Jan Kaus

Eesti kirjanik

Jan Kaus (sündinud 22. jaanuaril 1971) on eesti kirjanik, 2004–2007 Eesti Kirjanike Liidu juhatuse esimees.

  • Lugemine on ninanips mitte ainult vaimsele, vaid ka füüsilisele piiratusele. Kirjandus pöörab ümber füüsika paratamatused, sest lugu saab lugeja kanda minevikku viisil, mis on termodünaamika teise seaduse tõttu võimatu. Päikesesüsteemile kõige lähem täht, Proxima Centauri, asub isegi kõige kiiremast kosmoselaevast kümnete tuhandete aastate kaugusel. Ent lugedes võime liikuda sekundiga valgusaastate taha, vaadata distantsilt Laniakead – igal leheküljel võib meid oodata ussiauk. Lugemine on aja ja ruumi ületamise kunst, liikumatu liikumine.
  • Lugemine on vaikne, jagamatu, publikuta looming, raamatusse kinnituv pilk on tööriist, mille abil meisterdame oma hingele varjualust – või siis hoopis lennumasina, millega silmapiiri taha kihutada või katuselt käkaskaela käia.
  • Inimene on looline olend. Kui kujutleda korraks inimest, kes tõstaks lugude vastu mässu, hüüdes, et tema elul pole mingit lugu, ei mingisugust sõnastamisväärset mõtet, siis kõlab see juba nagu huvitav, dramaatiline, eksistentsialistlik lugu. "Mõttetu mees" – sellise pealkirjaga raamatut loeks küll.
  • Mida rohkem on inimene kogenud lugusid, seda suurem juurdepääs on tal erinevatele viisidele asju väljendada. Asi on üks, tema sõnastusi lugematu arv.
  • Pole vaja karta tunnet, et lugedes ei saanud õieti kõigest aru. Kas siis päris elus saab? "Tunne iseennast!" tähendab ju, et miski kipub alati jääma tundmata. Niisiis ei pea lugemine andma kätte tunnet, et "ma tean" – on vist isegi parem, kui see annab kätte tunde, et "ma vist tean küll, aga mine tea." Ebakindlus ja valmisolematuse tunne võivad asuda tõelusele lähemal kui raudkindlad veendumused.
  • On üks romaan, millest olen lugenud umbes kümmekond korda ainult esimest lehekülge – see on üks väga hea lehekülg!
Jan Kaus HeadReadi festivalil Tallinnas 2019. aastal.


vist oleme võhivõõras kohas
satume vastamisi ja juhus kannab
meid ettejuhtuvasse kohvikusse
esimese või viimase vaba laua taha
kus soovijaile serveeritakse
ammu unustatut, õhku haihtunut
kus aastad sulavad nagu suhkur

  • "ära ütle veel head aega...", Looming, 10/2016


meeldiv mõte: minna vaikimisi öösse
las jäävad relvad hädamere põhja
las ähvardavad jalgu neil
kes ennast kangelaseks arvavad

  • "meeldiv mõte: minna vaikimisi öösse...", Looming 8/2018

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel