Rudolf Ribarz, "St.Denis' kanali lüüs" (1883)

Luule

muuda

Koos on kaunitarid-õed —
kuulsad Volga, Doni jõed.
Nende ühinenud vetel
päike kilgendab ja särab
kaunis kaares laeva ette
kerkib valev lüüsivärav.
Rahvast tulvil kaldaveer —
hõiskav, juubeldav spaleer!
Uued linnud stepitaevas —
kajakad — on saatmas laeva.

Järsku — müürid ümberringi,
laev kui kuristikus mingis...
Pime katlaruum, kambüüs.
Kütja-abi märgib:
"Lüüs."
Pea! Kas Juku? Hääl on tuttav...
Vajab analüüsimist
kuis ta siia sai?
Ma ruttan,
laev kui jätkab lüüsimist.
/---/
... Lüüsis tõusma hakkab vesi,
kerkib laevgi tasakesi.
Nüüd on — Juku seda teab —
lahti tehtud vetesulud
nõndaöelda lüüsi-peas.
Paar-kolm minutit veel kulub —
laev võib sõita edasi.
Aste-astmelt üle mäe
lüüsist lüüsi sedasi
sõidab laev kui imeväel.


Avameelsus avab kaastunde lüüsid ja leevendab süü veeldumiseni.
     See muidugi ei takista süüdlast neeldumast.
Keelduda pole siin midagi.
        Ega teie käest küsigi keegi.

  • Artur Alliksaar, "Deliirium delikaatsete deliktidega", rmt: "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 104