Vanaema

ema ema või isa ema
Kaks vanaema lapselastega, Sloveenia 1955
Vanaema sünnipäev (Ferdinand Georg Waldmüller, 1856)

ProosaRedigeeri




  • Nüüd läheb Arno koju ja ütleb enesele minnes: "Vahel on vaikimine huvitavam kui kirjavahetus. Ükskõik... võib-olla tuleb järgmise postiga mõni sõna."
Kodus võtab ta viiuli ja mängib kaua üht kurba viisi, nii et vanaemale pisarad silma tulevad.
"Jäta, Arno," ütleb vanake, "mängi midagi rõõmsamat."
"Rõõmsad viisid on põllul," vastab noormees.



  • Armastusega on imelik lugu, ütles Sophia. Mida rohkem teist armastad, seda vähem ta sust lugu peab.
Täiesti õige, lausus vanaema. Ja mida siis teha?
Tuleb edasi armastada, vastas Sophia ähvardavalt. Armastada üha hullemini ja hullemini. (lk 70)
  • Kivivalli keskele oli direktor pannud mustade tähtedega suure plakati: Eravaldus. Maaletulek keelatud.
Lähme maale, ütles vanaema, ta oli väga vihane. Sophia oli ehmunud näoga. Siin on suur vahe, seletas vanaema. Ükski hästikasvatatud inimene ei lähe teise inimese saarele, kui see on inimtühi. Aga kui niisugune plakat üles pannakse, siis minnakse küll, sest see on väljakutse. (lk 114)
  • "Suveraamat", tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995


  • Üks küsimus kõlab nii: "Oma ema sa muidugi abistad?"
Teine: "Oma pükse pressid sa ikka ise?"
Vanaemale oleks mõttetu seletada, et pressimine oleks mu teksaspükste suhtes kõige taktivaesem ja alatum tegu. Siis küsiks ta veel rumalamalt: "Paned nad siis ööseks madratsi alla või?" (lk 13)
Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.
"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.
"Karin istutas lilli," kuulutas Karin.
"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju." (lk 64)
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006


  • Jorge õpetajanna oli öelnud, et see poiss on imelaps - et ta on otse matemaatikageenius. Seepeale pistis Danieli vennal pähe hakata kutsuma Jorget Einsteiniks - see on suure juukselakaga teadusmees, kelle pilt on entsüklopeedias, kus on öeldud, et ta on maailma suurim matemaatikageenius. Kuid Jorge sai tulivihaseks, kui teda kutsuti Einsteiniks, ja ütles isegi viimaks, et: "Hoopis su vanaema on Einstein." On väga inetu öelda niiviisi teiste vanaema kohta, sest vaene vanake pole süüdi lastelaste koerustes.
    • Rachel de Queiroz, "Võlurpoiss". Tõlkinud Aita Kurfeldt. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 14


  • Unenägu ja järelehüüe üheskoos tekitasid minus veendumuse, et vanaema on sisenenud mingisse teise elementi, mille kohal hõljub meie elu, kaalutu, kombitamatu, hajumatu ja hävimatu nagu veepeegeldus. Mu vanaema oli laskunud sügavustesse, eristamatusse minevikku, ja tema kamm ei kiiranud inimkäe soojust rohkem kui Trooja Helena oma.


"Papikene, mõtle ikka veel järele," astus vanaema lähemale. "Talve tulles hakkab sul seal ju kole külm ja kuidas sa seal niiviisi üksi oled. Kes sulle süüa keedab ja ..." Vanaema murdis käsi.
Vanaisa lõi neelatades pilgu maha. "Sina mind ju enam ei taha."
"Tobu," sosistas vanaema ja kallistas meest. "Sa oled mulle kõige kallim! Ma ei saa lihtsalt nii, kui sa igal nädalal motikaga mu porgandipeenrasse kütad." Vanaisa noogutas, pea vanaema õlal, ja nuuskas ta varrukasse. "Ma enam ei tee," sosistas ta. (lk 61)


  • Meie, tolle vana maailma elanikud, asusime tegelikult kaunis, hästi tempereeritud ja lillelõhnadega täidetud kasvuhoones. Väljas sündis kohutavaid asju, ent meie märkasime neid vaid uduselt läbi väänkasvudesse uppunud akende ning ei lasknud end seetõttu neist häirida. Kasvuhoone soodustas aga samuti mitme hea omaduse võrsumist: siirast armastust ilu vastu, tõelist kultuuri, enesevalitsemist, mis kuulus lahutamatult heade kommete juurde, selle kõrval aga teatud eluvõõrust, abitust praktilistes asjades, mis varjas end igasuguste "äriasjade" põlastamise mantli abil. Meie individuaalses kasvuhoones tundus üks klaasiruut vanaema targa käega puhtaks küüritud olevat ning sealtkaudu võisin vaadata välja tegelikkusesse. Juba lapsena silmasin seal probleemide probleemi, rikkust ja viletsust, ehk seda, mida tollal nimetati "vaesteks inimesteks". (lk 11)
  • Ka vanaema võttis mind tõsiselt ning ma mäletan pikki vaidlusi temaga naiste passiivse ja aktiivse valimisõiguse üle. Põhimõtteliselt oli ta selle poolt, kuid arvas, et naised ei ole veel piisavalt küpsed, Austrias valiksid nad peaaegu eranditult klerikaale. Mul oli loomulikult parem arvamus oma sookaaslaste tarkusest — nüüd pean siiski möönma, et vanaemal oli paljuski õigus. (lk 13)
  • Et ma soovisin saada "arukaks", selles oli süüdi onu Anton. Kogu perekonnal — vanaemal, isal, emal —, kõigil oli looduse poolt antud ilus nina; mind aga oli karistatud tšehhi ninaga, mis oli mu teise, tšehhi vanaema pärandus. Isa naeris mu üle ja arvas, et vihm sajab mulle ninna, nii väga olevat see taeva poole püsti.
Kuid onu Anton uuris mind ühel päeval ja ütles siis: "Selle ninaga, mu laps, pead sa tingimata saama väga haritud ja arukaks naiseks". (lk 31)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel