Selja Ahava

Selja Ahava (ametlikult Ahava-Foster; sündinud 8. juulil 1974 Helsingis) on Soome dramaturg, stsenarist ja kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Taivaalta tippuvat asiat" (2015), mis pälvis 2016. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

"Taevast pudeneb asju"

Selja Ahava, "Taevast pudeneb asju". Tõlkinud Jan Kaus. Post Factum, 2018.

"Seina sisse müüritud tüdruk"

• Täiskasvanud ütlevad, et aeg parandab haavad, ja see tähendab, et kui aeg kulub, muutub kõik juhtunu mälestuseks ja seejärel mäletad sa seda üha halvemini ja halvemini. Siis kui mäletad juba väga uduselt, on haavad paranenud. (lk 12)
• Kui maja on piisavalt vana, ei näe ta enam inimese ehitatud välja. Ta muutub samamoodi elavaks nagu sammaldunud kivi või vana jäme puu. (lk 15)
• Tädi Annu käis juuksuris ainult siis, kui ta oli stipendiumi saanud või müünud maha piisavalt suure seinavaiba, ja nende sündmuste vahel kasvasid ta juuksed tavaliseks. (lk 19)
• Ainus mööbliese, mis Förstorgärdi sobis, oli vana puidust nõudekapp. See oli tumeda ja raskena seisnud tädi ühetoalises korteris, osaliselt ukse taha surutud, ning selle uksi polnud ruumi korralikult avada. Aga isegi nurgas olles õnnestus nõudekapil näha välja nagu korteri ainus õige mööbliese. Nüüd, kui see võõrastetuppa tassiti, ajas see rinna ette, tõmbas nurgad sirgeks ja laskis oma ornamentidel õilmitseda. (lk 22)
• Kui maja on noor, peab temaga tegelema umbes nagu lapsega. Teda tuleb sättida ja parandada, teda hoida ja tema eest hoolitseda. Aga kui maja on näiteks kakssada aastat vana, saab ta juba ise hakkama. Kõik, mis saab pehkida, on juba pehkinud. Kõik, mis saab kõverduda või lõhestuda, on juba kõverdunud ja lõhestunud. Vanas majas peab lihtsalt kenasti elama, mis tähendab, et elad sedasi, nagu selles majas on ennegi elatud. (lk 24)
• Päris inimese ümber võib tõmmata joone, nagu teeb Poirot, kui laip põrandal lamab. Surma on kergem mõista, kui sel on küünarnukk ja põlveõnnal ja oma koht põrandal. Ja kui surnu ära kantakse, jääb järele valge joon, mille sees pole enam kedagi. Pisut nagu lotovõit, mida oleks kergem mõista, kui see oleks hunnik raha. Aga mälestustel pole laipa. (lk 31)
• Mõnikord tuleb mu pähe liiga palju mõtteid. See ajab hallid ajurakud kobrutama ja kõik ähvardab üle aju ääre keeda. Siis kutsun appi Hercule Poirot'. Poirot võtab kriidi ja tõmbab valge joone. Kui mõtted jäävad joone sisse, asetuvad nad oma kohale. Poirot teab, et külalisi peab olema sobival hulgal - mitte liiga palju ega liiga vähe. Mõtted peavad ühte tuppa ära mahtuma. Ja kui mõnda mõtet või asja ei saa kasutada, võib selle välja jätta. (lk 69)
• Võib-olla rääkis ema alati, milline isa on, kus isa lõpeb ja ülejäänu algab, aga nüüd, kui ema on surnud, pudeneb isa koost. Tema piirjooned lekivad, tema valge joon ei pea teda enam kinni, tema jalad kaovad.

Ma tahaksin öelda: "Isa, nõjatu vastu seina, ma tõmban su joone."

Siis võiks isa pilti vaadata ja selle vildikatega ära värvida ning siis ta alles näeks, kui suur mees ta õieti on. (lk 74)

• Kõigel on oma koht, isegi naha all. Mõtlen õlanukile, siis küünarnukile, sõrmedele, põlvedele, reitele, varvastele ja sellele kohale, kus on pea selgroo otsa pandud. Kas on tõesti nii, et kui kõnnid valesti või prantsatad lihtsalt maha nagu pesurest, siis võib ükskõik milline neist ükskõik millal paigast ära minna? Ma polnud kunagi mõelnud, et inimene on nii habras.

Õnneks on mul nahk peal! Ega miski muu ju kinni ei hoia kõiki neid käsi, sõrmi ja muid asju, mis võivad murduda ja paigast ära minna. Ilma nahata võib iga asi maha kukkuda. Murdunud käsi, magu või isegi süda või maks! (lk 81-82)

"Hamish MacKay viis välgulööki"

• Ega ma polnud varemgi suurem asi kirikuskäija, aga kui välk tabab kolm korda mind, mitte rannakalju otsas seisvat kirikutorni, ei suuda ma enam huvi tunda, mida preestril selle kohta öelda on. (lk 123)
• Mõnikord variseb taevas, mõnikord vajub maa. Mõnda tabab niivõrd arusaamatu õnn, et sellega on raske edasi elada. Mõnikord juhtub midagi - ainult üks kord -, aga sa jääd terve ülejäänud elu mõtlema, et miks. Mõnikord ei juhtu midagi ja sa mõtled kogu ülejäänud elu, et miks see siis ei juhtunud. (lk 124)

"Näkineitsi lööb lupsu"

• Antiiksetel kreeklastel oli selline komme, et kui näitemängu süžee läks sõlme ja tegelased ei suutnud seda ise lahendada, lasti lavale jumalad. Valgetes riietes jumalad, väikses kastis. Nööri naginal langetati nad teatrilava keskele ja lasti neil kohtuotsus välja kuulutada. Seda ei peetud päris sama oskuslikuks finaaliks kui seda, et inimesed oleksid ise suutnud oma probleemi ära lahendada, aga parema puudusel käis seegi küll. (lk 176)

"Niipalju siis sellest"

• Võib juhtuda, et saabub maailmalõpp; võib juhtuda, et Paradiis on pauhti kohal. Võib juhtuda, et keegi sureb nii märkamatult, et sellest ei jõua isegi aru saada. Võib juhtuda, et selline isik püüab kummitusena tagasi tulla ja jätkab oma poolelijäänud lugudega. Kuigi tegelikult tuleks lihtsalt ära minna. Tuleks jääda tee äärde ja lasta autol ära sõita. Tuleks muutuda mustvalgeks. Tuleks muutuda väiksemaks ja muuta oma ajavormi. (lk 219)