Bertha von Suttner

Bertha Felicitas Sophie von Suttner (paruness Bertha von Suttner; sündinud krahvinna Kinsky von Chinic und Tettau; 9. juuni 1843 Praha, Austria keisririik – 21. juuni 1914 Viin, Austria-Ungari keisririik) oli austria kirjanik ja rahuvõitleja. 1905. aastal pälvis ta Nobeli rahuauhinna, olles esimene Nobeli auhinna saanud naine.

Proosa

On hämmastav, kui väga leiab inimene sellises raamatus sõbra – kuidas talle saab kõike rääkida ja kurta, kuidas saab selle lehtede kohal nutta pisaraid, mida teiste, eriti haige lähedase eest varjata tuleb.
- Es ist erstaunlich, wie sehr man ein solches Buch als Freund empfindet – wie man ihm alles sagen und klagen kann, wie man über seine Blätter die Tränen weinen kann, die man den anderen, besonders einem geliebten Kranken, verbergen muss.
- Bertha von Suttner, "Memoiren", Stuttgart und Leipzig: Deutsche Verlags-Anstalt, 1909, VIII, 63, "Das letzte Jahr", lk 538

Lavahirm on edevuse kattevari, värisev küsimus saatusele: kuidas ma meeldin?, kusjuures kogu rõhk on sõnal "mina".
- Lampenfieber ist eine Begleiterscheinung der Eitelkeit, eine zitternde Frage an das Schicksal: wie werde ich gefallen?, mit dem ganzen Nachdruck auf der Silbe "ich".
- Bertha von Suttner, "Memoiren", Stuttgart und Leipzig: Deutsche Verlags-Anstalt, 1909, VI, 31, "Der Kongreß in Rom", lk 224

[Karl May kohta:] Kes kuulis ilusat vanameest sellel 22. märtsil (30. märtsil, pulmapäeval, süda lööb teda) rääkimas tervelt kaks tundi, täis pidulikkust, täis entusiasmi, püüdlemist kõrgeimate mõttepiirkondade poole – peab on olnud tunne: selles hinges lõõmab headuse tuli.
- "Wer den schönen alten Mann an jenem 22. März (am 30. März, seinem Hochzeitstag, traf ihn ein Herzschlag) sprechen gehört, durch ganze zwei Stunden, weihevoll, begeisterungsvoll, in die höchsten Regionen des Gedankens strebend – der musste das Gefühl gehabt haben: In dieser Seele lodert das Feuer der Güte."
- Bertha von Suttner, Wiener Zeit, 5. aprill 1912

Raadiumikondensaator on leiutatud. Pilvekõrguselt alla saadetud raadiumikiirtega vaenlase laevastike ja armeede hävitamine mõne minuti jooksul on lapsemäng.
- "Der Radiumkondensator ist erfunden. Mit von Wolkenhöhen herab gesandten Radiumstrahlenbündeln in ein paar Minuten feindliche Flotten und Heere zu vernichten, ist ein Kinderspiel." – Der Menschheit Hochgedanken. Roman aus der nächsten Zukunft, Berlin 1911
- Bertha von Suttner, "Inimkonna kõrged mõtted: romaan lähitulevikust" ("Der Menschheit Hochgedanken. Roman aus der nächsten Zukunft"), Berliin 1911

"Sõjariistad maha!"

Tsitaadid väljaandest: Bertha von Suttner, "Die Waffen nieder!", Dresden: E. Pierson's Verlag, ca 1920.

Mõistsin juba varakult, et võitlusind pole midagi üliinimlikku, vaid alainimlik; mitte müstiline ilmutus Luciferi kuningriigist, vaid meenutus loomariigist – loomalikkuse taasärkamine.
- Ich habe es zu früh erkannt, daß der Schlachteneifer nichts Übermenschliches, sondern – Untermenschliches ist; keine mystische Offenbarung aus dem Reiche Luzifers, sondern eine Reminiscenz aus dem Reiche der Tierheit – ein Wiedererwachen der Bestialität.
- Bertha von Suttner, "Sõjariistad maha!" Dresden: E. Pierson's Verlag, umbes 1920, 3. raamat, lk 229–230

Ühelgi terve mõistusega inimesel ei tuleks iial pähe pesta tindiplekke tindiga või õliplekke õliga. Ainult verd peab ikka ja jälle verega maha pesema.
- Keinem vernünftigen Menschen wird es einfallen, Tintenflecken mit Tinte, Ölflecken mit Öl wegwaschen zu wollen. Nur Blut soll immer wieder mit Blut abgewaschen werden.
- Bertha von Suttner, "Sõjariistad maha!" Dresden: E. Pierson's Verlag, umbes 1920, 4. raamat, lk 105

"Rahuriik"

Bertha von Suttner, "Rahuriik", rmt: "Maailma ja inimsoo tulevik", koostas J. G. Spuhl-Rotalia, Haapsalu, 1910/1921, lk 77–83.

