Ingrid Noll

Ingrid Noll (sündinud 29. septembril 1935) on saksa krimikirjanik. Eesti keeles on ilmunud neli tema kriminaalromaani:

"Apteeker" (2001)
"Punane roosike" (2002)
"Saamahimu ajel" (2017)
"Kostiliste lõunalaud" (2020)

"Apteeker"

Ingrid Noll, "Apteeker". Tõlkinud Piret Pääsuke. Eesti Raamat, 2001, Mirabilia sari.

Kuna raha polnud meil kõneväärt, tuli vajadust selle järele teinekord osavate vihjetega väljendada. (lk 6)
Kõik nukud ja kaisukarud lamavad selili minu voodikesel, murtud jäsemete ümber kempsupaberist hiigelmähised. Mõnel neist on leetrid - punase kriidiga nukunäole täpitud. Ma mäletan ühtainukest korda, mil see halastajaõesündroom andis põhjust vanematepoolseks sõnavahetuseks: kui tegin suust suhu hingamist ühele mitte just äsja surnud mutile. (lk 6)
Nii nagu ma varem olin oma nukkudel jalad ära väänanud, et neid siis uuesti kokku lappida, otsisin ma hiljem haigeid meeshingi, et neid tohterdada. See aitas mind omaenese probleemide puhul, kui olin piisavalt tugev, et lahendada võõraid probleeme.

Lapseea fotodel on mul väga ärgas, kelmikas nägu. Minu pruunid silmad registreerisid kõike täpselt. Ma püüan neid uurida - kas ei väljenda need juba tollal seda iha võita armastust poputamise ja hoolitsemise abil? See väga naiselik vajadus, mis on tavaliselt suunatud väikelastele, kuid leiab väljaelamist ka aiatöödes, toidukeetmises ja haigehoolitsuses, otsis minu puhul endale eelkõige meessoost ohvreid. Minu vanemad oleksid pidanud laskma mul tol ajal lapsehoidjana töötada või ostma mulle hobuse. Selle asemel raamisid nad minu koolitunnistusi. (lk 9-10)

... ma olen ikka veel nördinud, et ma ei pärinud vanaisa jalutuskeppide kollektsiooni. Tema ajal käisid mehed ringi ilma aktimapi või diplomaadikohvrita, käed olid vabad kepi ja vihmavarju jaoks. Tänapäeval jahivad kollektsionäärid väärtuslikke antiikasju, tollal võis minu vanaisa neid oma kundedelt vähese raha eest välja rääkida. Tal oli elevandiluust väänleva maoga arstikepp, roosipuust ja emailkaunistustega ooperikepp, eebenipuust ja sarvest keppe hõbedast, pronksist, kilpkonnaluust ja pärlmutrist käepidemetega. Ma mäletan draakoni- ja lõvipäid, mis mind lapsena jubedusttekitavalt paelusid, kepp-pistoda ja üht mõõgakeppi. Minu isa müüs need kõik maha. (lk 15)
Koju sõites tahtsin ma Levinilt õnnetuse kohta täpsemalt teada saada. Ta jutustas pahaselt.

"Ilmselt olin ma üleväsinud ja jäin korraks tulekuma, ma tulin nimelt Hispaaniast ja olin öö läbi pummeldanud."

Ma leidsin, et see on vastutustundetu. "Kas keegi sai viga?"

"Mitte otseselt. Üks veoauto sõitis Mercedesega kokku ja järelkäru läks ümber. Mis sa arvad, mis seal koormaks oli? Marmelaad! Suudad sa seda maanteel ette kujutada?"

"Ma küsisin sult vigastatute, mitte marmelaadi kohta."

"Täpsemalt oli tegu ploomimoosiga."

