Jalutuskepp

Proosa

... ma olen ikka veel nördinud, et ma ei pärinud vanaisa jalutuskeppide kollektsiooni. Tema ajal käisid mehed ringi ilma aktimapi või diplomaadikohvrita, käed olid vabad kepi ja vihmavarju jaoks. Tänapäeval jahivad kollektsionäärid väärtuslikke antiikasju, tollal võis minu vanaisa neid oma kundedelt vähese raha eest välja rääkida. Tal oli elevandiluust väänleva maoga arstikepp, roosipuust ja emailkaunistustega ooperikepp, eebenipuust ja sarvest keppe hõbedast, pronksist, kilpkonnaluust ja pärlmutrist käepidemetega. Ma mäletan draakoni- ja lõvipäid, mis mind lapsena jubedusttekitavalt paelusid, kepp-pistoda ja üht mõõgakeppi. Minu isa müüs need kõik maha.
- Ingrid Noll, "Apteeker", tlk Piret Pääsuke, 2001, lk 15

Vanaema tiivuline,
sokivars on triibuline.
Vanaema läinud ammu,
kuulda pole tema sammu.
Jäänud nurka tokk.