Kuulsa Brasilia ajalooprofessori Dr. Pedro Diazi poolt oli kuulutus wäljasaadetud, et ta 1-sel märtsil 2010 "Europa Sorbonnes" tahab kõnet pidada. Igal nädalal käis selles tulewiku ühis-ülikoolis ehk "Sorbonnes" keegi wõerariigi kuulsam õpetlane ettelugemisi pidamas. Aga mitte üksi ettelugejad, waid ka päältkuulajad tuliwad wõõrastest maadest ja teistest ilmajagudest kokku ilmakuulsaid õpetlasi ja kõnemehi kuulama. Nagu saja aasta eest tagasi rahwast kõikidelt maadest Bayreuthi pidumängudele kokkuwoolas, nõnda rändasiwad nad nüüd lennumasinate ja õhulaewade pääl teistest ilmajagudest Schweitsi mägimaale kokku, kuhu tore Sorbonne oli ehitatud, milles kõigekuulsamad õpetlased õpetasiwad.

Ülemal nimetatud õpetlase poolt 1-seks märtsiks wäljakuulutatud kõne aineks oli: "Uuewiisiline rahuwalitsus ja tema ajalooline arenemine". (lk 77)

"Riigikaitsehullus oli selajal juba märatsuseni jõudnud. Iga maa oli nagu kindlustatud sõjaleer. Mida inimese mõistus tehnikawallas iganes ülesleidis, seda hakati kohe inimeste mahamaterdamiseks ja suurewiisiliseks surmamiseks tагwіtama. 5õjawägede ja sõjalaewastikkude ülespidamise kulude katmise tarwis pandi rahwale nii rängad maksud pääle, mis nende jõupiirist juba üle ulatas ja riigiwõlad tõusiwad kohutawalt kõrgeks, aga sellest hoolimata suurendati ja täiendati sõjawägesid ühtesoodu edasi, maapind oli kindlustega nagu ülekülwatud ja alt miinidega urbseks uuristatud. Mегі oli päält- ja altpoolt laineid surmariistadega täidetud. Waewalt oliwad esimesed õhusõidu katsed õnnestanud, kui juba wäejuhatused kohe ka õhumerd oma lõhkeainete pildujatega hakkasiwad täitma. Tõepoolest, wäga lootusrikas olukord meie armsas Jumalamaakeses! Juba see maakene isegi ei ole wäga inimesesõbralik, mida ta 1908. aastal seega näitas, et ta üheainsa kannatamata raputusega terwe maakoha selle 200,000. elanikuga ärahäwitas. Aga see katastrofa oli ainult mänguasjaks selle kõrwal, mida haritud inimesesugu ise enese häwitamiseks agaralt ettewalmistas." (lk 78)
"Kui meie praegusest ajajärgust (2010) hammasteni sõjariistu pantud ja "ikka enam, ikka rohkem sõjariistu" karjuwa Euгора pääle tagasiwaadata, siis näitab asjatundmatale, nagu poleks selajal rahuwalitsusest, millest meie praegu rõõmu tunneme, aimugi olnud, ja nagu oleks praeguste täitsa ümbermuudetud olude loomiseks mõnda suurt ja äkilist rewolutsioni, näit. õhu ärawõitmist tarwis läinud. See pole mitte õige. Õiglane ajaloo-tundja saab aru, et juba selajal meie praegune ilmasõjata ilmakord tekkimas oli, et tema moralilised ja ainelised idud juba tärkasiwad, ilma et suur hulk seda oleks märkanud. Ainult üksikud tundsiwad seda. Ta saab aru, et tuhanded jõud, isegi niisugused, mis päält näha wastupidises sihis töötasiwad, siisgi neis arenemisejoontes liikusiwad, niis meid moodsale rahuwalitsuselе wiisiwad." (lk 78)
