Marcus Aurelius

Marcus Aurelius (sünninimi Marcus Annius Catilius Severus; 26. aprill 121 – 17. märts 180) oli Vana-Rooma keiser 7. märtsist 161 kuni surmani. Teda on nimetatud filosoofiks keisritroonil.

MarcAurèle.jpg
  • Meie elu on selline, missugused on meie mõtted.
  • Kas sinu meelest on mõistlik avaldada oma pahameelt inimesele sellepärast, et teda vaevab mingi eemaletõukav tõbi? On ta siis süüdi selles, et ta lähedus on sulle vastik? Täpselt samamoodi peaksid sa suhtuma ka kõlbelistesse puudustesse. „Siiski,“ ütled sina, „selleks on inimesel mõistus, et endale teadvustada oma pahesid.“ Tõsi. Järelikult on ka sul mõistus, nii et sa võid aruka kohtlemisega suunata ligimest oma puuduste teadvustamisele; kasuta oma mõistust, oska äratada inimeses südametunnistust ja paranda ta nägemisvõimetust, ilmutamata raevu, kannatamatust ja kõrkust.
  • Minul, kes ma pole kunagi kedagi tahtlikult kurvastanud, ei kõlba kurvastada iseennast.
  • Parim viis kätte maksta on mitte muutuda oma vastase sarnaseks.
  • Kurjategija on sageli inimene, kes on jätnud midagi tegemata, mitte tingimata see, kes on midagi teinud. ("Iseendale", 170)
  • Inimene ei pööra vabatahtlikult selga tõele, mõõdukusele, õiglusele ja headusele, vaid mingi jõu sunnil; mida selgemini sa seda mõistad, seda leebemalt suhtud inimestesse.
  • Ela nii, nagu tuleks sul just praegu eluga hüvasti jätta, nagu oleks sulle edaspidi antud aeg ootamatu kingitus.

Tema kohtaRedigeeri

  • Ja mul oli raske kujutella, et ma praegu kõndisin paigal, kus kord oli kogu maailma valitsetud, kus Cicero oli kõnelnud ja Julius Caesar äraandjate noahoopidest surnud. Nüüd oli isegi Kapitoolium talle selja pööranud ja vaatas üle jõe, kus kerkis Püha Peetruse kiriku kuppel. Rist, mille vastu isegi filosoof-keiser Marcus Aurelius oli võidelnud, unustades meelega kõik oma kõrged ideed, oli lõpuks siiski võitnud. (13. mai)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel