Fay Weldon (22. september 1931 - 4. jaanuar 2023) oli inglise kirjanik.

Eesti keeles on temalt ilmunud:
  • "Meeste südamed ja elu". Tõlkinud Valda Raud. Eesti Raamat 1994
  • "Kuu Minneapolise kohal". Novellid. Tõlkinud Faina Laksberg. Kupar 1997
  • "Lahutus". Tõlkinud Merle Krigul. Sinisukk 1998
  • "Äng". Tõlkinud Siiri Sau. Sinisukk 1998
  • "Mis teeb naised õnnelikuks?". Tõlkinud Krista Suits. Varrak 2007
  • "Spaa Dekameron". Tõlkinud Tiina Aug. Varrak 2008
  • "Võõrasema päevik". Tõlkinud Faina Laksberg. Varrak 2009
  • "Naissaatana elu ja armastus". Tõlkinud Faina Laksberg. Varrak 2009
  • "Naissaatana surm". Tõlkinud Tiiu Marie Kraut. Varrak 2018


Naissaatana elu ja armastus muuda

Fay Weldon, "Naissaatana elu ja armastus". Tõlkinud Faina Laksberg. Varrak 2009

Mary Fisher on neljakümne kolme aastane ja armastuse olemasoluga harjunud. Tema kõrval on alati olnud mees, kes teda armastab - vahel lausa meeleheitlikult - ning mõnda meest on ta isegi vastu armastanud, aga ma ei usu, et meeleheitlikult. Ta kirjutab romantilisi romaane. Ta valetab iseendale ja tervele maailmale. (lk 3)
Mina armastan oma abikaasat ja vihkan Mary Fisherit. (lk 4)
  • Akna taga pöörleb maakera: tõusuvesi kobrutab Mary Fisheri kõrge torni jalamil ning taandub taas. Austraalias ajavad leemendades koort suured kummipuud; Calcuttas süttib, leegitseb ja sureb musttuhat inimenergia virvatuld; Californias sulavad surfajate hinged kokku lainevahuga ja hõljuvad üheskoos igavikku; maailma suurlinnades moodustavad dissidentide grupid kahvatu rahulolematuse roboti ja saadavad meie maise eksistentsi musta mulda muudatuste idud. Ja mina, sunnitud viibima siin ja praegu, iseenda kehasse lõksu jäänud ja üheainsa koha külge kinnitatud, vihkan Mary Fisherit. See on kõik, mida ma teha saan. (lk 5)
  • Me käime naabritega vastastikku üksteise juures lõunal. Arutame üheskoos maailma asju, aga ei fantaseeri, vahetame informatsiooni, aga mitte teooriaid; süvendame üksteises kindlustunnet, keskendudes konkreetsetele teemadele. Üldised jututeemad tekitavad hirmu. Liiga kaugele minevikku minnes lakkab olevik olemast, ning liiga kaugele tulevikku tungides juhtub samamoodi. Olevik peab olema kenasti paigas. (lk 6)
  • Huvitav, mismoodi peaksid ellu jääma inetud naised, keda kogu maailm haletseb? Naised, keda kutsutakse hallideks hiirteks. Ma võin öelda: nad elavad samamoodi nagu elan mina, vaatavad tõele trotslikult näkku, kasvatavad lakkamatu alandamise vastu paksu naha, kuni see on vintske ja tundetu nagu krokodillinahk. Ja me ootame vanadust, mis kõiki võrdseks muudab. Meist saavad head vanad naised. (lk 8)
  • "Seda arvad sina," kuulsin oma vanaema lausuvat surivoodil, kui hingepalvust pidav preester talle igavest elu lubas. (lk 12)
  • Armatsemise rahalise väärtuse leidmiseks tuleb kaotatud teenimisvõime ja tarbitud energia summat võrrelda saadud rahulduse ja uuenenud energia summaga, mõtles Bobbo. Valitsuse ministri kui tahes viletsa suguühte väärtus võis seega olla umbes 200 dollari ringis, koduperenaise kui tahes energiline entr'acte maksis aga vaevu 25 dollarit. Suure teenimisvõime ja äärmiselt kõrge energiatasemega Mary Fisheri armastusakti väärtus oli järelikult 500 dollari ringis. Armastusakt oma naisega oli väärt vaevu 75 dollarit, aga et akti esinemissagedus oli tavapärasest suurem, tingis see kahjuks väheneva tulu. Bobbo oli veendunud, et mida sagedamini ühe ja sellesama isikuga seksitakse, seda väiksemaks muutub seksi väärtus. (lk 15)
  • Kui loodad, et kõik lõpeb üle ootuste hästi, siis nii see sageli ka läheb: ainus asi, mida tegema pead, on käed toimuvast eemal hoida. (lk 16)