"Ikka koomale tõmbas ennast rahwuswaheliste huwide wõrk. Riigiwalitsused tegiwad lepinguid, mis tüliküsimusi pidiwad kaotama. Sõpruslepingud, millede teraw ots kellegi wastu ei sihtinud, ulatasiwad ühelt riigist ja ühest ilmajaost teisa: Prantsus-Inglise, Saksa-Amerika, Amerika-Jaapani wahel oliwad lepingud olemas ja mis Europat iseäranis puutub, siis kaswas neist mitmesugustest sõpruselepingutest aegamisi ühendatud Europa wälja. Weel ei kannud ta seda nime, aga ta näitas ennast juba seesugusena wälja. Ka moraliliselt oli ühistunne olemas: Sitsilia õnnetuse puhul tuksus juba Europa ühіne süda kaastundlikult õnnetute wastu ja tõttas neile tegelikult appi. Politika wäljal avaldas ühistunne ennast selles, et Balkani tülides kõik suurriigid agaralt selle hääks töötasiwad, et sõja hädaohtu ärahoida. Casablanka juhtumine anti Haagi wahekohtu seletada, Marokkо küsimuses tegiwad kaua-aegsed wastased — Saksa- ja Prantsusemaa – omasahelise lepingu. Wastiktundmus inimeste suurewiisilise mahanottimise wastu ja lugupidamine rahuaate kohta läksiwad aegajalt suuremaks. Kõige wägewamad sõjaisandad hakkasiwad seda enestele juba auu asjaks pidama, kui neid rahuwürstideks kiideti, lühidalt: üleminek wägiwalla ajajärgust õiguse ajajärku oli juba sają aasta eest tekkinud ja oleks ka ilma õhu ärawõitmiseta inimesesugu praegusele seisukorrale wiinud." (lk 79)
"Kahjuks ei wõi ma praegust ajajärku weel mitte "kuldseks ajajärguks" nimetada. Meie kirjutame endi aastaarwuks praegu 2010 ja oleme sellepärast endisele keskaja barbarlusele (metsikusele) weel wäga ligidal. Inimesesugu, kellel weel sajadtuhanded, wõib olla ka miljonid aastad ees seisawad, wiibib praegu weel ikka alles lapsepõlwe eas. Igatahes kannab ta praegu ikka weel rohkem loomasarnadust, kellest ta wälja on wõrsunud, enese külges, kui Jumalasarnadust, milleks saada tema päris eesmärk on. Alatumalt loomalaudast tulles ja kõrgeaatelise, auulise jumaluse poole reisides, wiibime alles selle tee esimese kolmandiku pääl. Kui selle pääle mõtleme, et inimene alles saja aasta eest tagasi inimese murdja hunt oli, et tal kellegi muu poolt nii suurt weristamise ega surnukslöömise hädaohtu karta ei olnud, kui just iseenese tõu poolt, ja kui siis sinna juurde weel tema põhjatu wiletsuse ja suure rumaluse arwame, mille sees terwelt üheksa-kümmendikku terwest inimesesoost siples ja rabeles, siis ei wõigi nõuda, et nad nii lühikese aja sees hariduse tipule oleksiwad jõuda wõinud ja et praegusel kõrgusel olеw haridus juba igasse korkasse ja kolkasse oleks tungida jõudnud." (lk 79–80)
"Sellegipoolest wõime endid esiwanematega wõrreldes, kes saja aasta eest elasiwad, õnnelikuks kiita. Kõige päält on meil seda, mis neil mitte ei olnud, mille tarwis neil ainult nimi olemas oli, aga asi ise puudus, see on rahu. Mis nende juures rahu nime kandis, ei olnud muud kui sõdade waheaeg. Enese kindlustamiseks ei oldud muud paremat ülesleitud, kui ähwarduste abil hirmu pääle ajada. Sõja seisukord — ükskõik kas äge ehk aeglane — oli walitsewaks seisukorraks. Igapäewaseks hariliseks jutuks ja ajalehtede sõnumite materjaliks oli, et siin ehk sääl jälle sõda tulemas on jne. "Igawest rahu" ei ole kül meil weel praegugi, sest weelgi wõiwad madalama haridusega rahwad teiste kallale tungida, kuid niisugust tegu peetakse korrawastaliseks nähtuseks ja kuritööks." (lk 80)
"Missugustel alustel seisab siis meie rahuwalitsus?