Me vaikisime mõne aja. (lk 23)

Järgmisel õhtul jätsin Levini doktoritöö demonstratiivselt köögilauale lebama ja tegelesin pärast mitut nädalat enda omaga. Ma olin loll hani - sellise asjade seisu juures ei saa ma doktoriks ega asu teadustööd tegema ega abiellu ega saa lapsi. (lk 24)
Ja nii see oli. Hoolimata kõikidest kõhklustest, mida mu aju tootis, hoolimata kõikidest hoiatussignaalidest, mida ma lausa füüsiliselt tundsin - ma armastasin teda. Kui ta lootena kägaras minu kõrval magas, oleksin võinud õrnusest nutta. Kui ta näljaselt sõi ja minu tehtud toidu üle rõõmustas, kui ta imetles apteegi kaupade näidiseid, kui ta minu juuresolekul rõõmsaks muutus - siis oli kõik hästi. Oli õnnest tulvil tunde, kui me istusime Tamerlaniga diivanil, silitasime teda koos ja jälgisime, kuidas televiisoris kihutas James Bond. Kuid oli ka üksildasi õhtuid, kui ma ei teadnud, kus ta on. Muidugi olime kumbki oma tulekutes ja minekutes vabad - nii ta tahtis. Mina olin liiga uhke, et talt aru pärida, võib-olla ka liiga kartlik, et teda mitte kaotada. (lk 24)
Minu riidepuude konksud on alati ühes suunas - selleks et tulekahju puhkemise korral saaksin riided ühe ropsuga kapist välja tõmmata. Seda õpetas mulle ema ja ma pean sellest korrast pedantselt kinni. (lk 28-29)
Pärast seda, kui olin avastanud, et Margot oli siin käinud, arenes minus umbusklik vastikustunne võõraste jälgede vastu minu tubades. Ma panin lõkse üles: pingutasin ühe juuksekarva oma ehtekarbikese üle, puhusin puudrit oma klaasriiulile vannitoas, märkisin ära vedelikutaseme lõhnaõlipudelis ja asetasin riidekappi kipaka vaasi, mis pidi hooletu avamise korral ümber kukkuma.

Kuid esialgu ei tundnud ma võõra naise lõhna ega langenud ka minu lõksud kinni. Võib-olla oli kõik vaid minu fantaasiasünnitis ja ma olin riidepuud ise teistpidi pannud. Olin liiga sageli käinud läbi kahtlaste meestega, ilmselt polnud mu peas enam kõik korras. Karvu ja jalajälgi jättis endast järele vaid minu kass. Kuid ühel õhtul, kui ma kapi ettevaatlikult avasin, oli vaas purunenult kapi põhjas ja pruunid klaaspudelikesed teistsuguses järjestuses. Mul oli ka nende puhul oma salajane kord - pudelietikettide algustähed moodustasid kokku sõna ANEMONE - ja nüüd oli kaks tähte vahetusse läinud: AMOMENE lugesin ma hämmastusega. (lk 30-31)

[Hermann Graber:] "Ma näen, et me mõistame teineteist. Mis te arvate, kui ma teeksin oma esimese lapselapse pärijaks? Siis võtab Levin kindlasti ülepeakaela naise."

Ma leidsin, et see on eriti riukalik ja meeldiks mulle, kuid ma lükkasin selle ettepaneku malbelt tagasi.

Levinile ei rääkinud ma sellest vestlusest midagi, lapselapse-jutt tekitas piinlikkust. Teisalt ei tundunud mulle sugugi väär, kui elutark vanaisa minu kasuks saatust mängis. (lk 32)

"Mehed on egoistid," ütles Dorit, "ja meie toetame seda iseloomuomadust, tõmbudes alati tagasi. Sina alustad sellega juba enne abiellumist, ja see pole tark tegu. Ta hoolitseb oma vanaisa eest ainult selle pärast, kuna loodab pärandust saada - ma olen kuulnud seda mujaltki, mitte ainult sinu suust -, sinu vastu on ta kena, kuna saab kõike, mida sul pakkuda on." (lk 33)
"Dorit, kas sina abielluksid Leviniga?"

"Ei, mul on ju Gero."

Me naersime. Aga siis ütles ta nagu alati: "Kui sa päris kindel pole, siis on see juba vale samm." (lk 33)

Levin käis minu väikeses elutoas edasi-tagasi. Tal oli veel midagi südamel.

"Kuule, kas sa oled mürgi ära visanud?" küsis ta.

Ma vaatasin talle teravalt otsa: "Sa oled sellest puudust tundnud või?"

Nüüd jõudis ta niikaugele: "Kas sa arvad, et mulle meeldib kogu aeg sinu rahast sõltuda? Vanamehel pole elust ju enam mingit rõõmu ning varem või hiljem sureb ta nagunii."

"Väljendu palun täpsemalt: mis puutub siia mürk?"

