Proosa muuda

  • Igas poes on sissepääsu juures raamatupidaja laud. Kõigil raamatupidajatel on ees tohutu suured kilpkonnaluust raamidega prillid, mis annavad neile kohutavalt targa väljanägemise. Ma kaldusin arvama, et prillid on ametitunnus, sest ma ei näinud ühtegi kontoritööle palgatud meest ilma nendeta.


  • Maie Karola ei armastanud minevikku vaadata. See oli täpselt nii, nagu istuksid bussis, näoga vastassuunas, ja näed ainult seljatagust. Ent vahetevahel tuli siiski istuda, kui käe otsas oli raske pakk ja teised istekohad kinni. Sel puhul ta pettis ennast ja sulges silmad, et mahajäänud tänavapildid jääksid nähtamatuteks. Ent üldiselt ei armastanud Maie jaanalinnu efekti. Ta oli raamatupidaja ja kõik pidi olema peitmatu. Ülesleitav. Nii töös kui ka kodus pidi bilanss klappima, aga nüüd oli tema elus viga sees.
Oli seda veel võimalik parandada? (lk 17–18)
  • Südamelast ei tohtinud ühelgi emal olla, teadis Maie, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Tõnu oli südamelaps sünnihetkest peale. Ometi oleks pidanud see Sirli kui nõrgem olema. [---] Hambad ristis istus ta ööd läbi Sirli haigevoodi juures ja kui tütar talle mõnikord südamlikumal viivul naeratas, ei tekkinud Maiel kordagi tunnet, et Sirli saab talle elus väga lähedaseks. Ometi oli Maie raamatupidaja ja kõik numbrid olid talle võrdsed. Sellegipoolest kasvas Tõnu numbrist välja. (lk 18)
    • Heljo Mänd, "Metsseanahk", Tallinn: Eesti Raamat, 1993


  • Olin raamatupidamise Sisyphos ja nagu müüdikangelasele kohane, ei langenud ma iial meeleheitesse ning tegin oma kaelamurdvaid tehteid sajandat, tuhandendat korda uuesti. Pean siinkohal ära märkima järgmise ime: ma tegin tuhat korda jäljest vea ja see oleks olnud masendav nagu üha korduv muusika, kui mu tuhat viga poleks kõik üksteisest erinenud; iga arvutustehtega sain tuhat erinevat vastust. Ma olin geniaalne. (lk 52)
  • "Kui ma väike olin, tahtsin saada Jumalaks. Kristlaste Jumalaks, suure j-iga. Kui olin umbes viieaastane, sain aru, et mu plaani pole võimalik teoks teha. Siis mõtlesin, et parem varblane peos kui tuvi katusel ja otsustasin Kristuseks saada. Kujutasin vaimusilmas ette oma ristisurma kogu inimkonna silmade all. Seitsmeaastasena sain aru, et seda minuga ei juhtu. Otsustasin tagasihoidlikult, et minust saab märter. Jäin oma valikule paljudeks aastateks kindlaks. Seegi ei toiminud."
"Ja edasi?"
"Te teate, mis edasi sai: minust sai Yumimoto raamatupidaja. Ja ma arvan, et madalamale ma langeda ei saanud."
"Arvate?" küsis ta kummalise naeratusega. (lk 54)



  • Minu lapsepõlvelegendide järgi oli professor inimene, kes tohtis olla hajameelne. Ta tohtis istuda oma loengu ettevalmistamise juures kinniste uste taga, silmad jõllis, terve päeva. Unustada end raamatute vahele ning silmi pilgutades päikese kätte ilmuda. Mõnikord rääkida loengul ainult raamatutes peituvast, ning eeldada, et üliõpilane on ka seda raamatut lugenud (mitte ainult Wikipediat), või kui ei ole, siis viitsib tudeng minna seda raamatukogust otsima. Ühtlasi eeldada, et üliõpilane on loetut konspekteerinud, märkides üles ka mõne küsimuse. Aga tänapäeva professor peab olema toimekas bürokraat, edukas indeksitelugeja, hea raamatupidaja. Tal ei ole raamatute lugemiseks aega. Oma "teadusartiklid" kopeerib ta Google Scholarsist, natukese soustiga.


  • Sellest, et kabinetti kasutas nüüd kapten Porgand, sai aru mitte ainult selle järgi, et kapten Porgand istus kabinetis laua taga, kuigi see oli selge vihje, vaid ka selle järgi, et paberitöö oli ära tehtud ja paberid virna pandud - see avaldas alati muljet inspektor A. E. Pessimalile, mehikesele, kellel oli lõvi süda, kassipoja jõud ning sellise inimese nägu, meelelaad ja üldine olek, kelle kohta ka kõige paadunum arveametnik ütleks: "No vaadake teda! Kas ta teie meelest ei näe välja nagu tüüpiline arveametnik?"
Kuid see ei teinud A. E. Pessimali lõvisüdamele muret. Tema oli Vahtkonna salarelv. Terves linnas ei olnud ainsatki raamatupidajat, kes oleks soovinud A. E. Pessimali visiiti, välja arvatud muidugi need raamatupidajad, kes olid täiesti süütud - kuigi selle võimaluse võis tavaliselt välistada, sest härra ja proua Pessimali pisipoiss oskas vea jälgi ajades jõuda läbi kõigi arveraamatute keldrisse välja, kuhu olid peidetud päris arveraamatud. Ja ainus, mida inspektor A. E. Pessimal oma geniaalsuse eest tahtis, oli piinliku hoolega välja arvutatud palk ja iga natukese aja tagant võimalus minna päris politseinikuga tänavale, vibutada nuia ja põrnitseda trolle. (lk 168-169)

Luule muuda

Tiigrid piiluvad tiikide kaldail, käpad külmas poris.
Ei olegi nii lihtne vastu talve taimetoitlaseks saada.
Üht raamatupidajat kroonitakse kuningaks.
Ta arvutab välja, mis kroon maksma läheb.
Pärast seda uputatakse ta vahuviinas.