetaksid teda?" küsis kloostriülem. "See poiss peab mmm brmmm ennast leidma."

"Kas pole kirjutatud "Ma ei jõua ka kõike, mul on ainult kaks kätt"?" vastas Lu-Tze.

Rinpo vaatas noviitside ülema poole. "Ma ei tea," ütles ta. "Seda, mida sina tsiteerid, pole meist keegi kunagi näinud."

Ikka veel mõtliku ilmega, nagu tegeleks tema mõistus millegi muuga, lausus Lu-Tze: "See aeg saigi olla ainult siin ja praegu. Sest on kirjutatud "Kui tuleb, siis tuleb uksest ja aknast.""

• Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 73

• Kultuuritarbimine (pannes siia ka teadusinfo kasutamise) on leivatarbimisest oluliselt erinev selle poolest, et ta toodab uut kultuuri. Probleemi ehk polegi, kui õnnestuks keelustada vaid isiklikule lõpptarbimisele suunatud piraatlus – mis seal siis ikka nii väga hullu, kui nt pornotarbijad hakkavad maksma ausat täishinda. Tegelik probleem on aga selles, et kultuuris lõpptarbimist polegi. Väärtuslik läheb uuesti käibesse – kultuur ongi tsiteerimine.
  • Jaak Kikas, "Infovaba infoühiskond", Sirp, 26.01.2012

• Väiksuse ignoreerimine teeb suureks. Karbi skaalaks on iidsed kultuurid, sajandite tarkused, kõrgemad sfäärid. Omal ajal ise linnahallist kirjutades tõi ta paralleeliks Sho-Hondo hiidtempli Jaapanis, mis valmis 1972 ja lammutati 1998, kuna oli mõne jaoks häirivalt suurejooneline. Teksti sokutas Karp ääretult ebasovjetliku (ilmselt ei saanud tsensor aru) tsitaadi: "Homo proponit, sed Deus disponit". Mõistagi ei pidanud arhitekt Jumala all silmas EKP Keskkomiteed, kes tollases ühiskonnas maapealset jumalust kehastada püüdis.
  • Karin Hallas-Murula, "Raine Karp kaante vahel", Sirp, 22.07.2016

• Muidugi, luulest ei saa ega tohi üksikuid ridu, veel vähem sõnu välja lõigata, luuletus on luuletus ikka ainult poeetilise tervikuna.
  • Marin Laak, "Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer", Looming, 11/2018 (Arvustus: Indrek Hirv, "Kuldöölane". Post Factum, 2018)

• Ma mõtlen tihti teiste inimeste sõnadega, mis mul juhtumisi peas välgatavad ja siis tundub ka loogiline need kirja panna. Need ei ole otsitud, aga need on üks minu mõtlemise osa.
  • Doris Kareva, intervjuu: kommentaariks enda esseistikakogule "Terendused", ERR, 20.02.2020

Luule

"Sõbrad, roomlased, kaaslased, kuulake nüüd!"
   (Neile meeldisid väga tsitaadid;
Nii nad jõid tema terviseks, hüüdsid hurraa,
   Kuni ta kallas järgmised klaasid.)

• Lewis Carroll, "Snargijaht", 2. laul

• Siit, siit, siit, taat

ei tohi võtta mitte üks tsitaat

• Contra