Triibuline

(Ümber suunatud leheküljelt Triip)
Eliza Olivecrona, "Lugev naine" (1885)
Maria Lambiotte, "Noore daami portree" (1900)
Paul Raud, "Onunaine triibulises" (1903-1905)

Proosa

muuda
  • Villu paneb käed risti ja ütleb ema järel "Issameie", mõtleb aga, millal püksid valmis saavad. "Kes sa oled taevas," ütleb ema, "kes sa oled taevas," ütleb Villu, mõtleb aga, kas pükstele ka tasku tehakse. Püksid, püksid, triibulised püksid on kõik, mis talle meelde jäi.


  • Tegemist oli mugava tviidülikonnaga, mille värv ja muster olid pisut silmatorkavamad kui Wimsey endale harilikult lubas. Kuigi seda sobis ka linnas kanda, õhkus sellest siiski kerget mägede ja mere meeleolu.
"Ma tahan jätta küll sundimatu, kuid mitte mingil juhul pealetükkiva mulje," jätkas ta. "Ma ei saa sinna midagi parata, aga ma mõtlen siiski, kas poleks nõrk tumepunane triip olnud ikkagi parem, kui see silmapaistmatu roheline."
Paistis, et soovitus ajas Bunteri segadusse. Saabus vaikus, mille kestel Bunter toda nõrka tumepunast triipu endale ette kujutas. Kuid lõpuks näis, et tema mõtetes võbisevad kaalukausid jäid kindlalt paigale.
"Ei, milord," lausus ta otsustavalt. "Minu meelest ei oleks tumepunane parem. Huvitav — seda küll, aga hoopiski mitte nii sõbralik, kui ma nõnda väljenduda tohin." (lk 26)


"Ma kardan merd," kõneles ta. "Jätke mind maha!"
"Ei või!" vastati talle. "Sina oled kontinuiteedi kandja."
"Mis on kontinuiteet?" küsis Uluots. "Mina teda ei kanna. Mina kannan triibulisi pükse."
"Ega meiegi tea, mis ta on," vastati. "Võib-olla ongi püksid? Sina igatahes kannad teda. Nii meile öeldi."
"Kui kontinuiteet on triibulised püksid, siis ma olen nõus sõitma," teatas Uluots. "Siis pole midagi parata."


  • Vaiba sees on kogu mu vana riidevaru. Ühetaolisteks ribadeks rebitud ja kangaspuudel vaibaks tehtud. Riided, milles ma kunagi Förstorgärdi kolisin. Seal on trikootriibud, teksatriibud ja pidulike sitside-satside triibud, isegi kaks õhukest aluspüksitriipu. Roosad, oranžid, teksade sinised ja rohelised. Siin-seal välgatab punane vihmamantel. Ma olin toona üsna värvikirev tüdruk. Ja muidugi ka üsna sitsis-satsis.
    • Selja Ahava, "Taevast pudeneb asju", tlk Jan Kaus, 2018, lk 207



Luule

muuda

Tänasest on saanud eile.
Triibulisse patja pead
surume ja tundub meile,
inimesed kõik on head.