Kättemaks

DraamaRedigeeri

HAMLET: Nüüd võiksin seda teha, nüüd, ennäe,
ta palvetab; ja nüüd ma seda teengi. (Tõmbab mõõga.)
Ja ongi taevas mees... Kuid kas siis see
on minu kättemaks? Siin tarvis mõelda:
kelm tapab minu isa, aga mina,
ta ainus poeg, just sellesama kelmi
siit maa pealt saadan üles taevasse...
See oleks reisimoon ja palgaraha,
kuid mitte kättemaks! Kui tema tappis
mu isa, oli meelas too, täis roogi,
ja kõik ta patud vohasid kui mai,
ning kuis ta arve seis on, teab vaid taevas,
ent selle järgi, mis on teada meil,
on see tal ränk. Kas nii ma tasun kätte,
kui rapsan tema hingepuhastuselt,
kus see end valmis sättis rännakuks?
Ei! (Paneb mõõga tuppe.)
Kao tuppe, mõõk, sul tuleb hirmsam raps,
kui põõnab joobnult ta või märatseb
või tunneb sängis lõbu veripatust
või mängib, vannub kurja või teeb muud,
mis lunastust ei too: sa raba siis
ta maha, nii et kannad vastu taevast -
siis neetud hing jääb mustaks tal kui põrgu,
kus paiga saabki...

  • William Shakespeare, "Hamlet", III vaatus, 3. stseen, tlk Georg Meri, "Kogutud teosed" 2014, lk 1191


ProosaRedigeeri

  • Esimene asi, mille järele inimene õnnetusse sattununa ringi vaatab — olgu see siis loomade, mingite materiaalsete olude või inimeste süü läbi sündinud —, on mõni elav vaba olend, kelle kraesse osa süüst ajada, et seejärel kätte maksta.


  • Jumaluke, milliseid piinu kannatab inimene, kelle hinge närib rahuldamata iha kätte maksta. Ta magab, käed rusikas, ja kui ärkab, on peopessa surutud küüned verised.


  • "Mis on mul karta niikaua, kuni mul on õnn nautida Majesteetide soosingut?" küsis d'Artagnan.
[Tréville:] "Kõike, uskuge mind. Kardinal pole mees, kes unustaks mingi müstifikatsiooni seni, kuni tal on arved õiendamata selle müstifikatsiooni autoriga, kes näib olevat ühe minu tuttava gaskoonlase nägu."


  • Ma panin Heathcliffile kolde äärde tooli ja pakkusin talle hulga häid asju. Ent tal oli paha olla, söögist ta suurt ei hoolinud ning minu katsed teda lõbustada olid asjatud. Ta toetas küünarnukid põlvedele ja lõua kätele ja vajus tumma mõtisklusse. Kui ma pärisin tema mõtete järele, siis vastas ta tõsiselt:
"Ma püüan otsustada, kuidas Hindley'le kätte maksta. Mul on ükskõik, kui kaua ma; ootama pean, peaasi, et ma saan seda lõpuks teha. Loodan, et ta enne ära ei sure!"
"Kas sul häbi ei ole, Heathcliff!" noomisin mina. "Jumala asi on karistada halbu inimesi, meie peame õppima andeks andma."
"Ei, jumal ei saaks sellest niisugust rahuldust hagu mina," vastas ta, "kui ma ainult teaksin, kuidas seda kõige paremini teha! Jäta mind üksi ja ma nuputan midagi välja. Kui ma sellele mõtlen, siis ma ei tunne valu."


  • Ühelgi terve mõistusega inimesel ei tuleks iial pähe pesta tindiplekke tindiga või õliplekke õliga. Ainult verd peab ikka ja jälle verega maha pesema.
    • Keinem vernünftigen Menschen wird es einfallen, Tintenflecken mit Tinte, Ölflecken mit Öl wegwaschen zu wollen. Nur Blut soll immer wieder mit Blut abgewaschen werden.
    • Bertha von Suttner, "Sõjariistad maha!" Dresden: E. Pierson's Verlag, umbes 1920, 4. raamat, lk 105


  • [Odysseus:] "Ma olen Hektoriga korra kohtunud," ütles ta. "See oli üsna sõja alguses, kui me ikka veel tegime näo, nagu oleks vaherahu võimalik. Ta istus oma isa Priamose kõrval kipakal toolil, aga see mõjus, nagu oleks ta istunud troonil. Ta ei olnud lihvitud ega täiuslik. Ent ta oli pealaest jalatallani nagu kompaktne mõõtu tahumata marmorrahn. Tema naine Andromache kallas meile veini. Hiljem kuulsime, et ta oli sünnitanud Hektorile poja. Astyanaxi. See tähendab linna valitsejat. Ent Hektor kutsus poega Skamandrioseks, jõe järgi, mis voolas Trooja all."
Midagi tema hääles.
"Mis temast sai?"
"See, mis saab kõigist poegadest sõjas. Achilleus tappis Hektori ja hiljem, kui Pyrrhos palee tormijooksuga vallutas, võttis ta Astyanaxi kinni ja purustas lapse pea. See oli kohutav nagu kõik, mida Pyrrhos tegi. Aga seda oli vaja. See laps oleks kasvanud suureks, südames vaen. Poja tähtsaim kohus on isa eest kätte maksta. Kui ta oleks elama jäänud, oleks ta kogunud kokku oma mehed ja meile kallale tunginud."
Akna taga õues oli kuust jäänud vaid pisike kild. Odysseus vaikis, heides oma mõtetega.


Oleks ülimalt lühinägelik ükskõik kumba korrata proovida. Vastamine peab algama ajaliselt lähemast küsimusest: mida külma sõja kaotanuga valesti tehti, mida sealt õppida on? Kena olemisele Kremlist samaga ei vastata, seda püütakse kenaolija vastu ära kasutada ja varitsetakse võimalust kättemaksuks.

AllikataRedigeeri

VanasõnadRedigeeri

  • Unustamine parem kui kättemaksmine.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel