Eva Koff

Eva Koff (sündinud 17. aprillil 1973 Tallinnas) on eesti kirjanik.

"Kust tulevad vastused"

Eva Koff, "Kust tulevad vastused", 2002.

• VAHE on hoopis selles, kas sul on kaela otsas PEA või mitte. Aga ma tean, et sul on. Ja veel milline pea! Pea, millega sa saad mõelda. Ja mõtledki. Kogu aeg mõtled. (lk 6)
• Nii palju on küsimusi!

AGA KES VASTAB?

JA KELLE VASTUSED ON ÕIGED??? (lk 7)

• [---] hoia alt, kõigil neil on sulle mõni vastus varuks. Aga kas need on ka õiged vastused? Kes teab õigeid vastuseid? Mis on üleüldse ÕIGE vastus? Ja ülepea:

KUST PEAKSID SELLES IMELIKUS MAAILMAS TULEMA VASTUSED?

Näed, jälle üks küsimus! Aga VASTUS? Kus on VASTUS???

Selle raamatu esimene ja kõige tähtsam, võib-olla ainuke ÕIGE vastus on selline:

ÕIGED VASTUSED El OLE KIRJAS SELLES RAAMATUS, VAID HOOPIS KUSAGIL MUJAL. (lk 7)

• Aga kuna MAAILM koosneb enamjaolt KÜSIMUSTEST ja VASTUSTEST, siis on neid ka sinu peas tohutu hunnik. Otsi nad üles ja sul pole: kunagi igav, võib-olla ainult siis, kui on pühapäev ja kell on neli pärast lõunat ja uduvihma sajab juba kolmandat tundi järjest ja teha ei viitsi kohe mitte midagi ja sa oled leidnud oma peast ühe uue vastuse: igavus on vahel täitsa lahe asi. Tühjus on tõesti päris tühi. (lk 8)
• paljud asjad on olemas SALAJA. (lk 9)
• Aga kui mina ütlen sulle MINA, siis ei räägi ma enam ju SINUST, kas pole imelik? MINA, see olen ju ometi MINA mitte SINA! SINA aga tahad kuulda hoopis SINUST, see tähendab sellest tüübist, kelle kohta sa ise ütled: MINA. (lk 12)
• Sa tead endast PALJU ROHKEM ASJU, kui mina sinust tean. Kui me sügavale-sügavale endasse vaadata julgeme, siis me näeme, et kõige rohkem asju enda kohta teame MEIE ISE. (lk 12)
• Prantsuse kuningas Louis XIV, keda kutsutakse ka Päikesekuningaks, ütles enda kohta hoopis:

"RIIK, SEE OLEN MINA!"

Kuidas saaks INIMENE olla riik? Riik on ju hiigelsuur ja koosneb miljonitest inimestest!

Prantsuse kirjanik Gustave Flaubert, kelle raamatuid sa kunagi kindlasti loed, aga kuulutas:

"EMMA- SEE OLEN MINA!"

See Emma oli tema enda kirjutatud raamatu "Madame Bovary" peategelane Emma Bovary ja ilmselgelt naine: kuidas sai siis meessoost kirjanikuhärra Flaubert ennast Emmaks pidada?

Kui tahad, uuri ise välja, miks need prantsuse tähtsad tegelased rahvale selliseid imelikke asju kuulutasid...

Igal juhul näitavad onud Gustave ja Louis meile selgesti, et inimesega on asjad keerulised: ta võib koosneda üsna imelikest asjadest. (lk 13)

• Pea esimest külge nimetatakse näoks, mis on NII hirmus tavaline, et vahel tundub, et ta võiks tõepoolest mõni päev hoopis teistsugune olla. Tuleks peegli ette ja näeks: vastu vaatab hoopis teistsugune nägu! HUVITAV. Nisukarva õhukeste juuste asemel oleksid sinakasmustad rasked lokid. Nagu hispaanlasel. Valged turris kulmud näeksid välja nagu mustad vibukaared. Just nagu filmis. Tedretähniline roosa nina oleks äkitselt valge nagu lumi. See on ju Lumivalgeke!... Appi! Aga see pole ju mina!...

