Elo Viiding

eesti luuletaja

Elo Viiding (pseudonüüm Elo Vee; sündinud 20. märtsil 1974) on eesti luuletaja ja prosaist.

Elo Viiding (8. mai 2010)
Elo Viiding 10. juunil 2011 Turus Littera Baltica festivalil

"Selge jälg"Redigeeri

Tsitaadid luulekogust: Elo Viiding, "Selge jälg", 2005.


Ta mõtles, et pidas hästi vastu. Ei saa kurta,
tal polnud küll iseennast, aga ta pidas hästi vastu, rippus
toki otsas, kokkukeeratud kerjakott. See oli hea tokk, hästi hoidis teda püsti,
sel oli palju nimesid, palju aadresse, sellele kriibitud oli üleolevaid, piiratud nalju.
Ta tundis neid lapsest saati,
üks uhkem kui teine lõgistas naerda, torkis ta isa ja emagi näpuga. Vahtides ülevalt alla.
...
Kes õigeid tähti ei räägi, ei ela,
puuduolevat tähte ei ihalda.
Ta mõtles, ta pidas ju hästi vastu. Nüüd kerjakoti peab laiali laotama,
kaltsude raudse sisu:

  • "VASTUPIDAVUSE PIDEVUSEST", lk 7-8


Telefoni mehhaaniline, surnud sõnum
põrkab ta põsele nagu tige jääpall,
selle ilge kirin nõuab, võta vastu
ja pärast hetkelist mõõtmatut kannatust langeb
tühistatuna, tühjaks-
tehtuna maha ta jalge ette.
...
Aga tema, kukkrästik, seisab kesk metsikut sood
ja hoiab end kuidagi püsti, nii
jalge all siiski on kohutav, kuivmärg, kuid ainuke -
uuenev, algav maa.

  • "ENNE ALGAMIST", lk 9


jalutasite mööda tänavat, käevangus
siis sõitsite liftiga üles
astusite tuppa
rebestavasse vahekorda
hierosgamosesse, abiellu pühha
tegelikult oluline on, et langesite teineteise kaela
tasa, mitte taga nuttes, üheks tulles

  • "ANIMUS", lk 15


või hoopis pikkade sammaste vahel ta komberdab
äikese-eelse linna iluaedadest läbi,
purjus teekäijaid veel lõbustava, kuid juba
viljatu kortsus kuu all
verd ikka pumpava vana südame tampides
vääramatult ta läheb lääneväravast läbi
oma saatja käte vahele, öeldes lahti
me teadvuse kodust, jättes maksmata
aastatepikkuse üüri, ürgne ja asotsiaalne -
pudelikorjajaeit

