Elavhõbe

Elavhõbe (sümbol Hg) on keemiline element järjenumbriga 80. Elavhõbe on ainuke metall, mis on toatemperatuuril vedelas olekus. Punane elavhõbe on väljamõeldud aine, millega 1980.–1990. aastatel endises Nõukogude Liidus ulatuslikult illegaalselt kaubitseti.

Tilk elavhõbedat.

Proosa

• Sõber Raudnina aga vinnas mu pääle teretamist teiste juurest eemale, andis mulle kivikese pihku ja käskis mul teha kat­set.

"Katsu nüüd sina, enne kui muutud rõõmsaks, egas sinagi rumalam ole kui tohter! Kui muid asju oskad, küll saad siis sellega ka toime. Tee aga kuld valmis!"

Mis minagi oskasin teha muud, kui käskisin kullal tulla, aga jälle tuli taevast igavene larakas kollast vedelikku Raud­nina talu õuele. Sellel siiski oli imelik mõju. Kohe mõistsin, et Raudninal oli tõsi taga, kui ta ütles, et ma näen niisugust nalja, millist veel näinud ei ole. Kõik inimesed, kes said vedelikku kaela, hüppasid kui kirbud üle aia ja kargasid veel tükk aega pikkade hüpetega mööda põldu. Õhtupoolikul alles tulid nad neljakäpukil roomates õuele tagasi.

"Ei sinul ole põrmugi rohkem seda tarkust kui minul," ütles Raudnina. "Niisama lõppes sinu katse nagu minu oma, ikkagi tuleb tohtrit tarvis."

"Siin peab olema mingi viga asja juures. Aga mina ei tea, milles see viga seisab ja kuidas teda parandada. Tont seda teab, mispärast ei tule päriskuld, vaid tuleb kõigest elavhõbe. Elavhõbe on oma keemiliselt koosseisult väga lähedane kul­lale ja see viga ei peaks olema suur, et ei tule täiskuld. Tuleb vist küll kutsuda tohter või mõni teine tark mees."

Kui me sellest parajasti rääkisime, tuli keppi keerutades õuele Peeter Kali, raiskuläinud üliõpilane, kes nüüd käis igal pool kontvõõraks, kus sai vähegi juua. Ta oli kaugele tundnud viinalõhna ja tuli joostes. Hulk aastaid oli ta olnud arstiteaduskonna nimekirjas ja pakkus nüüd ennast arstiks.

"Inimest arstida sul ei lubata, aga mina luban sul katsuda oma kivi, võib-olla on sinus niigi palju tarkust," seletas Raudnina ja andis kivikese Kalja kätte. Viimast kutsuti ümb­ruskonnas ta suure joomise pärast Uppunud Tudengiks.

• Juhan Jaik, "Pidu pahandusega" kogust "Võrumaa jutud"

• Pisarad hakkavad jooksma nii äkki, nagu oleksid nad elavhõbedast.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 22

• — Täna oleme ise perenaised, teatas Õie Kulla nööpe sulgedes, — kingsepa-ema ei tulegi!

— Mis sellest, ütles väike Kulla muretult.

— Küll mina sind aitan.

— Küll me siis ikka hakkama saame, arvas Õiegi, — ja poisid paneme ka tööle, mis nad muidu ümber jooksevad.

— Kas nad aga sinu sõna kuulevad, kahtles Kulla.

Peavad kuulma, ütles Õie julgelt, kuid südames kahtles ta isegi, sest Ants ja Ott olid väga rahutu rahvas. — Nagu elavhõbe, ütles isa.

• Alide Dahlberg, "Arutalu lapsed", 1944, lk 21

• On üldiselt teada, et kõik koosneb ainult kolmest põhiainest — väävel, elavhõbe ja sool. Vanad kreeklased tundsid neid kolme elemendi nime all: tuli, vesi ja muld. Ja nad olid tõele väga lähedal, sest need on tegelikult samad ained, ainult puhtamal, tihendatud kujul.
  • Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund 1967, lk 94

• Vesi juhitakse aedadesse kas kaetud või lahtiste kanalite või sügavate rennide kaudu, mis sageli on vooderdatud sinise ja rohelise varjundiga kahliga või koguni marmoriga. Räägitakse, et marmorpinnad võisid olla kaunistatud koguni poolvääriskividega, mis voolava vee alt vastu sädelesid. Luuletajad võrdlesid läbikumavaid marmorsambaid voolava veega, ja veemuusika sulas kokku linnulauluga. Vett koguti ka suurematesse või väiksematesse seisvatesse veepeeglitesse, tiikidesse (sageli oli tiigi keskel telgikujuline paviljon, mis võis olla äärmiselt hinnalisest materjalist, kristallist ja kullast). Aga ülim peenus oli tiikide asendamine elavhõbedapindadega. See oli väga kallis lõbu, kuid al-Andalusis leidus elavhõbedat ja oli ka paleeaedu, kus üks basseinidest võis olla täidetud elavhõbedaga.

Medina al Zahra ühes saalis, kus laest rippus alla maailma suurim teemant, olevat olnud elavhõbedabassein, mis, kui ori seda kaliifi käsul kepiga liigutas, oli täitnud ümbruse ebamaiste välgusarnaste efektidega. Hulk aega pärast seda kui berberid olid linna purustanud, olevat inimesed veel maalõhedest elavhõbedat otsinud. (Ja elavhõbedabassein unetuse vastu kuskil kaugel Idamaa lossis! Basseini igas nurgas oli hõbedane sammas, sammaste vahele oli siidinööridega kinnitatud täispuhutud nahkmadrats — ja selle peal magas vürst, keda uinutas elavhõbeda välkuv kuma!)

• Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 17-18

• Aga suurima panuse elavhõbeda üha kiirenevas tempos pinnasest õhku liikumisse annavad kivisöega töötavad elektrijaamad. Elavhõbe on kivisöe maa-alustes soontes kinni nagu džinn pudelis, elusorganismidest ohutus kauguses – kuni ta söe kaevandamise ja põletamisega vabadusse pääseb. Elavhõbedat satub USA elektrijaamadest keskkonda praegu igal aastal üle 45 tonni.
  • Sandra Steingraber, "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009, lk 118

Luule

seltskond kõnelusis pruukis vaid sententse
nagu: maailm see on väga suur ja lai
jooksid kraadiklaasid põrandale tühjaks
surres elavhõbe koolnukullaks sai
olles hirmul süües klõbistasin riistu
uhmris peeneks tegin sinkja suhkrupää
bunsenlambikese hubiseval tulel
mahlatiiglikeses sulas maarjajää

• Juhan Viiding, "Eremiitide pidu" kogus "Detsember" (1971), lk 65-66

Tõde sulab vale sisse
elavhõbedana.
Tiivad harali, taas valge vares
end lohistab legendi poole
haige, vana
unistuse vang.

Üks tiib ei lenda,
kui ilus ta polegi.
Üks tiib on bumerang.

• Mats Traat, "Oimetu hommik" kogus "Vastuseta" (1991), lk 75

Kirjandus

• Andres Anvelt, "Punane elavhõbe", 2007