"Hella, sa tead väga hästi, mida ma mõtlen. Mulle tuli pähe ideaalne plaan. Me kõik saaksime muredest priiks. Me võiksime elada ilusas majas, mina avaksin Viernheimis väikese praksise, aga ei peaks ennast tööga tapma, huvitavate reiside ja hobide jaoks oleks aega ja raha - kas sulle see ei meeldiks?"

Ma olin jahmunud. Aeglaselt ütlesin ma: "Ilus unistus, mis võib täituda ka ilma mõrvata."

"Mis mõrv! Tal on südamepuudulikkus, perearst teab hästi, et ta võib igal ajal sellesse surra."

"Siis oota see ometi ära."

"Ma ei saa enam oodata. Mul on võlgu." (lk 35)

Maja sisustus oli väärikas, tonne kaaluv jubedus. Võidunud sametportjäärid, nikerdatud tammekapid, mustaks tõmbunud paneelid. Vanamees ei tundnud ilmselt puudust oma abikaasa hõbetoosikestest ega portselankujudest, sest talle ei meeldinud tolmukogujad. (lk 39)
"Kas te magasite hästi?" küsisin järgmisel hommikul proua Hirtelt, kuna ta näol oli kuidagi väsinud, loid ilme.

Ta oli kohutavat õudusunenägu näinud, vastas tema, võib-olla tuli see täiskuust.

"Mida te siis nägite?" küsisin ma rusutult.

"Ma lasin unes ühe politseiniku maha."

Kujutledes, kuidas see vana kõhetu kits politseinikku püstoliga sihib, pidin ma tahtmatult naeratama. "Peame Freudilt järele uurima, mida see küll tähendada võib," tegin ma ettepaneku. (lk 45)

Hermann Graberi surm ajendas mind mu oma vanaisale mõtlema. Oma elukutse valisin ma ilmselt selleks, et tema eeskuju järgida. Muidu oleks minust arvatavasti saanud sotsiaaltöötaja, psühholoog või arst, lasteaednik või meditsiiniõde - hea, et nii ei läinud, ma olelesin omadega lootusetult puntrasse sattunud. Apteekrina tuleb mul muidugi samuti kannatavate inimestega lävida, kuid paljud lahkuvad apteegist, ilma et iga kord oma hinge prügikasti tühjaks puistaksid. (lk 45)
Oma mürgitorukesed tahtsin ma uude kohta deponeerida, polnud hea, kui Levini-taoline järelemõtlematu, spontaanne inimene nendele edaspidi juurde pääseb. Otsides nende jaoks kindlat peidupaika, juurdlesin endamisi, miks oli minu vanaisa kogunud selliseid ohtlikke, ilmselt Inglismaalt pärit mürke. Sedasorti asjad ei kuulunud mingil juhul ühe apteegi standardse varustuse hulka, nagu ma olin Levinile seletanud. Kas see oli seotud asjaoluga, et vanaisa oli mässitud Kolmanda Riigi asjadesse, millest minu peres kunagi ei räägitud? Ma torkasin mürgi ühte vanasse lillepotti, raputasin mulda peale ja panin poti vana palkonikraami hulka keldrisse. (lk 51)
"Kas te olite tõesti nii minal ja abiellusite selle petisega?" küsis proua Hirte. "Kui jah, siis jätke palun pulmad vahele ja jutustage mulle kohe edukast lahutusest." (lk 52)
Kuid siis kukkusin maa peale tagasi. Ma nägin Margotit ja tundsin õudust. Kas see oli see kärnane kass, kes oli kuidagiviisi Hermann Graberi majapidamist korraldanud? Minu ees seisis noor naine mustas kleidis, mis oli ülevalt poolt läbipaistev ja alt lõhikutega, mis ulatusid tagumikuni; see oli täiesti kohatu riietus ja kindlasti minu raha eest ostetud. Ja silmas pidades seda agressiivse alamkihiseksapiili tihket laadungit, küsisid paljud mehed veel uudishimulikult: "Kes see siis on?" (lk 54-55)
Me tantsisime nüüd juba tangot, kui ma äkitselt nägin enda kõrval Levinit. Mitte-tantsija kohta sai ta liigagi hästi hakkama, ja aina vulgaarsemaks muutuv Margot andis erootilise performance 'i. Kogu mu rõõmus meel haihtus. (lk 55)
[Dr. Schneider:] "Jah, Hermann on nüüd surnud, kuigi oleks võinud veel ilusat vanaduspõlve nautida. Sellist surma poleks ka kõige vihasem vaenlane talle soovinud."