Lihtsalt sellel alusel, et wõimata on sõdida. Meie käes on nii wägewad häwitamise jõud, et wõitlus kahe wastalise wahel muud ei ole, kui kahekordne enesetapmine. Kui ühe ainukewe nööbi päälewajutamisega igas kauguses inimesi ja majasid wõib pihuks ja põrmuks purustada, siis ei tea ma mitte, missuguste taktiliste ja strategiliste reeglite järele niisuguste abinõudega weel rahwaste-duelli wõiks wäljakanda." (lk 81)

"Kord wabandas ennast keegi bürgermeister maawalitseja wast wõtmise puhul, et ta tema auuks ei wõi suurtükki laska. "Mul on seitseteistkümmend põhjust," ütles ta, "esiteks ei ole meil ühtegi suurtükki----" "Siis jätge ülejäenud kuusteistkümmend põhjust üsna awaldamata" ütles maawalitseja wahele." (lk 81)
"On äratuntud, et kõik kultura-inimeste huwid ühised on. Aastatuhanded on inimesesugu omi arwamisi ja tegusid "tugewama õiguse" pääle põhjendanud, mõteldes: "Kel wägi, sel wõimus," ja looduseteadust uurides lendsõna "wõitlus olemise eest" loonud. Kogu terwe arenemine arwati selles seiswat, et "wägewam wäetima, suurem wähema nahka paneb." Alles hiljem tuldi arusaamisele — ja selles arusaamises elamegi praegu — et päris teguriks, niihästi looduses kui seltskonnas, "wastastikune awitamine" on, mis meid elu kõrgematele astmetele wiib." (lk 81)
"Saja aasta eest tagasi on kuni imetegudeni ulatawad tehnika wõidud läbikäimises ja loodusjõudude tarwitamises hoopis uued elutingimised loonud, aga moraliline muutlus eі jõudnud fysikaliste muutluste ega uuendustega mitte ühes sammuda. Muudetud oludest hoolimata peeti weel kaua wanadest harjunud kombetest ja wanast mõttewiisist kinni, ühe sõnaga: inimesed ei suutnud endid uute oludega kokkupassida. Aga mis surra ei taha, see peab ennast uuega kokkupassima, ja siis algas inimesesoole niisugune ajajärk, kus nad waimliste- ja moraliliste jõudude wäljal niisama palju uut ja ümberloowat lõiwad, nagu enne fysika wäljal." (lk 82)
"Meie teame, et midagi tardunud, midagi igawesti ühesuguseks jäedawat olemas ei ole. Mеіе eelkäijad teadsiwad seda ka, aga sellegipärast rajasiwad nad eneste riigid ja riiklised asutused selle eelarwamise pääle, et nende rajasid keegi paigast ei tohi äranihutada ega nende sisseseadete kohta ka keegi nurinatgi ei tohi tõsta. Sellega sünnitasiwad nad ilmpaindumata tardunud olukorra. Et aga rajad ka paigalt ära nihkuwad ja walitsusewiisid muutuma peawad, siis ei jäenud neil oma tardunud olukorra alalhoidmiseks muud abinõu üle, kui wägiwalda tarwitada. Ja nõnda tekkisiwad siis ikka parajal ajal sõjad ja rewolutsionid." (lk 82)
"Mеіе teame, et rahwa arw kas kahaneb ehk kaswab ja et rahwas kaswamise puhul endistest rajadest peab üle tungima. Mеіе teame, et uued ühendused ja uued lahkuminekud wõiwad tekkida, teame et tarwidused walitsemise wormide kohta muutuwad ja et püüdmine suurema wabaduse järele alati kaswab. Seepärast on meie elu ennast niisuguste loomuliste tarwidustega kokkupassinud. Meie ei hakka nendele nõuetele mitte wastupanema ja — selleläbi saadame need põhjused kõrwale, mis sagedasti sõdadele ja kodusõdadele on asja annud." (lk 82–83)
"Õhusõit tõi meile wabakaupluse ja tolliwabaduse ning kaotas endised tollisõjad suutumaks ära. Ülesse õhuriiki pole wõimalik tollimajasid ehitada ega tolliwahtisi panna, seepärast walitseb kaubanduse asjus igalpool "lahtise ukse" politika, — lühidelt: tööstuslisele ja waimlisele wõistlusele on praegune ilm weel lahti — sõjariistadega wõitlemise eest on ta aga jäedawalt lukku pandud." (lk 83)
"Neist waranduslistest rikkustest ja waimlistest jõududest, mida enne inimeste häwitamise pääle ärakulutati, aga nüüd "wastastiku awitamise" pääle äratarwitatakse ja mis juba rahwa jõukust ning hääd käekäiku aimamata kõrgele järjele on tõstnud, ei maksagi mul kõneleda, ainult seda, kui meie ajajärgu kõige kaunimat wõitu tahan ma weel nimetada, et meie üle kõikide pikkuse- ja laiusegraadide omi kaasinimesi armastada ja neist lugupidada tohime, ja et rajanaabrite umbusaldus ega kadedus, tigedus ega wihkamine meie hingesi enam ei kurwasta ega tumesta. Mеіе tohime rahuaate eelwõitleja, mõttetarga Kantiga öölda: "Inimene, ei suuda ialgi küllalt kõrgelt inimesest mõtelda."" (lk 83)

