Kulm

(Ümber suunatud leheküljelt Kulmud)

ProosaRedigeeri

  • Proua Ferrars oli välimuselt väike, kõhn ja lausa ametlikult jäiga rühiga naisterahvas, ning olemuselt tõsine ja peaaegu tusane. Tema jume oli kahkjas, näojooned väikesed, ilutud ja loomupäraselt ilmetud, aga õnnekombel päästsid kokkukasvanud kulmud tema ilme teotavast tuimusest, andes sellele tugevaid uhkuse- ja kurjusejooni. Ta polnud sõnaohter naine, sest paljudest teistest erinevalt viis ta oma sõnad mõtete arvuga kooskõlla, ning neist mõnest silbist, mis tema huulilt pääsesid, ei langenud ükski osaks preili Dashwoodile, keda ta silmitses otsustava vastumeelsusega, ükskõik, mida too ka tegi.
    • Jane Austen, "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 165


  • [Mrs. Dean:] "Oh Heathcliff, nüüd sa teed ennast küll viletsaks! Tule peegli juurde, las ma näitan sulle, mida sa peaksid soovima. Kas sa näed neid kahte kortsu silmade vahel ja neid tihedaid kulme, mis kaare asemel keskelt allapoole vajuvad, ja kaht musta vaenlast siin, kes on end nii sügavale peitnud ega ava iial julgelt oma aknaid, vaid luuravad välkudes nende taga nagu kuradi salakuulajad? Püüa õppida tasandama neid süngeid kortse ja tõstma avameelselt laugusid ning muuda need vaenlased usaldavateks, süütuteks ingliteks, kes ei kahtlusta midagi ja kes näevad alati kõikjal sõpru, kui nad just vaenlasi ei kohta. Ära mana oma näole tigeda krantsi ilmet, kes teab, et hoobid, mis ta saab, on tema palk, ja kes ikkagi vihkab nii tervet maailma kui ka lööjat selle pärast, mis ta kannatab."


  • Scarlett O'Hara ei olnud tegelikult ilus, aga ta võlu võimusesse sattunud mehed mõistsid seda harva, nagu näiteks Tarletoni-kaksikudki. Tema näos segunesid liiga järsult prantsuse päritolu rannikuaristokraadist ema õrnad näojooned õitsva välimusega iiri isa rohmakate joontega. Ent see oli kütkestav nägu oma teravatipulise lõua ja laiade lõuapäradega. Vähimagi pruuni varjundita kahvaturohelised silmad olid tal nurkadest pisut ülespidi ja neid ääristasid tihedad mustad ripsmed. Otstest ülespoole kaardusid ka paksud mustad kulmud, moodustades esiletükkiva põikjoone ta magnooliavalgel näonahal — nahal, mida naised Lõunas nii väga hindasid ja nii hoolikalt kübarate, looride ja kinnastega Georgia palava päikese eest hoidsid.
    • Margaret Mitchell, "Tuulest viidud", tlk Ester Heinaste, värsid Edla Valdna, 1990, I ptk, lk 6, romaani avalõik


  • Naise silmad tõmbusid tumedaks ja nende ümber joonistus söetolmust triip täpselt nagu nendel idamaistel naistel. Tema laud olid toonitatud sinisega ja kulmud, mida ta ei kitkunud, heitsid varje, mis jätsid mulje, nagu oleksid tumedad sähvatused, mida tema silmad pildusid, pärit sügavamast allikast kui päeval.
    • Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tõlkinud Anne Allpere, LR 46/47, 1993, lk 21-22


  • "Tagasihoovav tualett?"
"Muguvastased vembumehed," ütles härra Weasley kulmu kortsutades. "Möödunud nädalal oli meil kaks, üks Wimbledonis, üks Elephant and Castle'is. Mugud tõmbavad hoovast, kuid selle asemel, et kõik kaoks - noh, sa oskad kujutleda. Nad vaesekesed muudkui kutsusid neid - torujurasid, nii see vist minu meelest on - tead küll, need, kes torusid ja muid asju parandavad."
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Fööniksi Ordu". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak 2003, lk 136


  • Pea esimest külge nimetatakse näoks, mis on NII hirmus tavaline, et vahel tundub, et ta võiks tõepoolest mõni päev hoopis teistsugune olla. Tuleks peegli ette ja näeks: vastu vaatab hoopis teistsugune nägu! HUVITAV. Nisukarva õhukeste juuste asemel oleksid sinakasmustad rasked lokid. Nagu hispaanlasel. Valged turris kulmud näeksid välja nagu mustad vibukaared. Just nagu filmis. Tedretähniline roosa nina oleks äkitselt valge nagu lumi. See on ju Lumivalgeke!... Appi! Aga see pole ju mina!...
    • Eva Koff, "Kust tulevad vastused", 2002, lk 15


  • Partneriideaalid sõltuvad konkreetse ajastu meelsusest, soorollidest ja elatusaladest. Araabia kultuuri "Tuhande ja ühe öö" lugudest, mida võib pidada küll osaliselt kirjanduslikeks, kuid mis sellegipoolest annavad mõnevõrra aimu ajastuomastest lembeideaalidest, võib näiteks lugeda, et tõeliselt ihaldusväärse kaunitari omadusteks olid gasellipilk, vibusarnased kulmud, padjapehmune kõht ning naba, millesse mahtus untsi jagu (ehk ligi 30 grammi) pähkliõli.
    • Reet Hiiemäe, "Armastus eesti rahvapärimuses", Pegasus, 2015, lk 22


  • Eks pikapeale tekkis kirjanikes nõukogude ajal mingi väike ja isemoodi "sisetsensor", kes hoiatas juba ette, et üks või teine teema või kujund võib osutuda riigivastaseks, aga ikka tuli ette üllatusi. Et Helvi Jürissoni luuletuse "Mägra maja" juurde joonistas "Pioneeri" kunstnik Ene Pikk sonide ja vatikuubedega kährikkoerad, oli teadagi omamoodi julgustükk, nagu ka Hando Runneli luuletuse "Julm ilma peal, kulm silma peal" avaldamine "Tähekeses". Aga et Leonid Iljitš Brežnevi sünnipäevakuul ei tohtinud laste­ajakirjades ühelgi illustratsioonil kujutatud olevusel pakse kulme olla, tuli küll kummalise uudisena. Kas sellist "kulmutsensuuri" nõudsid üleliidulised funktsionäärid või püüdsid meie oma ideoloogid valvsusega kannuseid teenida, seda ei oska tagantjärele arvata...


  • Dekaani kulmud olid kui röövikud, kes närivad õunapuud üleöö paljaks.
    • Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 27-28


  • Suumisin väikseks tagasi ja püüdsin vaadata omaenda nägu nii, nagu oleksin keegi võõras internetis ja näeksin seda esimest korda. Nägu paistis ümmargune ja valge, kulmud nagu kummuli keeratud sulud, silmad objektiivist eemale pööratud, peaaegu kinni. Isegi mina sain aru, et mul on iseloomu.
    • Sally Rooney, "Vestlused sõpradega", tlk Triin Tael, 2019, lk 12


LuuleRedigeeri

Heidan õhtul,
väsind, voodi
mure — tema enne sääl!
Vaovad vahest
silmad kinni —
tema istub kulmu pääl!