  • Ta oli küll hilises teismeeas, aga ei elanud enam vanematekodus. Tema magamistuppa oli kasuisa paigaldanud mänguraudtee. Ruth ja rong ei saanud turvaliselt tuba jagada, sest tüdruk oli kohmakas ja mänguraudtee õrn ja habras. Üks neist pidi lahkuma ja Ruthi oli kergem liigutada. Raudteerööbaste täpseks ja alaliseks paikapanekuks võib minna kuid: noor naine saab end suurema vaevata kõikjal sisse seada. (lk 23)
  • Varsti sai Ruth kirja emalt, kes kinnitas, et see jääb ta viimaseks kirjaks, sest uus abikaasa tahab, et ta mineviku seljataha jätaks, pealegi olid mõlemad pööranud suurepärasesse uude usku, mis nõudis naiselt absoluutset mehele kuuletumist. Just sellises alistumises peitubki rahu, kirjutas Ruthi ema. Ta andis Ruthile oma õnnistuse (ja ka kõigevägevama õnnistuse, sest loa Ruthi suhtes nõu küsida oli ta saanud otse temalt: kõigevägevam esindab kõiksust maa peal samamoodi nagu naine esindab oma meest), olles saatusele tänulik, et Ruth on juba täiskasvanu ja suudab enda eest hoolt kanda. (lk 26)
  • Bobbo kartis, et Ruthiga kohtumise järel võisid Mary tunded tema vastu jaheneda. Seotus õnnetute ja viletsatega ei tule kellelegi kasuks. Armastus, edu, energia, hea tervis ja õnn toimivad suletud ringis, saades jõudu ja energiat iseendast, aga nendevaheline tasakaal on habras. Tarvitseb painutada ühtainsat kodarat ning kogu masinavärk lööb vankuma ja jääb seisma. (lk 31)
  • Võtan riided seljast. Seisan alasti peegli ees ja vaatan end. Tahan muutuda kellekski teiseks.
Miski pole võimatu, vähemalt mitte naissaatanate jaoks. Koori abikaasa ja ema ümbert kõik peitvad kihid, leia nende alt üles naine, ning naissaatan ongi kohal.
Suurepärane!
Milline sära ja sädelus! On need tõesti minu silmad? Need säravad nii eredalt, et valgustavad ruumi. (lk 37)
  • "Aga mina?" päris Ruth ning ta sõnad kihutasid universumisse ja ühinesid tohutu hulga "aga mina?" küsimustega, mille autoriks oli tohutu hulk samal päeva) oma abikaasade poolt maha jäetud naisi. Need naised elasid Koreas ja Buenos Aireses ja Stockholmis ja Detroidis ja Dubais ja Taškendis, aga haruharva Hiinas, sest seal on see karistatav solvang. Helilained on surematud. Nad rändavad igavesest ajast igavesti. Kõik meie laused on surematud. Meie nutune hala jääb alatiseks universumisse ringlema. (lk 38)
  • Mu kaks last tulevad ja lähevad, nuiavad taskuraha, poevad korraks kaissu, aga mul pole neile midagi anda. Kuidas olekski? Naissaatanate udarad on ahtrad. Tõeliseks naissaatanaks saamine võtab aega. Protsess algab mõnusa rammestusega. Enesesüüdistuste ja korraliku käitumise juured on aga inimihus tihedalt läbi põimunud: neid ei saa õrnalt eemaldada, vaid tuleb välja rebida ja juurtega tuleb kaasa ka ihu. (lk 41)
  • Ma vajan aega. Varsti saan ma terveks, aga praegu on mul veel valus. Naissaatan on haavatud: ta on vargsi koopasse hiilinud: koopa lähedal trambib kollina emadus. Ma pean leina füüsiliseks valuks pidama. Ma ei tohi unustada, et nagu murtud jalaluu vajab paranemiseks aega, vajab aega ka psüühiline trauma. Koledat armi pole karta: tegu on sisemise, mitte välimise vigastusega. (lk 61)
  • Uurinud tähelepanelikult teisi naisi, märkas mees, et nende piirjooned on ähmased, justkui puuduksid nende kehade ja olematuse vahel konkreetsed piirid. Ta pööras pilgu taas Ruthile; naine jättis mulje, justkui oleks ta kuju rohmakalt graniidist välja tahutud, ent skulptor oli äkitselt lõunale läinud ega tulnudki enam tagasi; sellest hoolimata oli mees naisele ta olemasolu eest tänulik. (lk 63)
  • Mehele tuli mõte, et nad võiksidki kokku jääda; ta võis oma naise maha jätta, sest tema meelest naine soovis seda, ning pikad pimedad väärikad ööd võinuksid jätkuda igavesti, aga Ruth ütles, et ei saa tema juurde jääda. Tal oli tarvis palju asju korda ajada.