"Wõitlus elu eest"

Bertha von Suttner, "Wõitlus elu eest. Õpetlik uudisjutt", Suttner'i järele wabalt eestistanud J. M. Sommer, Tallinn, 1891.

Ta silmas weel korra praegu saadud traadisõnumi pääle, pani selle raske õhkamisega laua pääle tagasi ja wõttis siis paar teist kirja kätte, mida postipoiss oli toonub. Isand Isidor Blech, kuulus Wieni linna moodirättsepp, tuletas kõrgesti sündinud herrale meelde, et tema pääraamatus wäike summa, 1250 kuldnat suur, weel ülewal seista, mida ta pea loodab ära kustutada wõiwat. Kingsepp ja pesukauplus noomisiwad teda nõndasamuti. Hobuse kaupleja ja parisnik päris oma nõudmisi, juut Joosep Schmecker andis wiimaks teada, et grafi härral neljateistkümne päewa pärast wekslikene maksta olla. Kõik tuliwad korraga grafi herra kaela pääle. (lk 4–5)
Aga pea, sääl oli weel üks kiri, ehk palju ennem kirjakene, õrnroosa ümbrikus ja armsasti lõhnates. Kirjakene oli ka õrnast käest kenal wormil kirjutatud. Seda oli alewi teatri lauljanna, wäike Eewa saatnud, kelle ümber ta ühel õhtul õige tublisti oli lipitsenud! Graf oli seda ainult kadeduse ja pahameele pärast teinud, sest et ühe rikka pangapidaja poeg lauljanna meeldimist olla õngitsenud. Nüüd nõudis neiu sõnapidamist: täna astus ta uues laulumängus esimest korda näitepõrmandule, sääl pidi graf oma tõotuse järele esimeses reas istuma ja laulu alustuseS lilekimbu lauljannale läkitama. Nõnda oli ta lubanud.

Lollus! Temal oli nüüd leinaaeg, ja teiseks ei meeldinub wäike Eewa temale mitte maikugi. Shampanja tujus ei teata sagedasti mitte, mis räägitud ehk lubatud saab. (lk 5)

"Noh, ühekorra peame kõik mulla alla pugema," algas leitnant oma juttu uuesti. "On juba korra nõnda rumalasti sisse seatud. Niisugune närakas papagoi elab sajad aastad, ja meie, looduse peremehed, oleme tühja wäikese haiguse järele walmis; õige loll." (lk 6–7)

Romaani "Sõjariistad maha!" kohta

Orjuse kaotamisele eelnes kuulus raamat ühelt naiselt, Madame Beecher-Stowe'lt; annaks jumal, et Teie oma teeks sõja kaotamiseks sama.
- Der Abschaffung der Sklaverei ist das berühmte Buch einer Frau vorausgegangen, Madame Beecher-Stowe; gebe Gott, daß das Ihre das gleiche bewirke für die Abschaffung des Krieges.
- Lev Tolstoi, kiri Bertha von Suttnerile, ilmunud raamatus: Bertha von Suttner, "Memoiren", Stuttgart und Leipzig, 1909, lk 210; cit. via: Harald Steffahn, "Bertha von Suttner", Reinbek bei Hamburg: Rowohlt, 1998, lk 83

See raamat on tegu! Minu elus oli see sündmus.
- Dieses Buch ist eine Tat! Es war ein Ereignis in meinem Leben.
- Peter Rosegger, kiri 9. oktoobrist 1891; cit. via: Harald Steffahn, "Bertha von Suttner", Reinbek bei Hamburg: Rowohlt, 1998, lk 147

