Vask
Vask (ladina keeles cuprum; tähis Cu) on keemiline element järjenumbriga 29, pehme punakat tooni metall.
Piibel
muuda- Issand lööb sind kõhetustõvega, palavikuga, põletikuga, kuumtõvega, põuaga, viljakõrvetuse ja -roostega, ja need jälitavad sind, kuni sa hukkud.
- Viies Moosese raamat, 28. peatükk, salmid 22-23
- Ja ta valmistas valatud vaskmere, kümme küünart äärest ääreni, täiesti ümmarguse, viis küünart kõrge; kolmekümneküünrane mõõdunöör ulatus selle ümber.
- 24 Selle ääre all olid metskõrvitsad, mis seda ümbritsesid: kümme igal küünral, ringi ümber vaskmere: kõrvitsad olid kahes reas, selle valuga koos valatud.
- Esimene Kuningate raamat, 7:23-24
- Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus.
- 32 Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest,
- 33 sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist.
- 34 Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need.
- 35 Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa.
- Taanieli raamat, 2. peatükk, salmid 31-35
Tõesti, hõbedal on leiukoht
ja kullal pesemispaik,
2 raud võetakse mullast
ja kivist valatakse vask.
3 Piir pannakse pimedusele
ning viimseni otsitakse üles
pimeduse ja sünguse kivi.
- Iiobi raamat, 28. peatükk, salmid 1-3
Luule
muuda- Juhan Liiv, "Truudusetus", rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 284 (vrdl 5 Mo 28:22-23)
Lumel vastsel verelilled,
röögatavad vasksed pillid:
katkul varrud, surmal pulmad,
kokku langeb elu sild.
Üle minu,
üle linna
noorkuu verine granaadi kild.
- August Alle, "Carmina Barbata: Epiloog", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 35
Kesk turgu seisad, õlal vaskne kruus.
Veehelgid voolavad sul üle jalge.
Rüü varjust, mis on pimestavalt valge,
end meelalt pakub õblas piht ja puus.
- Kalju Kangur, "Veemüüja" (1978), kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 29
Mu tõelist palet tabada on raske,
mind iga hingus kanda võib kui sulge,
tee mööda harjund radu mul ei kulge,
kesk näivusi end ärge petta laske.
Kuid hetki on, mil ma ei kanna maske,
mil endaks jään, mil olen vaba, julge.
Siis rutake, vaid siis mu juurde tulge
ja lõigake mu hääbuv nägu vaske.
- Kalju Kangur, "Vaselõige" (1979) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 50