Mul jäi süda seisma. Levin oli ju ometi öelnud, et kõik oli kulgenud välkkiirelt ja "suurepäraselt".

"Kuidas nii?" küsisin ma peaaegu hääletult. "Mina arvasin, et ta suri valutult hommikusöögi ajal."

"Mina seal juures polnud. Kuid kohe oli näha, et tal olid olnud piinarikkad krambid - tema moondunud näost, kramplikult kokkusurutud kätest. Ta tahtis ilmselt veel abi kutsuda - telefon oli põrandal, laualina alla kistud. Mitte iga südameatakk ei lõpe kiire ja rahuliku surmaga."

Need sõnad tabasid mind nagu šokk. Senini olin oma rolli Hermann Graberi surmas eemale tõrjunud ja lohutanud end sellega, et ta oleks nagunii varsti surnud. (lk 56)

Levin oli minust rohkem kui kolmkümmend sentimeetrit pikem, kindlasti ei jätnud me muljet ideaalsest paarist. Ma üritasin vähemalt näidelda ja särasin. Kõik, eelkõige minu väikekodanlikud vanemad, vaatasid meid liigutatult. Valsitaktis turgatasid mulle pähe igasugused verised muinasjutud, sealhulgas Sinihabeme viimasest naisest, kes avastas oma eelkäijate tükeldatud laibad. Kuidagi olin ma ära pööranud, lõhustunud kaheks isikuks: blondiks pruudiks, kes kõigi poolt kadestatuna oma elu ilusaimat päeva pühitseb, ja sassiskarvaliseks jahikoeraks, kes ilma pikemata rebib kassi lõhki, rääkimata veel kadunud suurtest jahiloomadest. (lk 57-58)
Kuid minu vanematel jätkus rohkem silma villa suurejoonelise ehitusstiili kui Margoti jaoks; eelkõige olid nad vaimustuses kõrgete kuuskedega aiast, mis mulle oma kitšilikus saksa süngemeelsuses kõige vähem meeldis. Ma olin juba kaalunud, et lasen kuused maha võtta ning asendada need kirsi- ja õunapuudega. Ka pamparohi eesaias oli mul pinnuks silmas - see aga meeldis jällegi Levinile, kuna tema oli lapsena selle pikkade kõrte vahel koerusi teinud. (lk 58)
Minus oli vahepeal puhkenud siiras armastus oma maja vastu. Talveaed oli alati mu unistuseks olnud. See rajati maja tagaküljele ning sealt avanes imeilus vaade suurele aiale. Vaimusilmas nägin selles igal aastaajal lilli ja taimi vohamas, india siidpatjadega rotangmööbel kutsus seal aega veetma, üks papagoi kiikus troopiliste õhujuurte vahel. Sellest pidi saama minu paradiis. (lk 60)
Kui me lõpuks pärast kolm kuud kestnud ehitustöid sisse kolisime, elasid Dieter ja Margot ikka veel majas ja meil oli ühine köök. Draama oli ette programmeeritud.

Mina olen korralik, peaaegu pedantne inimene, muidu poleks minust apteekrit saanud. Juba väikese tüdrukuna meeldis mulle kooke ja küpsiseid küpsetada, kui olin kirjakaalul kõik ained grammi pealt välja kaalunud. Minu köök särab, selles on süsteem, ma võin kinnisilmi haarata eseme, mida parasjagu vajan. Juba puudutas mind Levini lohakus, aga ma andestasin talle, nii nagu andestatakse lapsele.

Minu köök on väike laboratoorium, minu lõhnade, vürtside ja eksperimentide riik, milles ma puhkan pärast pikka tööpäeva apteegis. Vanaemast on mulle jäänud igivana nukupoe vitriin kolmekümne puust sahtliga, kõik tillukeste portselansildikestega varustatud, milles hoian oma maitseaineid.