Primitiivne, kuid rabavalt efektsena kirjutatud trendiromaan jättis mulle tohutu mulje. Paljud sündmustiku üksikasjad on minu jaoks üsna unustamatud...
- Der primitiv, aber schlagend wirksam gemachte Tendenzroman hinterließ mir gewaltigen Eindruck. Viele Einzelheiten der Handlung sind mir ganz unvergeßlich...
- Klaus Mann, "Kind dieser Zeit" ("Selle aja laps"), 1932; cit. via: Harald Steffahn, "Bertha von Suttner", Reinbek bei Hamburg: Rowohlt, 1998, lk 149

Mitte keegi ei olnud sedavõrd pühendunud läheneva sõja eest hoiatamisele ega töötanud enam selle ärahoidmiseks kui Bertha von Suttner – üks oma aja tuntumaid patsifiste. Tema 1889. aastal avaldatud sõjavastane romaan "Die Watten Nieder" ("Sõjariistad maha!") kuulus 19. sajandi mõjukamate raamatute hulka. Mitmesse keelde tõlgituna aitas see levitada patsifismiideed üle maailma ajal, mil rahuühendused Euroopa riikides olid väikesed, lõhestunud ja koordineerimata. (lk 156)
- Michael Renner, "Vägivaldse konflikti lõpetamine", tlk Aet Annist, rmt: "Maailm aastal 1999", Tallinn: Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, 1999, lk 155–171

Tema kohta

Kui Bertha von Suttner talt palub rahalist toetust rahuliikumise arendamiseks, saadab ta 80 naelsterlingit. Seda pole palju rikka mehe kohta. See pole midagi võrreldes miljonitega, mis Nobel hiljem üldkasulikeks otstarveteks annetab. "Ma usun," kirjutab ta saatekirjas rahuliikumise tegelasele, "teil ei ole puudus rahast, vaid programmist."
- "Diktaator sõja ja rahu üle. Alfred Nobeli elust ja tööst", Vaba Maa, 25. oktoober 1933, lk 4

Von Suttner oli mitmes mõttes oma ajast ees. Ta ennustas I maailmasõja hävitustöö hiiglaslikkust, hoiatas tulevaste massihävitusrelvade eest, põhjendas rahutagamisüksuste vajalikkust, nõudis praeguse ÜRO tüüpi organisatsioonide loomist ja toetas Euroopa Riikide Konföderatsiooni. Mõjutatuna oma ajastu veendumustest progressi vältimatuse kohta, arvas von Suttner, et rahu on "seisund, mis vältimatult tuleneb kultuuri arengust". Kuid oma viimastel eluaastatel, kui Euroopa ja kogu maailm vaarus sõja poole, muutus von Suttner märksa pessimistlikumaks ja lootusetumaks. Kui ta 21. juunil 1914 suri, näis, et rahulootus kustus koos temaga. Seitse päeva hiljem tappis Serbia natsionalist Sarajevos Habsburgi impeeriumi troonipärija ja tema abikaasa. See sündmus ajendas I maailmasõja. (lk 156)
- Michael Renner, "Vägivaldse konflikti lõpetamine", tlk Aet Annist, rmt: "Maailm aastal 1999", Tallinn: Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, 1999, lk 155–171

Auväärse Nobeli preemia ajalooliseks taustaks on aga, kummaline küll, üks naine ja üks romantiline armastuslugu.

Von Suttnerite perekonna võsu Arthur, kelle jaoks vanemail oli valmis vaadatud mitu suurepärast partiid, võttis kätte ja armus oma nelja õe koduõpetajannasse Bertha Kinskysse. Perekond oli ahastuses ja ettevõtlik mamma saatis Kinsky ajalehekuulutuse peale Pariisi – "vanema" härrasmehe juurde sekretäriks ja majapidajannaks. Bertha uus tööandja, keegi härra Nobel, kes juhtis lõhkeainetehaste võrku, leidis oma uue kaaslanna väga võluva olevat. Pole välistatud, et vanapoiss Nobel plaanis koguni poissmehepõlvega lõpparvet. Ent Arthur von Suttner ei suutnud elada Berthata ja Bertha temata. Noored põgenesid – Arthur kodust, Bertha Nobeli juurest – ja abiellusid. Ent Bertha säilitas kirjavahetuse mehega, kellest oli võlutud inimesena. Ja kellest on saanud XX sajandi suurim metseen.

