Kibuvits

taimeperekond roosõieliste sugukonnast
(Ümber suunatud leheküljelt Orjavits)

Kibuvits (Rosa) on roosõieliste sugukonda kuuluvate põõsaste perekond. Kibuvitsast aretatud dekoratiivtaime nimetatakse roosiks. Taimel on ilusad ja meeldiva lõhnaga õied ning teravad okkad, mis sigitab rohkelt ambivalentset suhtumist. Rahvasuu nimetab kibuvitsa ka orjavitsaks.

Koer-kibuvits (Rosa canina)
Clarissa Munger Badger, Rosa parviflora raamatust Wild flowers drawn and colored from nature. New York, 1859
Mets-kibuvits (Rosa majalis ehk Rosa cinnamomea) üleval ja näärmekas kibuvits (Rosa rubiginosa) all. Värvitahvel raamatust "Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz" (1885)
Saksa rüütlist laulik Hartmann von Aue. Codex Manesse kujutab laulikut roosilises või pigemini kibuvitsalises õhkkonnas, sest täidisõielised roosid alustasid Euroopas võidukäiku alles pärast ristisõdu.
Hildesheimi katedraali najal ronivat koer-kibuvitsa peetakse tuhandeaastaseks.
Ludger Tom Ring noorem. Vaikelu kibuvitste, pojengide ja teiste lilledega. (1580)
Nicoline Tuxen, "Kibuvitsad aknal" (1893)
Anna Munthe-Norstedt, "Kibuvitsad vaasis" (1908)
Martin Johnson Heade, "Sile kibuvits hallil kangal"
Kathryn E. Cherry, sile kibuvits (Rosa laevigata) ajakirjast "Keramic Studio" (1899)
Mary Vaux Walcott, Rosa bourgeauiana (1920)
Wilhelm Andersen, "Vaikelu kibuvitsaokstega"

PiibelRedigeeri

Aga Aadamale ta ütles:
Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust,
millest mina olin sind keelanud, öeldes,
et sa ei tohi sellest süüa,
siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!
Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
18 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid,
ja põllutaimed olgu sulle toiduks!


Nõnda ma hävitan ta.
Teda ei kärbita ega rohita,
ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid
ja ma keelan pilvi
temale vihma andmast.


Sel päeval jääb iga paik,
kus oli tuhat viinapuud,
tuhat hõbeseeklit väärt,
kibuvitstele ja ohakaile.
24 Sinna minnakse noolte ja ambudega,
sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
25 Ja mitte ühelegi mäele,
mida nüüd kõplaga rohitakse,
ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast:
need jäävad härgade uitepaigaks
ja lammaste tallermaaks.


Sest ülekohus põleb otsekui tuli,
mis põletab kibuvitsu ja ohakaid
ning süütab metsarägastikud
kerkiva suitsuna haihtuma.


17 Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.


  • Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe ja pilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: "Tervist, juutide kuningas!"

Eesti proosaRedigeeri

  • Rändaja, kes mõnesugustel põhjustel Napolist Foggiasse viivalt suurelt teelt kõrvale kallab, võib Benevento linna lähedal leida enda üleni metsroosidesse uppuva künka ees, mis kannabki nime Rocca delle Rose — Rooside kalju.
  • David nägi naist esimest korda kirikus. [---] See oli üllatus, kui naine pead pööras ja David nägi, et selle nägu oli veel üsna noor ja ilus. Veidi kahvatu ja kurb, aga see kõik võis nii paista pikkade mustade ripsmete tõttu, mis näisid varju heitvat kogu näole. Ta vaatas sellest mööda, sest ta pilk jäi kinni naise huultele, mis olid roosad nagu kibuvitsaõied. (lk 164)
  • Seda igatsust oli ta katsunud lauluks luua. See polnud laul roosist lossiaias, mida noor rüütel püüdis, vaid kibuvitsaõiest metsaserval, mis oli äratanud lihtsa karjuse armastuse. Öelgu Touraine'i hertsog mistahes, aga uhke roos oli vaevalt ilusam äsjapuhkenud, kastevärskest õiest, mille ilu ei varjanud kadedad müürid. (lk 169-170)
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966


  • [Eeva:] "Ma olen mõtelnud: võib-olla tohin siis ka mina – tahta, et ma oleksin – kas te teate, kuidas seda põõsast eesti keeli kutsutakse? See on orjavits – Sklavenrute – jaa – et ma oleksin orjavits impeeriumi põues – nii kaua kui ma elan…"


  • Nägin rannas ka Tuglast. Ta oli juba paadis, kui talle korraga nagu midagi meelde tuli.
"Ma pean Eestimaaga jumalaga jätma!" hüüdis ta ja tormas tagasi kaldale. "Head aega, muld! Head aega, muru! Oo, kivid! Ma emban teid!" Siis jooksis ta kibuvitsapõõsa juurde. "Oo, põõsas!" hüüdis ta. "Jää jumalaga!"
Ta kallistas põõsast ning jäi okstesse kinni. "Mis see küll on?" porises ta. "Ei saa enam lahti. Vaata kuradit!"
Sel ajal, kui ta seal sahmerdas, sõitsid viimasedki paadid minema ja Tuglas jäi Eestisse. Olime vaid kahekesi siinpoolsel kaldal.
"Minu tee viib metsa," ütlesin ma. "Võtan püssi kätte ja võitlen, kuni jõudu jätkub."
"Mina hakkan Loomingut toimetama," ohkas Tuglas.
Andsime teineteisele kätt ja läksime lahku.
  • Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed". Varrak 2008, lk 78