See oli esimene šokk: vanilje, kaneel, nelk ja kardemon polnud enam lahus igaüks oma armsas sahtlikeses, vaid kõik koos krellroosas odava kohvi plasttopsis. Nende asemele oli Margot paigutanud haavaplaastrid, kompotipurkide kaanekumme, sügavkülmakarpide etikette, kirjaklambreid, ühe kustukummi ja muud sarnast kraami. Ma oleksin peaaegu minestanud, krahmasin need asjad kokku ja puistasin Margoti koristamata magamistuppa. Tema sai asjast õigesti aru: sõda oli alanud. (lk 61-62)

Margoti vihkamine oli lausa füüsilist laadi, ma ei tahtnud iial proovida, mida ta keetnud oli. Õhtuti seisin ma pliidi ääres, mis polnud enam puhas, ning valmistasin Levinile ja endale peenemaitselisi roogasid, aga üha enam ajas mind öökima külmkapp, milles olid Margoti odav margariin, haisev, ilma pakkekileta juustutükk ja hallitanud vorst. Levin küsis ühel päeval: "Oled sa rase või? Sa oled toidu suhtes nii tundlikuks muutunud!" (lk 63)
Minu ainsaks probleemiks oli Margot. Kodus lippas ta enamasti hoolitsematult ringi (seljas tiigrimustriline miniseelik, jalas rohelised plüüstuhvlid), aga piduõhtuks võis kindlalt oodata metamorfoosi tõeliseks vauks, ja see oli minu jaoks veel jubedam kui majas leviv kapsahais. (lk 64)
Talveaias polnud näha ei röövleid ega lahtimurtud uksi. Näol imelik ilme, lamas Levin võrkkiiges. Minu hämmastuseks oli ta alasti, kass lamas viigilehena ta alakeha peal. Mida ta nii lummatult vahtis? Pidin liikuma teise aianurka, et näha, kuhu ta pilk oli naelutatud. Margotil oli seljas vaid must tripihoidja, jalas punased saapad, lillad aluspüksid oli ta koketeerivalt pähe pannud. Sel ajal, kui mind arvati tööl olevat, käis minu talveaias piilu-show. Kus oli Dieter?

Ma jäin liiga kauaks seda vaatama. Korraga sai mulle selgeks, milles seisnes Margoti andekus. Ta pakkus end Levinile viisil, mida mina pidasin perversseks ja eemaletõukavaks, ja tegi asju, milleni mina poleks elus iial laskunud. Ma hiilisin alles siis minema, kui Levin ulatas talle väikese ümbriku ning langes roidunult minu võrkkiigesse, kuna ebaesteetiline paaritumine oli lõppenud. (lk 64-65)

Tegelikult polnud ma kunagi ennast seksuaalselt alaväärtuslikuna tundnud, ihuline armastus oli mulle alati rõõmu valmistanud ja minu partneritele enamasti samuti. Leviniga oli asi pisut teisiti, noore terve mehe kohta polnud ta pehmelt öeldes vastavat kapatsiteeti ilmutanud. Ilmselt vajas ta tugevamat stimuleerimist kui minu õrn sussu-mussutamine.

See, mida Margot seal pakkunud oli, mõjus liigagi rutiinselt. Tõenäoliselt oli ta professionaal, kes oli varasematel aegadel elatanud ennast tänaval pakkumise, strippamise ja piilu-show 'dega. Teisalt näis ta peaaegu tahtetu robotina, mis liigub mingi kõrgema jõu poolt programmeerituna. Ta küll enam ei süstinud ennast, aga mingit uimastit oli Levin talle kindlasti tasuks andnud.

Kummalisel kombel rahustasid need mõtted mind pisut; Levini käitumist oleks võinud tõlgendada nii, just nagu oleks ta - nagu näiteks tema vanaisa - bordelli külastanud. Aga teiselt poolt polnud minu talveaed ometigi bordell! Ma olin hiljuti Leviniga abiellunud ja Margot oli tema sõbra naine. Üldiselt aga oli ta mu paradiisi selle pattulangemisega samamoodi ära lagastanud nagu mu köögigi. Ma lasen kõik ära desinfitseerida, mõtlesin ma, Levin peab välja kolima ega saa peale lahutust pennigi. (lk 65)

Mulle meenus vana kõnekäänd: kes magab, see ei patusta, kes enne patustas, magab veel paremini. (lk 66)
Ma ajasin kõik Margoti kraesse. "Ma ei suuda selle naisega ühe karuse all elada," ütlesin ma. "Mida sina temast arvad, sa ju nägid teda pulmas?"