Berthast ning tema abikaasast said tulised rahuvõitlejad. Rahu võimalikkus maailmas huvitas aga ka sõjatöösturit ennast – juba 1893 fikseeris Nobel (Bertha teadmata) oma testamendis rahuautasu asutamise. (Novembris 1895 lisas Nobel testamenti veel neli autasu teaduslike ja kirjanduslike saavutuste eest; majanduspreemia lisandus alles 1966.) Dünamiidi, oma varanduse aluspõhja, oli Nobel leiutanud tsiviilelanike abistamiseks. Alles hiljem pöördus tema tähelepanu relvadele ja laskemoonale. Oma kirjas Berthale kirjutas ta kord: "Võib-olla lõpetavad minu tehased sõja isegi varem kui sinu kongressid. Päeval, mil kaks väeosa on võimelised teineteist sekundiga hävitama, kohkuvad rahvad õuduses ning saadavad sõjasalgad laiali." Kahju, et selle suurejoonelise mehe teine ilus soov pole tõeks saanud nagu esimene.

- Gerda Kordemets, "Naisele mõeldes", Sõnumileht, 12. oktoober 1996, lk 36

Relvastuse võidujooks on ka üks sõja vorme, nagu seda esitas 1899. aasta Haagi konverentsil patsifistist paruness Bertha von Suttner (1843–1914) oma ettekandes "Võidurelvastumine kui sõjapidamise viis", millel põhinesid nii Esimese kui Teise maailmasõja ning ka külma sõja sõjalised strateegiad. Von Suttnerile omistati selle eest 1905. aastal Nobeli rahupreemia. See tähendab, et kui tahad rahu, tuleb valmistuda sõjaks (Si vis pacem, para bellum) ehk relvastuda, mis eeldab selleks vajaliku ressursi olemasolu.
- Jüri Kadak, "Kas teine külm sõda ja uus relvastuse võidujooks on alanud?", Diplomaatia nr 171, november 2017

30aastaselt, olles kaugelt üle tollase abiellumisea, otsustas ta armastusabielu, mitte materiaalselt kindlustatud suhte kasuks. Kõiki tavasid ja vanemate tahet eirates abiellusid Arthur von Suttner ja Bertha salaja Viinis 12. VI 1876. Võtnud vastu Mingreelia vürstinna Jekaterina Dadiani varasema kutse, põgenesid vastabiellunud Gruusiasse, kuhu nad jäid üheksaks aastaks. Gruusias sai alguse ka Bertha von Suttneri ajakirjanduslik loometee. Edaspidi oli kirjutamine tema tähtsaim sissetulekuallikas. Vahel kirjutas ta, et elus püsida, mille all, nagu ta ka ise tunnistas, kannatas teoste kirjanduslik kvaliteet. Siiski oli talle peamiselt tähtis mõju avalikkusele. Bertha von Suttnerist sai oma aja kõige mõjukam poliitiline ajakirjanik.
1905. aastal anti Bertha von Suttnerile, esimesele naisele, väsimatu pühendumuse eest maailma rahule Nobeli preemia, mida antakse välja alates 1901. aastast, kusjuures tõuke preemia asutamiseks andis oma kauaaegsele sõbrale ja suuremeelsele toetajale Alfred Nobelile just Bertha von Suttner.

Tema unistustes oli Ühendatud Euroopas rahu kindlustamise kõrval tähtis ka tollide ja kaubanduspiirangute kaotamine. Mais 1913 kirjutas ta ajakirjas Friedenswarte: "Euroopa Föderatsioon – ammune rahuliikumise postulaat – on küpsemas". Bertha von Suttner nägi "märke veel embrüonaalsest, aga juba pulseerivast Euroopa Liidu tekkimisest". Sellest Euroopa Liidust, mis sada aastat pärast tema visioone mälestab rahuvõitlejat tema auks nimetatud tänavate, väljakute ja koolidega. Austrias kaunistab Bertha von Suttner seejuures veel kaheeurost münti, kõige suurema väärtusega münti Euroopa ühises vääringus.

Judith B. Lewonig, "Kirjanduse kolikamber:Esimese naisnobelisti Bertha von Suttneri kuu", tlk Triin Tähema, Sirp, 10.06.2005