Talumees

(Ümber suunatud leheküljelt Talumehed)
Tõnis Grenzstein, "Talumehe portree".

Luule

muuda

Muld puu ümber tühjeneb sügiseti,
kuigi alati hästi veretatud ja viljakana
vibreerib, kui paned ta peale käe.
Talumehed on jätnud lahkudes oma adrad
hoiatavalt okstele rippu.

Tulijad mõistavad märke valesti,
võtavad adrad, harivad maad,
külvates sinna kõike neile kuuluvat,
aga sügise teises pooles
otsustavad jääda siiasamma
ja ise hoiatuseks saada.

  • Liepa Rūce, "*Märkamatult...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 193

Proosa

muuda


  • Ainult talumehed ja suvitajad kõnnivad sambla sees. Nad ei tea, seda ei saa kordamata jätta, et samblast midagi õrnemat ei olegi. Kõnnid korra samblal ja see ajab end vihmaga jälle üles, aga teine kord enam ei aja. Kui kolmandat korda samblal kõnnid, on see surnud.
    • Tove Jansson, "Suveraamat", tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 17


  • "Kuulsin, et sa oled talunik," ütles Hamish. "Naljakas, ma poleks arvanud, et talunikud sanatooriumides käivad. Kuigi kui nüüd mõelda, siis võib-olla ei ole see tõsi. Mul oli lihtsalt ähmane ettekujutus, et ehk huvitab see rohkem tervisehulle." (lk 41)


  • Mõnikord tuli magamistoast kööki keegi mees. Ta vaatas mind kaua, silitas mu pead, suudles mind otsaesisele ja surus mu käed oma põskede vastu.
See ei meeldinud mulle, ma kartsin teda ja värisesin. Aga ma ei julgenud teda eemale tõugata.
Ta käis sageli. Ja ta polnud talupidaja.
Talumehi ma ei kartnud, ma vihkasin ja põlgasin neid, nad olid mulle vastikud. (lk 15)