Sulle tundub, et sinu nägu on iga päev üks ja seesama. Tegelikult muutub sinu nägu iga päev, aga ta teeb seda väga-väga aeglaselt. Mõtted, mida sa mõtled, ja tunded, mida sa tunned, jäävad elu jooksul pidama sinu näole. Kui sa ei usu, siis vaata oma vanaema nägu või fotot vanas nahkkaantega albumis, millel on sinu vanavanaisa. Kui sul on terav pilk, saad sa nendelt nägudelt lugeda ühe pika ja põneva loo. See lugu räägib nende elust. (lk 15)

• Ma ei näeks sinu UNISTUSI.

Ma ei näeks TONTE, kelle hääli sa maal pööningul kuulsid ja keda sa nüüd mäletad.

Ma ei näeks sinu kõige paremat SÕPRA, kelle peale sa parajasti mõtled, kui ema sinult küsib:

"Kas sa tahad õuna või pirni, kiisu?"

Ma ei näeks ei UNISTUSI, TONTE ega SÕPRA - aga kes julgeks öelda, et need ei ole OSA SINUST? (lk 17)

• Üks osa inimesest on keha. See keha muutub iga päev.

Inimene koosneb ka unistustest, tontidest ja sõpradest. Et unistusi tekib aina juurde, mõned unistused aga täituvad ja kaovad ning isegi sõpru-tonte võib aeg-ajalt kaduda või juurde tulla, muutub ka see osa inimesest kogu aeg.

Niisiis, kui kõik muutub ja muutub iga hetkega, siis kas me saamegi kunagi inimest (olgu tegemist kas või meie endaga) silma, käe ja mõttega KATSUDA ja öelda, KES ta on? (lk 18)

• "Ma olen see, kes ma TAHAN olla, ja see, kuidas MU SÕBRAD mind näevad." Näed, ongi nii, midagi loeb siin maailmas ka sinu oma TAHE ja sinu oma SÕBRAD. Tegelikult loevad nad väga palju. Eriti siis, kui sa tahad vahelduseks natuke muutuda. (lk 20)
• Mul tuleb mõte: nii nagu kahes imepisikeses rakus peitus võimalus saada inimeseks, nii peab ka valmis inimeses peituma mõni VÕIMALUS.

Ja siis korraga mõtlen:

äkki inimene ongi VÕIMALUS?

Äkki me oleme kõik ühed väikesed tragid ringi sibavad VÕIMALUSED?

“Mis võimalus ma olen? Milleks?” küsid sa, kulm kortsus. “Mis imelik jutt see veel on?

Aga äkki oled sa VÕIMALUS kedagi ARMASTADA ja VÕIMALUS ise ARMASTATUD OLLA?

Äkki on VÕIMALIK, et SINU läbi võib maailma juurde sündida mingi UUS HEA ASI, mis ilma sinuta jääks sündimata?

Näed, ma võin jälle siia kirjutada ühe VASTUSE:

Mul on keha, mis muutub.

Ma koosnen asjadest, mille nimekirjast jääb alati midagi puudu. Minu sündimise taga on kellegi väga ilus soov.

MA OLEN VÕIMALUS.

See oli praegu MINU vastus.

Sina otsi OMA. (lk 23)

• Muidugi, sa võid öelda, et hiinlane on ikka natuke teistmoodi inimene kui sina ja aafriklane pole päris sama värvi. Jah, õigus. Aga see on väga väike erinevus. Tõused helikopteriga natuke Maast kõrgemale ja juba ei märkagi midagi - ühed sipelgad kõik. (lk 26)
• Kui sa seda harjutust üpris sageli teed,

on sul varsti tunne,

et sa suudad nendele imelikele INIMESTELE

juba natuke andeks anda,

et nad ei saa teisiti,

kui on sellised,

NAGU NAD ON.

Sest ükskõik, milline inimene ka on,

TA ON NAGU SINA. (lk 29)

• TÖÖRIIST on nagu

helikopter, mis tahab viia

haavatu haiglasse ja tema

elu päästa.

Ta ei väsi.

Ta ei hooli tormist

ega tuulest.

Ta rühib edasi -

tal on suur siht silme ees.

TÖÖRIIST olla on raske. (lk 30)

• MÄNGUASI on nagu portselanluik vitriinis kristallvaasi kõrval.

Ta ei saa ise suurt midagi teha.

Ta võib laiselda.

Oma mõtteid mõelda, kui tal neid on.

Temaga mängitakse vahel.

Ta ei väsi ära, aga ta võib katki minna.

Ta võidakse ühel päeval ära unustada.

MÄNGUASI olla on raske. (lk 30)