  • "SEE VANAEIT", lk 16


Emadepäeval peavad kõik lapsed laulma
Ja emale lilli kinkima ja peaministrid arvavad
et kõik emad tahavad et neid austataks
ja kõik peaministrid unistavad
et kõik naised kes ei ole emad
tunnevad ennast ükskord kehvasti
kehvemini kui kunagi varem
seepärast võtavad valitsused vastu
erisoodsused emadele
ja vanemapalga seaduse
kõik õpetajad usuvad et kõik emad viitsivad
pühapäeva hommikul kell kümme
emadepäevakontserdile tulla
et kõik emad määratlevad end sotsiaalse grupina "emad”
et kõik emad solvuvad lapsikult kui neile ei laulda
või võtavad südamesse oma laste julma hoolimatust
rohkem kui ühiskonna kaunist kahepalgelisust
...
sest see on nii tore nii tore on ju võhivõõrastele laulda
kas ema südant tunned sa
pühapäeva hommikul kell kümme umbses saalis
maomahlakorinal
sest kui me ei laula emadele
siis surevad nad ükskord ära
mitte unepuudusest ega seksinäljast
vaid meie poolt rikutud emadepäevast
ja meile jääb kohutav süütunne
nii suur et me ei pöördugi enam tagasi ühiskonda
...
peaminister usub
et kõikidel emadel on kullast süda
ketiga kaelas
et kõik emad on lugenud lastepsühholoogiat
et kõik emad tunnevad hästi sillateooriat ja lapse isa
et kõik emad elavad küttega korteris kus kraanist jookseb sooja vett
et kõik emad on hansapanga kliendid ja unistavad laenust
et kõik emad panevad kodus jalga spordipüksid ja võtavad kaalust maha
et kõik emad on õnnelikud et kõik emad on emaduseks valmis
et ema sünnitusjärgne depressioon on tühiasi selle palju suurema rõõmu kõrval
mis saabub kahekümne aasta pärast kui elu on kuus korda kallimaks läinud
et kõik emad on terved ja tugevad ja suudavad elada puskarita
et kõik emad on stabiilse närvisüsteemiga ja viskavad süstla ära
et kõik emad teavad vähemalt kuuendal kuul et nad on rasedaks jäänud
et kõik emad on üle kaheteistkümne aasta vanad
et kõik emad armastavad väikseid lapsi
...
et kõik naised unistavad salaja sellest et saada emaks
et kõik emad jutustavad interneti perefoorumis
et kõikidel emadel on oma lastele midagi anda
et kõik naised peavad järglasi oma esmakohuseks
et kõik naised elavad üksnes kellegi teise mitte iial iseenda pärast
et kõik naised tahavad teenida oma riiki ja rahvast
et kõik naised suudavad hommikul vara üles tõusta
et kõik naised jaksavad öösel kuus korda üles ärgata
et kõik naised tunnevad süütunnet kui neil ei jätku piima
mis on immuunsüsteemile nii vajalik jälgige teadlaste katseid
mis jagasid kahte gruppi rinnapiima saanud lapsed ja haiged lapsed
et kõik naised viljastuvad loomulikul teel et kõik naised on fertiilsed
et kõikidele naistele meeldiks sünnitada erakliinikus
et kõik naised saavad ühitada lapsed ja karjääri
et kõik naised kes ühitavad lapsed ja karjääri tuleks kinni maksta
et kõik lastetud naised peavad oma elu tühjaks ja poolikuks
et kõik naised jooksevad ummisjalu ostma rasedustesti
kui saabub õige aeg kui tiksub rahutult bioloogiline kell
tõmbavad nad rajalt maha mõne pasliku isase
...
Kõik probleemid uskuge mind
on valitsuse ja emade abiga lahendatavad
ja kõik supermarketid tahavad
et lapsed oma emasid austaksid
tee oma emale rõõmu ja kingi talle midagi odavat
midagi mis maksab vähem kui viissada krooni
sest su ema on selle ära teeninud
sinu pärast kallis laps ei saa ta osta nahka pinguldavat kreemi
vaid peab korvi laduma jogurtit kaerahelbeid või müslit
mine ja küsi tema käest see kolmsada krooni kingiraha
ja osta talle üks tore noorendav emulsioon
kõik emad naudivad ju emadepäeva allahindlust
ning jätavad jõulukinkide pärast jaanuarikuu üüri maksmata
kõik lapsed tahavad avaldada tänu
oma eksistentsi eest
lapselikult süütundlikku tänu
ja lapsetoetuse eest tahavad nad öelda
aitäh peaminister
et ma elan
...
kord kui kõik naised loevad naistekirjandust ja unistavat proosat
kui saabub ükskord see rahulik aeg kallis rahvas
kui kellelgi ei ole enam mingeid pretensioone
kui meid on palju ja kui meil on rohkelt serotoniini ja endorfiine
kui me kõik rõõmsasti üksteisel jalus sibame ja jumala kiituseks hüppame
kui keegi enam kedagi ei ärrita ega aja meeleheitele
siis on meie kallid emad täitnud oma ülesande
ja isegi naiskirjanikud saavad kunagi oma teenitud tunnustuse ja tasu
kui neil on lapsed või kui nad on kenasti maha maetud
kui nende looming on hea ja ilus ja turvaline ja kui nad saavad
lugejatega hästi läbi
või kui neist saavad korraga lastekirjanikud
kui neid viimaks juhatatakse õigele teele
...
isegi peaminister teab
et juba praegu ei loe kõik naised üldse mingit luulet
eriti veel sellist mis hästi ei kõla ja on õõnestav
ja mille eest ei anta mingeid preemiaid ega jagata tunnustust
kui seda kirjutavad kah naised
ja eriti kui nad teevad seda hästi
ei saa seda keegi meist ometi tunnistada olgem ausad
parem kirjutagu või tehku midagi tootlikku
mida no mõtelgu ise arvaku ometi ära
emadepäeval peavad kõik lapsed laulma
ja emale lilli kinkima ja peaministrid teavad
et emad on ainsad kes nende kõnesid kuulavad
sellepärast et nad on emad

