Proosa muuda

  • Kui pääle kuulsuse ning au on mingit soovitatavat asja, siis see lõbu, mida õppimine tavatseb anda meile, peaks virgutama igaüht, sest seesama on teisiti kui muud meelelahutused, mille suhtes, kui nendest ollakse võtnud nii palju kui tahetakse, ei saa kiidelda muust asjast, kui et ollakse veetnud aega. Kuid õppimise oma jätab endast rahulduse, mis meile püsib palju kauemini.


  • Inimloomus on determineeritud oma vajaduste poolt. Kui need pole rahuldatud, siis on ta kannatamatu; on nad rahuldatud, siis on ta ükskõikne. Reaalne inimene liigub nende seisundite vahel, ja oma mõistust, seda niinimetatud inimmõistust kasutab ta oma vajaduste rahuldamiseks, on ta sellega valmis, siis on tema ülesandeks täita ükskõiksusele kuuluv ruum. Püsib see kõige lähema ja kõige hädavajalikuma piires, siis see tal ka õnnestub. Kui aga vajadused tõusevad kõrgemale, siis väljuvad nad igapäevase ringist ning igapäevasest kainest mõistusest ei piisa enam, ta ei ole enam geenius, ja eksimise valdkond on inimsoole lahti.


  • Ma panin Heathcliffile kolde äärde tooli ja pakkusin talle hulga häid asju. Ent tal oli paha olla, söögist ta suurt ei hoolinud ning minu katsed teda lõbustada olid asjatud. Ta toetas küünarnukid põlvedele ja lõua kätele ja vajus tumma mõtisklusse. Kui ma pärisin tema mõtete järele, siis vastas ta tõsiselt:
"Ma püüan otsustada, kuidas Hindley'le kätte maksta. Mul on ükskõik, kui kaua ma; ootama pean, peaasi, et ma saan seda lõpuks teha. Loodan, et ta enne ära ei sure!"
"Kas sul häbi ei ole, Heathcliff!" noomisin mina. "Jumala asi on karistada halbu inimesi, meie peame õppima andeks andma."
"Ei, jumal ei saaks sellest niisugust rahuldust hagu mina," vastas ta, "kui ma ainult teaksin, kuidas seda kõige paremini teha! Jäta mind üksi ja ma nuputan midagi välja. Kui ma sellele mõtlen, siis ma ei tunne valu."


  • Miss Gaunt ja õed Kerrid — kõige reaalsemad ja erapoolikumad isikud, keda Sandy tundis —, ei varjanud üldse oma veendumust, et jumal on tegelikult valmistanud igaühele juba enne nende sündimist ebameeldiva üllatuse, mis ootab neid pärast surma. Hiljem Johann Calvinit lugedes leidis Sandy, et kui kalvinismi populaarsed kontseptsioonid on mõneti ekslikud, siis selles tõlgenduses siiski midagi väära ei ole, niisugune arusaamine peegeldas küll mitte täielikku, aga siiski küllaldast arusaamist Calvini põhilisest teesist selle kohta, et jumalale pakub rahuldust mõningaid inimesi eksiteele viia, kinkides nendele illusiooni pääsemisest ja rõõmust, et üllatus, mis neid lõpuks ootab, mõjuks veelgi ebameeldivamalt.


  • Humaansed tõekspidamised (nagu kõik teised, nii pidas ka Maureen enda omi lõplikuks) sõltusid sellest, kuivõrd usuti inimestevaheliste lähisuhete absoluutsusse. Kui kõik inimesed ei koge emotsionaalset rahuldust ja rahuldamatust ühtemoodi, kuidas saab siis rääkida vajaduste võrdsusest? Seda emotsionaalset absoluuti oli hirmutav ja ohtlik mingiski mõttes avatuks pidada; ajukaalujad, need, kes võtavad endale jumaliku voli hinnata moraalset otsustusvõimet juuste käharuse põhjal ja kontseptuaalseid võimeid huulte suhtelise lopsakuse alusel - nemad hoidsid silmad lahti ja ruttasid ära kasutama kõike, mida andis nõnda väänata, et neid uskuma jäädi. (lk 63)


  • Proua Black pesi pokaale ja tõotas enesele, et ei korralda enam eales ühtki pidu, laseb end abikaasast lahutada ja abiellub järgmisel korral mehega, kes pole silmakirjalik, ning on näiteks sõjaväelane. Vaid nemad mõistavad, et lojaalsuse tähe all tapmine ja õilsa eesmärgi nimel elamine pakub tunduvalt suuremat rahuldust kui soov elada igavesti selleks, et kaitsta tühiseid isiklikke huve.
    • Fay Weldon, "Naissaatana elu ja armastus", tlk Faina Laksberg, Varrak, 2009, lk 182


  • 63-aastase naisena ikka veel kultuuriliselt oluline olla pakub tõeliselt sügavat rahuldust. See on miski, mida ma poleks iial oodanud, arvestades, mida mulle räägitud on. Ja ma usun, et mul on sellega midagi pistmist. Ma olen kujundanud mingi osa sellest ajahetkest. Ja ma olen tõesti kuradima uhke.