Alkeemia

Proosa

[Claude Frollo:] Alkeemial aga on küllalt avastusi näidata. Kas tahate ümber lükata saavutusi, mida ma ette toon? Et tuhat aastat maapõue suletud jää muutub mägikristalliks. Et tina on kõigi metallide esiisa, sest kuld pole metall, vaid valgus. Et seatina tarvitseb ainult nelja perioodi, igaüks kakssada aastat, et muutuda esmalt punaseks arseeniks, siis punasest arseenist inglistinaks ja inglistinast hõbedaks. Kas need pole tõsiasjad?
- Victor Hugo, "Jumalaema kirik Pariisis", tlk Johannes Semper, 1982, lk 142

On üldiselt teada, et kõik koosneb ainult kolmest põhiainest — väävel, elavhõbe ja sool. Vanad kreeklased tundsid neid kolme elemendi nime all: tuli, vesi ja muld. Ja nad olid tõele väga lähedal, sest need on tegelikult samad ained, ainult puhtamal, tihendatud kujul. Uskusime sel ajal mõlemad, et neist on võimalik valmistada kõiki teisi aineid, ka kulda, kui neid ainult õigetes vahekordades segada. Aga me uskusime ka, et saladuse tuum ei olnud õigete vahekordade leidmises, vaid mingis sõnalises vormelis, mis laskis neid omavahel ühineda. Teadsime ka, et oli olemas salapärane viies aine, quinta essentia ehk tarkade kivi, mil olid kõik imeväärsed omadused, aga Prokopius lootis sellest mööda ja otse kulla juure pääseda. (lk 94-95)
— Vask ei puhka, enne kui ta kullaks saab, tuli mulle meele meister Eckehardi lause. Tõepoolest, paljud targad mehed olid igaüks omaette ja omal jõul tulnud samale otsusele. Meil polnud vaja sundida, ainult takistused kõrvaldada — siis arenes loodus omal jõul järjest täiuslikuma poole. See polnud nii, et odavam metall muutus kullaks, uueks aineks. Kõik ained olid tegelikult üks ja sama, tulnud samast ürgainest, ja mis neid üksteisest eraldas, oli ainult nende puhtuse ja õilsuse kraad. Selle teooria kohaselt pidi destilleerimine olema kõige olulisem, mitte segamine. Nii nagu oli lugu ka inimesega, sest kõik on tulnud ühe esiisa puusast, ja siiski jõuab igaüks meist erilise õndsuse kraadini, vastavalt sellele, kuidas ta elab ja püüab. Ja niisama nagu inimene püüab täiuslikkuse poole, püüab seda ka iga metall. (lk 125)
"Mis tähendab VITRIOL?"

"Kõige lihtsamalt võib öelda, et see on metalli eriline vorm, mida võib vees lahustada. Me saame selle väävli, õigemini väävliõli kaasabil."

"Ma ei mõelnud selle sõna igapäevast tähendust. Tead väga hästi, et alkeemikud tarvitavad seda sõna teises tähenduses, kui nad kirjutavad selle suurte tähtedega. Kas ei ole see sama kui tarkade kivi?"

"Heal lapsel on palju nimesid. Niipalju kui tean, on see ainult sõnade mäng."

"Kas see pole siiski rohkem — alkeemikute võtmesõna, maagiline vormel? Esimesed tähed lausest: Visita interiora terrae; rectificando invenies occultum lapidem. Mine maa sisemusse — seda puhastades leiad peidetud kivi! Aga mis on maa sisemuses kui mitte põrgu?" (lk 130)

Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane". Lund, 1967

"Aga Leoni jakobiitide prior tegeleb alkeemiaga. Ta oli kirjavahetuses meie onukese Bartholomeus Campanusega, selle lääge tobuga, kes vahetevahel nagu poolkogemata keelatu piirideni eksib. Sint Baafsi kloostri abt soovitas talle omakorda kirja teel, et ta oma teadmisi minuga jagaks. Ma pean kiirustama, sest ta on vana. Ma kardan, et ta võib peagi oma tarkused unustada või surra."

"Ta toidab sind toore sibulaga ja paneb väävliga vürtsitatud vasesupi pealt vahtu riisuma. Tänan väga! Mina loodan vähema vaevaga paremat ninaesist saada " (lk 10)

"Selle küla taga on teised külad, selle kloostri taga teised kloostrid, selle kindluse taga teised kindlused. Ja iga palkhurtsiku ja iga kivilossi peal kõrguvad ideedest lossid ning arvamustest hurtsikud, kus elu müürib sisse lollid ning avab unkaaugu tarkadele. Teispool Alpe on Itaalia, teispool Püreneesid Hispaania. Ühel pool Mirandola, teisel pool Avicenna maa. Ja veel kaugemal on meri, ja teispool, merd, ääretute kauguste taga on Araabia, Mores, India, mõlemad Ameerikad. Ja kõikjal laiuvad orud, kus leidub maarohte; kaljudes peituvad metallid, millest igaüks sümboliseerib Suure Toimingu üht momenti; on maagiliste märkidega sedelid surnute hammaste vahel; jumalad, kellest igaüks midagi tõotab; rahvahulgad, kelle seast iga inimene peab end maailma nabaks. Kes on nii arulage, et tahab surra enne, kui on vähemasti oma vanglale tiiru peale teinud? (lk 11)
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat 1982

Lõbusa alkeemiaraamatud olid oivalised, iga lehekülg oli graveerimiskunsti meistriteos, kuid neis polnud kuskil selliseid juhtnööre nagu "Avage kindlasti aken". Neis olid sellised õpetused nagu "Lisa tsinkumile Quirmi wett, kuni Ägedalt alustab eraldumist Gaas", kuid mitte kunagi ei lisatud "Ära tee seda mitte Kodus" ega isegi "Ning jäta hüwasti oma silmakulmudega".
- Terry Pratchett, "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 141