  • "EMADEPÄEV", lk 20-24


Nimi: Ütleme, et Noora. Noor. Väga noor, kohutavalt noor. Eidžismist
lähtudes täiesti kortsuvaba.
Iseloomustus: Irooniline, vahel võib olla liiga otsekohene ja julm. Aga oskab
endast esialgu parema mulje jätta (kohandumise eesmärgil, muidugi, seda
temalt tahetakse, ja mitte just vähe). Usu aga usu.
Oma väga kindlate eesmärkide ja põhimõtetega (see on punasega alla
joonitud, noh, nüüd siis teate!).
Hüsteeriline, ütlevad, aga las ütlevad, küll kunagi kohtab kedagi, kes ei
ütle, tegelikult oskab küll olla kaine ja kaalutlev. Sittagi. Ei viska kunagi
midagi ära, mäletab, vahel maksab kätte (kaheldav, pealtnäha absurdne,
pretensioonikas, kuid siiski tõsi).
...
Raamatud: Tolkieni "Sõrmuste isand", Goldingu "Kärbeste jumal", Verne'i
"20 000 ljööd vee all", Atwoodi "Alias Grace". (Üks raamat sellest
nimekirjast on kindlalt lugeja lõksu vedamiseks ja endale tähelepanu
tõmbamiseks, vaevalt, et ta seda läbi lugeda viitsis!)
Näitlejad: Edward Norton, George Clooney, Ewan McGregor, Johnny Depp,
Sean Bean (huvitav, et mainitud ei ole ühtegi naisnäitlejat, põhiliselt on
nimetatud mehed).
...
Kõik alandused on alles ees, kõik
ebaõiglused ja valed paistavad alles nurga tagant ja ütlevad, et nad
tahaksid temast paremini aru saada. Võib-olla peaks ta veel veidi
arenema? Kulgema koguni inimlike ideaalide suunas? Võib-olla tõesti,
vennad ja õed tões ja õigluses! Praegu on ta veel kahjutu, praegu saab ta
oma eelistused välja öelda.
Praegu saab teda veel eelistada.
Praegu saab teda veel eelistada.
Praegu saab teda veel eelistada.
Aga olge rahulikud, kui ta midagi õigesti teeb, kui ta kunagi peaks midagi
korda saatma - ja mida tähendab, saatma, selle sisima jõuga - ei öelda
seda talle iialgi kõva häälega. Ja kui öeldaksegi, ei saa seda kunagi
tunnustada, temagi jaoks on nupp, kuhu ta peaks kõigepealt vajutama.
Vote for the sexiest, ütleb talle ekraan, click: Edward Norton, George
Clooney, Ewan McGregor, Johnny Depp, Sean Bean.
Tee, mida sa pead tegema!

  • "ISELOOMUSTUS (INTERNETIS)", lk 25-26


Patriarhaat ülistas üksnes esimest kuutsüklit,
sättis bioloogilise kella nii, et kõik, kes osutusid ahvideks,
pidid hakkama räigelt kannatama.
Ja kannatamine meeldiski kõigile.

  • "BIOLOOGILINE KELL", lk 27


Seda võrdsuse tööd,
mille eest ei maksnud neile keegi,
nüüdki ei laskutud nii madalale,
et rääkida mingist rahast, sajandite hüvitisest,
vaid tehti Seadus, et nad võivad viimaks
loobuda tõestamast,
aga enne pidid nad ennast kehtestama.
Oi kui palju head tööd pidid nad siis küll viima
kaalumisele linna teise otsa
ükskõikse ametniku nina ette!
...
Nende naiste töö oli kohustav ja tõsine,
nad olid ohustavad ja tõsised.
Nad pidid tegema nii paljusid asju,
millest me ei julgenud isegi unistada -
meie, kes me neile seadusi teeme.
...
aga eelkõige pidid need naised -
ja see oli nende ainuke tõeline kohus -
kasvatama oma tütred
ebakindlateks,
ebaõiglasteks,
enese ja teiste
hävitajateks,
kellel on vaja õnne ja õigustust,
kellel on alati midagi vaja
teistelt,
täiust ja terveid maailmu,
kes võivad alati ütelda - mina pole süüdi,
sest ma ei vastuta mitte millegi eest,
mis toodi kandikul ja mida ma ju ootasin,
süüdi on minu ema,
ja see naine ja teine,
see naiste seltskond,
kus aetakse alati ühte ja sama juttu,
mis ei vii mitte kuhugi, aga mida on hea rääkida -
see annab nii hea enesetunde.
...
Võrdõiguslikkuse seadus tuli
ja keegi ei mäletagi enam,
miks neid naisi karistati
edukuse tunde, õigluse usu ja kollageeniga,
kui nad vaatasid endast nooremaid
juba sellise pilguga nagu oleksid nad väga väsinud.
Miks soovisid nad näha, et need noored
ei tea õieti midagi?
Sest nende soov oli õige.