"Minu arust oli ta jube, vulgaarne ja labane, meestemaias ja rumal," ütles Dorit, "kuid tema mees polnud sugugi ebasümpaatne."

See oli vesi minu veskile. "Kas sina mõistad, miks on selline mees sihukese hanega abielus?" küsisin ma.

Dorit naeris valjult oma kähiseva aldiga: "Hellakene, seda näeb ju iga päev. Peaaegu iga abielupaari juures, keda ma tunnen, on üks või teine pool sümpaatsem. Ikka ja jälle küsid siis endalt, mida nad küll teineteises leiavad. Aga ühte ma tean: mõnikord toimivad sellised abielud täitsa hästi, kuigi ükski inimene sellest aru ei saa." (lk 70)

Mõnes suhtes oli Dorit minu teine Mina, ta oli ka farmaatsiat õppinud ja hindas seetõttu samuti piinlikku puhtust, ta mõistis nii nagu mina köögi alkeemiat ning armastas väikesi pudelikesi, topsikesi, sahtleid. Aga ühes asjas polnud me iial üksmeelsed - minu meeste suhtes. Doritil oli tõeliselt hea abikaasa, kelle eakusest tulenevat püüdlikkust ta naljapärast nöökas, kuid möönis meeleldi, et ta oli korralik, hästi teeniv ja esinduslik partner. Tüübid, keda mina olin senini kollektsioneerinud, tekitasid Doritis lihtsalt vastikust. (lk 71)
"Tead mis, Hella," alustas ta uuesti, "ma lugesin hiljuti, et "seksuaalsus on jõud, aga jõud on oma olemuselt agressiivne". Targalt öeldud, eks ole?"

"Ja mida me sellest järeldame?" küsisin ma irooniliselt.

"Mõte läks veel edasi," ütles Dorit. "Hea tahe, usaldus, truudus, moraal ja nii edasi on jõuetud selle vastu, kui mängu tuleb seksuaalsus - loodus on palju tugevam kui kõik meie humaansed ja kristlikud käsud." (lk 71)

Margoti etteaste tuli alles siis, kui kõik olid kohal. Ma olin valmistunud selleks, et näen teda samas mustas värgenduses, milles ta oli mu pulmad ära rikkunud. Kuid ta kandis kuldset rinnahoidjat, kaela ümber koera kaelarihma ja jalas kitsaid musti nahkpükse. Tagapoolele, tagumiku kõrgusele, olid nahka augud stantsitud. Ta saavutas oma eesmärgi: otsekohe vakatasid kõik ja silmitsesid seda pilti võõristuse või vaevu allasurutud kiimaga. (lk 72)
Margot polnud sugugi nii rumal, kui Dorit ja mina teda kujutleda tahtsime. Meie, majaelanikega, rääkis ta küll seda, mida sülg suhu tõi, aga ma kuulsin imestusega, kuidas ta - kuigi pingutades - võõraste meestega hoopis teise tooni võttis. Ta rääkis kõigest võimalikust: kommunaalpoliitikast ja politseist (kõik pask), koolidest ja autodest (ühiskond on saanud selle, mida ta väärib) ja teleprogrammist (see on see viimane). Mehed ei kuulanud kunagi, vaid vahtisid tema dekolteed. (lk 72)
[Proua Hirte:] "Kas te üleüldse teate, et teiegi teete ühe otsustava vea?"

"Millise?"

"Teil on tegelikkusest vale ettekujutus."

"Eks igaühel ole."

Proua Hirte raputas pead.

Kui ma midagi ei salli, siis vanu inimesi, kes oma elukogemuse ja inimestetundmisega õpetlikult suurustlevad. Senini polnud tema seda veel teinud, aga kui ta sellega nüüd pihta hakkab, siis olin ma möödunud ööl viimast korda tema meelelahutajaks. (lk 74)

Margot asus ämbriga teise akna juurde.

"Luugid tuleb maha võtta, Dieter peaks neid peitsima ja üle värvima," ütlesin ma.

Kindlasti ta teeb seda, kinnitas Margot agaralt.

Ma ronisin aknalauale ja üritasin luuki hingedelt maha tõsta, see ei õnnestunud.

"Näh, see põle meie jaoks-ää, see on meesterahvaste töö," ütles Margot laitvalt. Kuid minus oli tärganud auahnus. "Hoia mind kinni, Margot," käskisin ma.

Margot haaras mu jalad otsekui raudse kruvikeeraja embusse. Ma tundsin tema higilõhna. Kahjuks olid mu käed liiga lühikesed, et oleksin saanud luukidest kindlalt kinni võtta. "Tilgake õli hingede vahele," ütlesin ma, "ja see on lapsemäng."

Ma lippasin alla, et tuua oma õmblusmasina õli.

Kui ma üles tagasi jõudsin, põlvitas Margot aknalaual. Tema nägu oli pingutusest üleni punane. "Hella, tule ja tõsta mind!" hüüdis ta innukalt. "Mul on pikemad käed!"

Ma astusin ligi ja hoidsin vastumeelselt ta pahkluudest kinni. Tema jalad olid sini-punasoonelised, raseerimisjärgselt oli hakanud kasvama must karvaoras. Kulunud liibukad ulatusid tal vaid põlvedeni. Rohelistest tuhvlitest vahtisid välja laibakoIlased sarvnahaga kannad. Ma tundis kirjeldamatut vastikust; lõplikult aga viis mu endast välja peenike higinire, mis aeglaselt ja sihikindlalt püksisuust minu parema käe poole jooksis.

Margot ajas end sirgu. Ühe tõmbega olid tal luugid äkitselt käte vahel ja ta hakkas ootamatu raskuse all vankuma. Sel silmapilgul jõudis libe higipiisk minuni ja kirjeldamatust vastikustundest johtuva spontaanse impulsi tõttu lasin ma käed järsku lahti. Margot kukkus alla, aknaluugid käte vahel. (lk 78)

Meie kallis vanaisa oli olnud kõrgel kohal nats, me kõik teadsime seda, aga sellest ei räägitud.

Alles aastaid pärast tema surma, kui mu isa silma alla sattusid tema ülestähendused, taipas isa, et ta oli kurjategija poeg. Minu vanaisa oli osalenud ühes eksperimentaalses eutanaasiaprogrammis, ta oli - küll käsu peale - seganud linnakliinikus vaimuhaigetele patsientidele mürgitatud ravimeid, mis varem või hiljem surma põhjustasid. Šifreeritud protokollis olid juhtumid dateeritud, surnutest märgitud vaid nime algustäht. Ikka ja jälle hakkas silma lause "Exitus pärast hakklihapallide manustamist". Ilmselt oli ta korraldanud nii, et halvamaitseline ravim peideti hästi vürtsitatud lihatoidu sisse.

"Pärast seda avastust sai isast taimetoitlane," ütles Bob ja vaatas mulle ootusrikkalt otsa. (lk 84-85)

Raha muudab iseloomu, mõtlesin ma, varem olid materiaalsed asjad mulle vähetähtsad, ma olin oma nõudmistes tagasihoidlik. Aga vaevalt olin ma haljale oksale jõudnud, kui mõistsin, et olin varem eksinud. (lk 90-91)
Apteekrina tegin ma aeg-ajalt nalja pärast ise endale rasedustesti, ja seda juba enne, kui ma Leviniga abiellusin. Vahetult enne jõule võtsin selle taas kord ette. Esimest korda minu elus oli testi tulemus positiivne.

Loomulikult teadsin, et nii varases staadiumis on veaprotsent suur ning alles ultraheliläbivaatus annaks kindla vastuse. Samas ütles mu sisetunne, et ma olen tõepoolest rase. Hommikuti ei saanud ma halva enesetunde tõttu süüa, enne keskpäeva aga tekkis mul nii tugev isu värske pärmitaignasaia järele, millel peal kollane puding ja kolm kirssi, et ma lipsasin ilma mantlita - valges kitlis - kõrvalasuvasse pagariärisse ja ostsin endale neli saiakest.

Kui ma juba enne olin segaduses, siis nüüd ma lausa hullusin. Kelle laps see on? Ma juubeldasin absoluutselt ebamoraalse raseduse üle, mis oleks ehk sobinud Margoti-taolisele lehtsabale, aga sugugi mitte proua Hella Moormann-Graberile. Ma kihistasin endamisi naerda, ulgusin autos nutta, oleksin seda kogu maailmale kuulutanud ja tahtsin siiski selle esialgu maha vaikida. (lk 94)