Raudtee on paar roostetanud rööpaid, mis kuhugi ei vii.

Raudtee Põhja-Taanis
Stanhope Forbes, 1924
Laurits Andersen Ring, "Raudteeülesõidu juures ootajad" (1914)


LuuleRedigeeri

Olen põletand
oma lootuste sillad,
lahti kruvind kõik ootuste roopad.
Kuhu veerevad päevade rongid
mu aastate ahelas?
Kui unetud kongid
ajju vahivad silmakoopad.

Mis sellest siis vahel on,
et puusas reuma valutab:
mu süda roostetab kui vagun
jaamas, kesk elu halli alevit.

  • August Alle, "Apaatia", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 9


Me seisime raudsel sillal.
Sinu ees oli
raudne tee.

ProosaRedigeeri

  • Kui väljak oli puhtaks tehtud, ilmus nähtavale Hruštšov, lehm ohelikkupidi järel. Tulid ka Vorošilov ning teised ninamehed.
"Tere, Käbin!" lausus Hruštšov. "Kes need head inimesed sul kaasas on? Üks on täpselt jänese nägu."
"See on Müürissepp, raudteelane," seletas Käbin.
"Raudteelane!" kohkus Hruštšov. "Oi, taevas! Raudtee mulle ei meeldi. Kord jäi mu siga rongi alla. Raudteed pole inimestele vaja. Inimene sõidab vankriga ehk reega." (lk 101)
  • Vaikuse tagamiseks tehti mitmeid ettepanekuid. Vladimir Käo väitis, et ühed kõige kohutavamad rahurikkujad on igasugused masinad, eriti rongid. Aga kuna raudteeliiklust päriselt ära keelata ei saa, tuleb vedurile pehmed sussid õmmelda.
Kõik plaksutasid, aga tagumistest ridadest tõusis püsti vana Aleksei Müürissepp. Ta värises nagu huulhein raju ajal.
"Seltsimehed kommunistid!" kõmises ta ahastav hääl. "Mida te ometi räägite! Vedurile sussid! Ei ja veelkord ei! Käed eemale raudteest! Andke armu raudsele ruunale!" (lk 127)

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel