Raudtee on paar roostetanud rööpaid, mis kuhugi ei vii.

Raudtee Põhja-Taanis
Stanhope Forbes, 1924
Laurits Andersen Ring, "Raudteeülesõidu juures ootajad" (1914)


LuuleRedigeeri

Olen põletand
oma lootuste sillad,
lahti kruvind kõik ootuste roopad.
Kuhu veerevad päevade rongid
mu aastate ahelas?
Kui unetud kongid
ajju vahivad silmakoopad.

Mis sellest siis vahel on,
et puusas reuma valutab:
mu süda roostetab kui vagun
jaamas, kesk elu halli alevit.

  • August Alle, "Apaatia", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 9


Me seisime raudsel sillal.
Sinu ees oli
raudne tee.

ProosaRedigeeri


  • See oli muidugi raudtee. Sõna "raudtee" olin ma küll kuulnud, aga keegi polnud mulle pisutki seletanud, mismoodi see asi välja näeb, pidasin raudteed kõigepealt taevaredeliks. Vist sellepärast, et olin kuulnud ütlust "pikk kui taevaredel" ja raudteel on pisut redeli kujugi. Aga sealsamas hakkasin kahtlema. Ka taevaredelil peab olema kaks otsa, arvasin, aga ma ei näinud kumbagi. Kõrvalteed tegid veel omajagu asja segaseks. Ja miks taevaredel on sedasi vedelema jäetud? Peaaegu maa sisse vajunud. Kas siis pole enam kedagi, kes tahaks taeva minna? See ikka vist ei olegi taevaredel. Peab lähemalt vaatama.
"Ära roni raudteele!" käratas ema.
Riidleb! Miks ta riidleb?! Kuid kohkumisega koos sähvatas ka rõõm — raudtee! Ah, see ongi raudtee! Sellega ju sõidetakse! Sõidetakse? Kuidas??
Olin jälle ummikus. Mõõtsin ja uurisin silmadega raudteed ja pidasin aru, kuhu sinna hobune rakendatakse. Ja kas hobune jõuabki seda vedada? Kakski ei jõuaks. Siin peab ikka olema vist nõidust, arvasin. Ja miks me siis masinaga sõidame, kui raudtee on siinsamas? Ei tea, kus ja missugune see masin on, otsisin seda silmadega. Parem oleks ehk raudteega sõita. Saaks näha, kuidas sellega sõidetakse. Või on ehk nii, et suvel sõidetakse masinaga ja talvel raudteega? Reejalaste moodi nagu oleks? Aga kuidas sellega üldse saab sõita? (lk 19)


  • Kui väljak oli puhtaks tehtud, ilmus nähtavale Hruštšov, lehm ohelikkupidi järel. Tulid ka Vorošilov ning teised ninamehed.
"Tere, Käbin!" lausus Hruštšov. "Kes need head inimesed sul kaasas on? Üks on täpselt jänese nägu."
"See on Müürissepp, raudteelane," seletas Käbin.
"Raudteelane!" kohkus Hruštšov. "Oi, taevas! Raudtee mulle ei meeldi. Kord jäi mu siga rongi alla. Raudteed pole inimestele vaja. Inimene sõidab vankriga ehk reega." (lk 101)
  • Vaikuse tagamiseks tehti mitmeid ettepanekuid. Vladimir Käo väitis, et ühed kõige kohutavamad rahurikkujad on igasugused masinad, eriti rongid. Aga kuna raudteeliiklust päriselt ära keelata ei saa, tuleb vedurile pehmed sussid õmmelda.
Kõik plaksutasid, aga tagumistest ridadest tõusis püsti vana Aleksei Müürissepp. Ta värises nagu huulhein raju ajal.
"Seltsimehed kommunistid!" kõmises ta ahastav hääl. "Mida te ometi räägite! Vedurile sussid! Ei ja veelkord ei! Käed eemale raudteest! Andke armu raudsele ruunale!" (lk 127)


  • Rong ei saa midagi omatahtsi teha, rahustab Ema. Rong peab rööpaid pidi aina otse sõitma, ei paremale ega vasa­kule. Rööpad juhivad seda raudruuna nagu ohjad. Laura võib olla rahulik, sest rööpad viivad rongi otse Lätimaale. (lk 9)
  • Rööbastevaheline maa on kui vagu, kuhu inimesed oma rämpsu külvavad. (lk 10)

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel