Tove Jansson

Tove Marika Jansson (9. august 1914 Helsingi – 27. juuni 2001 Helsingi) oli soomerootsi kirjanik ja kunstnik. Eesti keelde on tõlgitud järgmised teosed:

• "Muumitroll". Kogumik. Tõlkinud Vladimir Beekman. Eesti Raamat 1975; 2. trükk: Tiritamm 2004
  • sisu: "Trollitalv", "Muumipapa memuaarid", ""Nähtamatu laps" ja teisi jutte", "Muumipapa ja meri"
• "Sabatäht". Tõlkinud Elo Raukas. Tiritamm 1995
• "Ohtlik jaanipäev". Tõlkinud Elo Raukas. Tiritamm 1995
• "Hilja novembris". Tõlkinud Elo Raukas. Tiritamm 1995
• "Suveraamat". Tõlkinud Tõnis Arnover. Eesti Raamat 1995
• "Kujuri tütar" (autobiograafia). Tõlkinud Vladimir Beekman. Avita 2001
• "Aus pettur" (romaan täiskasvanutele). Tõlkinud Mari Jesmin. Eesti Raamat 2002
• "Reis kerge pagasiga" (jutukogu). Tõlkinud Mari Jesmin. Eesti Raamat 2005
• "Sõnumid" (novellivalimik). Koostanud ja tõlkinud Maarja Aaloe ja Ülev Aaloe. NyNorden 2014

Tove Jansson (1956)

Proosa

"Sabatäht"

Tõlkinud Elo Raukas, Tallinn: Tiritamm, 1995

1

• "Jõgede ja teedega on veider lugu," juurdles Sniff. "Nad muudkui lähevad ja lähevad ühest kohast teise. Kui õige järgneks neile ja vaataks, kus nad ära lõpevad." (lk 3)

2

• "Ära sega mind," lausus piisamrott. "Jookse ja mängi. Mängi niikaua kui võid. Nagunii ei saa me asja enam parandada, nii et parem on seda filosoofiliselt võtta."

"Mis asja?" hüüdis Muumitroll.

"Maa hävingut muidugi," selgitas piisamrott rahulikult. (lk 21)

• "Maailmaruum on süsimust ning täis suuri ohtlikke tähti," pomises väike loomake Sniff. (lk 24)

7

• Muumitroll vaatles seda sünget maastikku ja mõtles, kui väga võis Maa karta, nähes helendavat tulekera enda ligidal. Ta mõtles, kui kohutavalt ta armastas kõike, – metsa ja merd, vihmasid ja tuult, päikesepaistet ja rohtu ja sammalt –, ning kui võimatu oleks ilma nende kõigeta elada.

Aga siis mõtles ta, et küllap mamma juba teab, mismoodi kõik päästetud saab. (lk 103)

"Suveraamat"

Tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995

• Ma tahan ujuda, ütles laps. Ta ootas keeldu, kuid seda ei järgnenud. Siis riietus ta lahti, aeglaselt ja pelglikult. Seda ei saa usaldada, kes laseb kõigel sündida. Ta pistis jala vette ja ütles: Vesi on külm. (lk 9-10)
• Ainult talumehed ja suvitajad kõnnivad sambla sees. Nad ei tea, seda ei saa kordamata jätta, et samblast midagi õrnemat ei olegi. Kõnnid korra samblal ja see ajab end vihmaga jälle üles, aga teine kord enam ei aja. Kui kolmandat korda samblal kõnnid, on see surnud. (lk 17)
• Armastusega on imelik lugu, ütles Sophia. Mida rohkem teist armastad, seda vähem ta sust lugu peab.

Täiesti õige, lausus vanaema. Ja mida siis teha?

Tuleb edasi armastada, vastas Sophia ähvardavalt. Armastada üha hullemini ja hullemini. (lk 70)

• Kivivalli keskele oli direktor pannud mustade tähtedega suure plakati: Eravaldus. Maaletulek keelatud.

Lähme maale, ütles vanaema, ta oli väga vihane. Sophia oli ehmunud näoga. Siin on suur vahe, seletas vanaema. Ükski hästikasvatatud inimene ei lähe teise inimese saarele, kui see on inimtühi. Aga kui niisugune plakat üles pannakse, siis minnakse küll, sest see on väljakutse. (lk 114)

"Nähtamatu laps"

Rmt: "Muumitroll", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 279–290

• "Te teate ju, et kui kedagi küllalt tihti hirmutada, võib sellest kergesti nähtamatuks muutuda," sõnas Tuu-tiki ja sõi ära ühe pisikese ning vahva lumepalli meenutava murumuna. "Nojah, Ninnit hirmutas täiesti valesti üks tädi, kes ta oma hoole alla võttis, ilma et oleks lapsest hoolinud. Ma nägin seda tädi, ta oli kohutav. Saate aru, ta ei olnud tige, tigedust saab veel kuidagi mõista. Aga ta oli lihtsalt jäine ja irooniline."

"Missugune see irooniline on?" päris Muumitroll.

"Noh, kujuta endale näiteks ette, et sa libised tatika peal ja istud tötsti maha juba puhastatud seente keskele," ütles Tuu-tiki. "Loomulik oleks muidugi niisugusel puhul, et su mamma saaks vihaseks. Aga ei, tema mitte. Selle asemel lausub ta külmalt ja hävitavalt: ma mõistan, et see on sinu arusaamine tantsimisest, aga ma oleksin sulle tänulik, kui sa ei harrastaks seda toidu keskel. Umbes nõnda."

"Päh, kui vastik," arvas Muumitroll.

"Eks ole," nõustus Tuu-tiki. (lk 280)