Põldmurakas

Põldmurakas ehk põldmari (Rubus caesius) on roosõieliste sugukonda muraka perekonda kuuluv taimeliik.

Proosa

Ainult ühel põlluäärsel, pisut kraavis ja kiviaia varjul, valmisid põldmarjad, kuigi neid kasvab ja õitseb juba igal pool. Talle paistab siiski vaja natukene soojemat ilma, kui meil oli, aga vast ainult pool kraadi. Läänemaal ta juba on tõeline umbrohi, hullem ohakaist ja jumikaist. Kui keegi ta ometi suudaks ristata vaarikaga!
- Uku Masing, "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 58

Müüri jalamil trügisid krookused, alpikannid, liiliad ning hulk muid taimi läbi seal vedeleva katusekiviprahi ülespoole, ja kogu seda lillerida varjas põldmarjalabürint, mis keset suve kandis suuri mahlaseid eebenmusti marju.
- Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 149

Narr vahtis pimedusse. Talle hakkas koitma, et kuigi metsad talle meeldivad, meeldivad need talle tegelikult pisut kaugemalt vaadatuna; oli hea teada, et nad on olemas, kuid tema ettekujutuses ei olnud metsad niisugused nagu pärismetsad, niisugused, milles võis näiteks ära eksida; neis oli rohkem võimsaid tammehiiglasi ja vähem põldmarjapõõsaid. Samuti silmitseti neid enamasti päevavalguses, ning puudel ei olnud pahatahtlikke nägusid ja pikki kriipivaid oksi. Tema fantaasiapuud olid üllad metsahiiglased. Enamik siinsetest puudest aga tundus talle ajusurmas päkapikkudena, nad polnud midagi enamat kui toestik, mille peal kasvasid seened ja metsviinapuu.
- Terry Pratchett, "Õed nõiduses". Tõlkinud Piret Purru ja Aet Varik. Tallinn: Varrak, 2001, lk 178

Põldmarja tume pilk,
liivatee kume lõõm.
Orjavits, ergav tilk,
segi valu ja rõõm.

Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 17

ojaäärses talus roomab
       põldmarjaväät läbi akna
            perealbumist on saanud herbaarium
                   toonekurepesas võrsunud naat