Ei tohikski teada midagi,
mis peab sind põletama, liiati veel,
kui juba aimad, mis on selle teadmise taga.
...
Miks kuulub nartsissism neile,
kellele see on lubatud?
See sümboolne kapital, see
nartsissism, mis lubab mitte vastata
ühelegi küsimusele.
Miks see on nii ilus -
see helendav, imeline nartsissism,
see Teise nartsissism, mida pidid nad nautima,
mille eest anti suuri preemiaid,
vooliti suuri ilusaid büste
ja muiati küüniliselt ja võidukalt
neid saali ees kätte saades,
isegi lilli vastu võttes,
isegi ajalukku minnes
julgeti muiata väikeste tähtsusetute
probleemide üle.
...
Millega olid nad teeninud ära
selle sajandeid kestnud
verbaalse terrori,
ülbe üleoleku viimase sõna,
mis ei olnud antud nendele
isegi mitte lugemiseks,
isegi mitte VAATAMISEKS,
isegi mitte nägemiseks,
veel vähem otsustamiseks?
Nende asi oli end
kui tahes totraski kontekstis
vaid eksponeerida.
...
Miks nüüdki veel nende tuppa astudes jäädakse vait?
Mis on nendega juhtunud, mida on nad teinud, et neid nähakse
kuidagi teisiti? Või on see koguni austus?

Millega nad on teeninud ära selle,
et neile ei valetata enam,
isegi mitte silma vaadates?
...
Kas tõesti arvamegi, et me ise jääme vabaks,
kui me ei näe teise vabadust
ka enese jalge all. Kas või

humanistlike naeratuste lõõsas,
kui suurmehed mängivad jumalaid,
kosmopoliite ja prohveteid
selles vaeses ja närtsivas kogukonnas,
umbses, vananevas saalis, kus
arusaamine maailma asjadest,
väikestest õigustest, lihtsatest lugudest täitis
reporterite kaamerad ja kaustad.
Kas nad ootasid Seaduse tulekut?
Kas nad oleksid võinud selle üle
naermata jätta?
Ei.

Nüüd on kõik teisiti.
Kehtib suur, õiguslik rõõm
vabadusest, mis pidavat olema
ligi,
ja keegi ei küsigi enam,

miks meid siis karistatakse?

  • "SEADUS", lk 31-39


Mulle meeldis luuletusi lugeda —
luuletajad polnud päris inimesed,
neid armastati pilgata ka deklameerides
ja naisluuletajad olid justkui kergelt kohtlased,
kuid nende kehadest räägiti aukartusega
kirjandusloolaste hardais raamatuis, need kehad
justkui suuremaid saladusi varjasid kui vaimud -
see ärritas mind ja ma ei teadnud, mispärast.
...
õnnitluskaarte maalides laenasid inimesed tihti
luuletajate tüütuid ja upsakaid ridu, mida
nintendo-futuurumis keegi enam ei lugevat,
sest igal tüübil olevat isegi heas kohas vastav ekraan,
kust lahiseb palju lahedamat luulet (mis on tõsi),
kuigi ainus lõõgastav üleastumine oligi
koolis lugeda emakeele tunnis luulet,
igaüks tahtis lugeda, ehkki ei mäletanud keda.
...
Sel õhtul, kui ma tüdrukutega välja ei läinud,
ütles isa köögis, et oli linna peal kohanud
toimetajat, kes paneb suures kirjastuses kokku
verinoorte luuletajate ühiskogumikku.
Kevad 90 pidi saama raamatu nimeks.
...
Toimetajal oli üks noor luuletaja puudu.
Just üks oli puudu ja aega oli väga vähe!
Just sobival ajal oli ta tänava peal küsinud mu isalt,
kas ma kirjutan, kas isa on lugenud, mida ma kirjutan,
kas mul on mõni käsikiri, mida kõlbaks
lugeda, toimetada ja seejärel avaldada?