"Mida on sul tarvis korda ajada? Mida on ühel naisel tarvis korda ajada?"
Ruth puhkes naerma ja lausus, et kavatseb esitada väljakutse jumalale endale. Kurat oli seda juba proovinud ja edutult, aga tema oli mees, Ruthi meelest võis temal see õnnestuda, sest tema oli naine. (lk 65)
  • Asjaolu, et kõigil isikutel on teatud õigused, polnud proua Fisher kunagi mõistnud. Tema oli ikka arvanud, et tuleb rahul olla sellega, mida üdini vaenulikus maailmas sulle pakutakse. (lk 69)
  • Nagu Mary Fisher armastas korrata, oli ta vaid sama hea nagu ta viimane romaan. Ja Bobbo teadis, et naise romaanid on mitte "head", vaid üksnes müüvad hästi - see oli oluline vahe, mida naine kartis tunnistada; sest mis müüb hästi täna, ei pruugi seda teha homme. (kl 78)
  • Bobbo põrnitses läbi kõrge torni peegliklaasist akende vahutavat merd ning mõtiskles elu ja surma, õigluse ja müstika üle, ja et üks neist pidi käituma praktiliselt, oli selleks Mary Fisher. Viimane hakkas mõistma, mida armastus naisega teeb. Materiaalne maailm tungib sisse; igapäevaeluga seotud pisiasjade hoovus matab enda alla armastuse rannaliiva. Voodil on aga kombeks öösiti kääksuda. (lk 78)
  • Mary Fisher peaks loobuma armastusest, aga ta ei suuda seda. Ja et Mary Fisher seda ei suuda, peab ta muutuma teiste naiste sarnaseks. Ta peab sisse võtma saatusest talle määratud koha mineviku ja tuleviku vahel; ta peab lonkama vana ja uue põlvkonna vahel: tal pole pääsu. (lk 85)
  • "Kõik suudavad kõike," väitis naine, "kui neil jätkub tahtmist ja raha."
"Me oleme need, kelleks jumal meid on loonud," vaidles mees vastu.
"Pole tõsi," ütles naine. "Me oleme maa peal selleks, et looja esialgseid kavatsusi edasi arendada. Et panna maksma tõde, õiglus ja ilu seal, kus loojal see ilmselgelt ja kahetsusväärselt õnnestunud pole." (lk 90)
  • ... õige maailma asukad teevad kõik, et vale maailma asukatest võimalikult vähe teada. Vaestele, ekspluateeritutele ja rõhututele aga meeldib oma isandate eluga kursis olla, nende ajalehefotosid imetleda, nende armulugudest vaimustuda, nende juures ka nõrku külgi avastada. Lõppude lõpuks on see ainus vastutasu, mida välja pigistada iseenda isiku igapäevase jõhkra ärakasutamise eest. (lk 92)
  • Kui kohtunik Bissopil oligi jumalast mingisugune ettekujutus, siis mehe vaimusilmas oli jumal töökas taevane stsenarist, kes vorpis üksteise järel odavaid rämpsfilme, mis kubisesid kokkusattumustest, ebatõenäolistest sündmustest ja uskumatutest motiividest. (lk 108)
  • Kohtuniku perel oli oma roll: just sellise karistuse oli määranud neile saatus nii erakordse mehe läheduse eest. Pereliikmed ei tohtinud teda öösiti äratada, oma nõudmistega väsitada ega lobisemisega tüüdata. Nad pidid lihtsalt olemas olema - kõige võimekamad mehed alustavad maailmavallutust kodust, kus valitseb täielik vabadus rahutu seksuaalenergia ning soojätkamise instinktide väljaelamiseks. Samas ei tohtinud pereliikmeid näha (ega kuulda) olla. (lk 109)
  • "Jumal on meile andnud kindla elueesmärgi," ütles proua Bissop. "Me peaksime olema rahul kõigega, millega meid on õnnistatud. Ma mõtlen nina, hambaid ja nõnda edasi."