Maailma proosaRedigeeri

  • Algul läks see [teerada] ümber kartuliroosipõõsa, mis oli suur ja kuulus ning kandis nime Rosa rugosa. Kui see kattus hiiglasuurte lihtsate roosidega, mis pidasid tormile vastu, kuid kukkusid maha siis, kui heaks arvasid, tuli külarahvas teda vaatama. Roosipõõsal olid pikad ja lainete poolt puhtaks uhutud juured ning tema varte küljes oli adrut. Iga seitsme aasta tagant suri Rosa rugosa soola ja toidupuuduse kätte, kuid siis kerkis läheduses tema laps liiva seest välja ja kõik oli nagu ennegi.
    • Tove Jansson, "Suveraamat". Tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 79

Eesti luuleRedigeeri

Katai, kibuvits nink kivi
kõmiseval kamaral,
mõni kakut kuusetüvi
lõpmatumal lausikmaal.

  • Artur Adson, "Katai, kibuvits nink kivi". Rmt: Artur Adson, "Varjuliste puie all". Koostanud Õnne Kepp. EKSA 2014, lk 207


Kahlasin kaelani ohakais,
orjavits veristas käed,
paremal ahistas laini pais,
vasemal surusid mäed.

  • Marie Under, "Põgenik" (1954). Rmt: Marie Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 515


Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
    
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.

  • Gustav Suits, "Kerkokell". Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 143-145


Mu veres rusked õitsvad kibuvitsad,
neis praksub leek, neis küpseb õel aroom.
On punalaike täis mu põsed kitsad
ja minu laules rõkkab hullund loom.

Nii mõnda lummutand mu õite rohkus,
neil okkais eksind sajad kinnaskäed.
Kuid iga käsi lõpuks eemal' kohkus:
julmtiirane kentaur sääl tõstis pääd.


Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus
ja vermeisse mind rebivad Su okkad.
Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,
Sa üha kutsuvamas kumas lokkad.


Kui põleb tyhjas kõrvehommikus kylmrõõsas
leeklakkamatult yksik kibuvitsapõõsas,
jääd seisma sambana, et endas hirmsat tõde tunda -
kas hetkegi ma suutnud loita samas lõõsas?

  • Märt Laarman, XIX "*** Kui põleb tyhjas kõrvehommikus kylmrõõsas" kogus "Kylmad rubaiid", Vagabund 1996


Aina kasvatab okaskrooni
me maast meile kibuvits,
valu peidetud
roosasse tooni,
okkaid varjamas lehepits.

  • Ellen Niit, "Kibuvits". Rmt: E. Niit, "Paekivi laul". 3. trükk. EKSA 2008, lk 325


Põldmarja tume pilk,
liivatee kume lõõm.
Orjavits, ergav tilk,
segi valu ja rõõm.

  • Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 17


Luhaserval teeveeres roosipõõsas õites.
Karikakrad, tulikad, tee pääl savised loigud.
Kust ma tulnud, isegi ei tea.
/---/
Juba läinud mesilased magama.
Liblikad ka. Nüüd on niidud omavahel.
Õitsemine, meelõhn, õõtsumine. Meeleheldus.
Roosipõõsas maailmas, loojangus, õites.
Ekslejast saanud korraks ekselnu.

  • Paul-Eerik Rummo, "Põõsas ning rändaja said kokku", luulekogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 186


Tarkust armastanud, aga liiga.
Läinud jalgsi
mitte Rooma, mitte Riiga.
Tundnud teid ja teede tuhat ohtu,
vareme- ja vereurmarohtu.
Ometi ka orjavitsa.


Orjavits südame ligi, Eestimaa,
taevasse tõusev kivi, meri ja mets ja maa,
maa milles kumiseb valu,
maa mille pärast Sa palud, Eestimaa,
Eestimaa, Eestimaa.

  • Doris Kareva, "Valgusemaastikud". Lauluna ansambli Ruja albumil "Kivi veereb", Jaanus Nõgisto muusikaga


kibuvitsa roosa õitekuhi
jõudis punasesse leekimisse
maasikate marjavärv on läinud
tema lehe roostepuna sisse

  • Viiu Härm, "*kibuvitsa roosa õitekuhi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 35


Maailma luuleRedigeeri

Ma läksin kord armastusaeda,
kus ma sageli mängimas käinud;
oli kerkinud kabel sinna,
mida varem ei olnud ma näinud.
/---/
Nägin hauarive ja -kive
seal, kus aed oli varemalt õites.
Üll ronkmustad rüüd, papid käisid seal nüüd
kibuvitstesse rõõmsaid mu ihasid köites.


VanasõnadRedigeeri

  • Orjavitsal on ka õis.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel