PiibelRedigeeri

  • Sina, kuningas, nägid, ja vaata, oli üks suur kuju. See kuju oli suur ja selle hiilgus erakordne; see seisis su ees ja selle välimus oli hirmus.
32 Kuju pea oli puhtast kullast, rind ja käsivarred hõbedast, kõht ja reied vasest,
33 sääred rauast, jalad osalt rauast, osalt savist.
34 Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need.
35 Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa.

ProosaRedigeeri

  • Nõmmeroosike Erika. Just nimelt sellele taimele on Erika oma nime eest tänu võlgu. Enne lapse sündi oli ema vaimusilmas alati ühe õrna ja tagasihoidliku olendi kuju. Kui ta enda üsast väljapressitud savikämpu nägi, asus ta jõude säästmata sellest kamakast kohe tema ettekujutustes hõljunud puhta olendi kuju välja tahuma. Sealt tükike ja siit tükike. Iga laps püüdleb instinktiivselt mustuse ja rooja poole, kui teda selles mitte takistada. (lk 19)
  • Lühidalt, pinnase ettevalmistamine seemnete mahapanemiseks on suur posimine ja nõiakunst. Mullale tuleb lisada marmoritolmu (aga kust seda võtta?), kolm aastat vana lehma sõnnikut (kusjuures pole selge, kas see peab olema kolmeaastase lehma sõnnik või kolm aastat vana sõnnik), näputäis värske mutihunniku mulda, peeneks hõõrutud põletamata telliste savi, Labe (ja mitte mingil juhul Vltava) liiva, kolme aasta vanust komposti, võib ka kuldsõnajala kõdu ja pihutäis mulda ülespoodud neitsi haualt. (lk 17, peatükk "Seemned")
  • Siis oli nälg. Kõik, mis toodeti, läks rindele. Onnid olid tehtud savist, sõnnikust ja lubjast, ma mäletan, et me kraapisime seda ja sõime küüslauguga, maitses hästi. Vanaema arvas, et ju seal siis on mingid vitamiinid või mineraalid, mida lapsed vajavad, et me seda närisime. Ema ja vanaema käisid sovhoosis tööl ja tõid vahel mõru putru, mida tuli panna hammaste taha ja teed peale rüübata. Piisavalt oli sihvkasid, nagu öeldi, ehk päevalilleseemneid, mida perenaine kasvatas ja lubas meil süüa. Need on muidugi väga toitvad. (lk 14)
    • Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010
  • Nad tampisid peeneks valge savi ja segasid seda punase ookri ja loomarasvaga. Selle seguga kaunistasid ennast mehed enne sõjatantsu. Nad joonistasid oma reitele ja rinnale valged jooned, ringid ja täpid, kusjuures igaüks kaunistas ennast erisuguse täppide, ringide ja võreliste joonte mustriga. (lk 25)
    • K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968

LuuleRedigeeri

Seisad kesk suletud seebimulli
oled ja viskad kirja ja kulli

ümber on aega ja natuke ruumi
pöörlevaid pilvi tiirlevaid tuumi

juuri ja tüvesid õisi ja lehti
savi ja õhku millest meid tehti

  • Jaan Kaplinski, "* Seisad kesk suletud seebimulli", kogust "Tule tagasi helmemänd" (1984)

KirjandusRedigeeri