"Issanda teed on liiga imelikud," lausus Polly, "et nendega pikema perioodi vältel leppida." (lk 115)
  • [Ruth/Polly:] "Kõigel, mille nimel tasub pingutada, on oma hind. Järelikult võid saavutada mida tahes — kui oled valmis õiget hinda maksma. Antud juhul maksan ma füüsilise valuga. Hans Anderseni väike merineitsi tahtis saba asemel jalgu, et prints saaks armastada kogu ta keha. Talle anti jalad ja koos nendega ka avaus paigas, kus jalad kohtuvad, aga iga samm tekitas temas tunde, et ta kõnnib nugadel. Huvitav, mida tema siis ootas? Selline oli ta karistus. Ja nagu tema, olen ka mina karistuseks valmis. Ma ei kurda." (lk 118)
  • Juba aastaid kaldus valitsus vasakpoolsusele ning rahvamassid nõudsid häälekalt isikuvastastele kuritegudele karmimat karistust kui omandivastastele kuritegudele. Viimasel ajal oli aga osuti kergelt värelema löönud ja otsustavaks liigutuseks valmis; üksainus järsk kalle paremale, ning varandus ja raha võisid taas pühamast pühamaks muutuda ning inimlik valu ja kannatused mööduvaks nähtuseks saada. Kohtunikule see sobis. (lk 124)
  • Bobbo alustab vangla raamatukogus uut elu ning kannatab depressiooni, vabadusekaotuse ja Mary Fisheri puudumise käes, igatsedes vähemalt seda osa naisest, mida ta kõige selgemini mäletab, ehk punkti, kus jalad keha küljest hargnevad. Arvatavasti püüab ta mõnikord vaimusilma ette manada ka naise nägu. Aga Mary Fisheri näojooned on nii korrapärased ja täiuslikud, et neid on raske meelde jätta. Ta on naiselikkuse võrdpilt - ilma ühegi äratuntava naiseliku jooneta. (lk 127)
  • Ühest ametkonnast teise vantsimine, kaks last sabas, oli ränkraske töö. Väljakaubeldud toetustest piisas vaid laste hommikusöögi, mitte õhtusöögi jaoks, ja nõnda edasi. Vastutasuks nõudis riik temalt peale ihu - ainult seda oleksid oma naistelt soovinud kõik Bradwell Park’i abielumehed - ka hinge. Bradwell Park’is peeti nimelt seksi kavalaks tehinguks ja nähti selles harva vastastikuse naudingu või hingelise taassünni allikat, kusjuures mehe ja naise vahelise partnerluse mõiste oli mõlema sugupoole jaoks eemaletõukav. (lk 135)
  • Üheks läänelike äärelinnade omapäraks on ühiskondliku transpordi puudumine ja vähesegi olemasoleva teenuse kõrge hind. (lk 138)
  • [Ruth:] Tillukeste olevuste suured silmad toovad peaaegu kõigis elusolendites esile hoolitsemisvajaduse. Kui krokodillibeebi kas või korra kiunatab, tormab kogu ta inimsööjatest suguvõsa vaatama, milles asi. (lk 142)
  • Neljandal kuul lausus Molly, et lääneliku eluviisiga eeslinnade probleemiks pole mitte seks, mis on püha sakrament, vaid armastus. Kas mees on viimasel ajal mõnd raamatuletti silmitsenud? Kas ta üldse mõistab, et peaaegu kõik naised, kes oskavad lugeda, ostavad armastusromaane? Kui nad sellist rämpsu loevad, kuidas saab siis oodata neilt emotsionaalset küpsust, moraalsetest veendumustest rääkimata? (lk 153)
  • Nad olid abiellunud idealistliku tundepuhangu ajel: naine selleks, et päästa metsloomad ja -linnud, mees selleks, et välja juurida inimeste haigused. Nüüd elasid nad majas, millel olid lillad kardinad ja maalilise kõrbevaatega aknad, mees aga elas selleks, et esitada loodusele väljakutse, mitte selleks, et elada loodusega kooskõlas; nende lapsed sõid aga roosade toiduvärvidega töödeldud toitu nagu tavalised lapsed ning nii inimeste kui loomade sugu oli määratud minema põrgusse. (lk 179)
  • Proua Black pesi pokaale ja tõotas enesele, et ei korralda enam eales ühtki pidu, laseb end abikaasast lahutada ja abiellub järgmisel korral mehega, kes pole silmakirjalik, ning on näiteks sõjaväelane. Vaid nemad mõistavad, et lojaalsuse tähe all tapmine ja õilsa eesmärgi nimel elamine pakub tunduvalt suuremat rahuldust kui soov elada igavesti selleks, et kaitsta tühiseid isiklikke huve. (lk 182)

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel