Kanal

Proosa

Möödunud aasta ühel sinisel juulipäeval asus Himkist teele väike mootorlaev "Georgi Sedov" ja suundus mööda Moskva-nimelist kanalit, mööda Volgat Uglitši poole.

Kannatlikult ja alistunult ootasin ma arvutute lüüside lõppu — olin selle siin kanalis kord juba läbi teinud, ja kui laev laskus lüüsi pimedasse koopasse, näis mulle jälle, nagu ei pääseks me siit enam iialgi välja. Jõudsime suurele Volgale, selgesse ja vaiksesse taevasse tõusis tohutu suur, raske, tumekuldne kuu, roosakas kuma läänekaares polnud aga veel päriselt kustunud. Ümberringi valitses sõnulseletamatu rahu; sulnis, leebe, oma ürgses ilus mitte rõhuv ning jalustrabav, vaid avarusega hellitav vene loodus avas end pärani meie silmadele ja südamele, hingematvalt ning heldelt...

Olga Bergholz, "Sõit lapsepõlvelinna", rmt: "Päevased tähed", tlk Debora Vaarandi, 1961, lk 33

[Spender:] Meil, Maa inimestel, on eriline anne purustada suuri, ilusaid asju. Ainus põhjus, miks me ei paigutanud viineriputkasid Karnaki templisse Ülem-Egiptuses, oli see, et tempel asub kõrvalises kohas ega kõlba kaubanduslikuks otstarbeks. Ja Egiptus on pisike osa Maast. Aga siin on kõik iidne ja eripärane ning kusagil me peame kanna kinnitama ja alustama räpastamist. Me nimetame kanali Rockefelleri kanaliks ja mäe Kuningas George'i mäeks ja mere Dupont'i mereks ning tulevad veel Roosevelti, Lincolni ja Coolidge'i linnad ja pole üldse sünnis, kui nende kohtade jaoks on veel olemas nende päris nimed. (lk 61, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav")

Nad jõudsid kanali äärde. See oli pikk ja sirge ja jahe ja märg ja sädeles öös.

"Ma olen alati tahtnud marslast näha," ütles Michael.

"Kus nad on, paps? Sa lubasid."

"Seal nad on," ütles paps, nihutas Michaeli oma õlale ja osutas otse alla.

Marslased olid seal. Timothy hakkas värisema.

Marslased olid seal - kanalis, nad peegeldusid vees.

Timothy ja Michael ja Robert ja mamps ja paps.

Marslased vaatasid neile virvendavast veest vastu, kaua, kaua aega... (lk 191, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik")

Ray Bradbury, "Marsi kroonikad", tlk Linda Ariva, 1974

Ja siis olime päral. Õhku pargis täitis purskkaevude kohin ja sulin. Kogu lopsakusele ja küllusele kontrastiks olid merre suubuvad noolsirged kanalid. Kuid nendegi veepinnal panid päikesekiired helkima suvise rõõmupillerkaari.
- Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996, lk 34

Tavaloogika ei aita Veneetsias kuigi kaugele: paralleeltänav võib lõppeda kanali või sillaga, mis viib vastasmaja uksest sisse, või keerduda otse vastassuunda, enne kui jõuad iitsatadagi.
- Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020, lk 234

Luule

Siin tsaarilossi ruske sammastik,
kanal ja klaasist galerii -
seal, üle Neeva, torni kullat pii
ja kindlusmüüri sünge hammastik.

August Alle, ""Poti daami" dekoratsioon", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 21

Mu kaotuste linn, mu lootuste linn,
olen neednud ja hüüdnud ja õnnistand sind,
mu sadam, mu saatuselinn
tules tuikavad tumedad kanalid,
kuiv köha ja hõiked ja palavik,
kurb, purjus ja pöörane
värviliste ja mustlaste äärelinn,
mu viimase veeringu väärne linn,
arm, ahastus, hirm kõik koos -
veres, vabisev, rändad ja kihutad und,
kuni saabub mu tätoveeringu tund —
lõhnav, lõhestav, lõpmatu roos.

Doris Kareva, "Läbi ja läbi" 2 kogus "Maailma asemel" (LR 9/1992), lk 38

Kui tema küünal on vaka all, purjetavad luuletused Veneetsia
kanalitel ja Normandia veiniistandustes.

Rita Dahl, "Kaarlo Sarkia", rmt: "Aja süda", tlk Elo Viiding, 2020, lk 57