Üks luuletaja oli puudu.

Panin kokku oma esimese luulekogu
nendest luuletustest, mida ma
julgesin silmade ja kõva häälega lugeda,
ma mõtlesin, et see on hea.
Oli küll hea, mõni luuletus oli tõesti hea,
aga siis ma ei teadnud veel, et
see käkrus paberil, korrastamata sahtlis -
kõik, mida ma ei julgenud siis avaldada -
oli tegelikult luule
ja see luule oli puudu.
Ja muu oligi kevad,
Kevad 90.

  • "LUULETAJA", lk 43-44


Kultuurisaates oleks kindlasti
mu raamatu esitlust näidatud
nii umbes kolme minuti jooksul
kui ainult oleksin saatejuhi, ta sõpradega
koos veinikeldrisse läinud ja

ma pidin olema ikka hea luuletaja
et kell üks öösel helises telefon

  • "LUULEKOGU ESITLUS", lk 45


Istusime Janiga luuleõhtu afterparty asemel hotelli baaris
ja rääkisime. Mul olid silmad juba teist päeva paistes.
Iga kord, kui ma õhtuti söön või joon mõnel nendest lugematutest
kirjanduslikest bankettidest, kus tuleb, veiniklaas käes, rääkida eesti
luule mitmekesisusest ja luua suhteid, mis on tulevikus kasulikud,
lähevad mu silmad hommikuks paiste.
...
...Mulle meenus, et mu kadunud isa, luuletaja,
tõi mulle kunagi siitsamast Göteborgist T-särgi,
kui nad Rootsis eesti kirjanikega oma loomingut
lugemas käisid. Kuid just siit tahtsid nad sõbraga ära karata,
sadamast jalga lasta väikse lõbusa laevaga Taani -
otse sadama kohvikust Taani, aga ta pööras kailt tagasi järsku
ja ostiski mulle sealsamas sadamaturult kollase särgi, punase kirjaga rinnal -
                          GÖTEBORG
...
Aastate pärast isa rääkis mulle seda lugu. Olin siis raevunud teismeline,
riidlesin naljaga pooleks - kuidas sa ometi võisid nii vastutustundetu olla ־
ma poleks ju saanudki nii oma jöteborisärki! Ma oleksin sellest ilma.
Kuid peaaegu elu ja surma küsimus oli olnud tookord
see põgenemine neile,
just sellepärast mu kollane särk oli tõesti ilus.

  • "GÖTEBORG 1978-2005", lk 46-47


Ma võin teha, mida ma tahan,
istuda, kuhu tahan, lennata, kuhu iganes,
kui olen näidanud passi, olnud kahtlustatava osas,
võtnud tollis jalast ka kingad, siiski
taas vilisenud turvaväravate vahel, siis
võtnud seljast ka jaki, nii rahuldanud tollitöötaja.
Huvitav, et ikka satub lennukisse kriminaale -
kus nad küll elavad, milliste piiride kohal lendavad?

Näen välja kui kurjategija oma heleda mantli ja salliga,
sõidan luulefestivalile, viisakas, vanemlik,
kaasa mängiv ja elav, psühholoogiliselt intelligentne,
isegi juba natuke manipuleeriv. Huvitav - ikka satub
nende lennukeisse ohtlikke.
...
Võin nüüdki istuda mere ääres,
ja vaadata läbi auguga kivi, kui minu selja taha
istub üks seltskond, lärmakas, plastesemeline.
Nad eeldavad, et lähen peagi ära, sest olen
siin kindlasti istunud juba kaua. Olen siin
istunud aastakümneid, vahetan ainult kohta,
olen selge jälg, nägematu. Mitte midagi imestav liiv.
Ümberringi on tühi rand, kõik nad veel siiski otsivad lähedust,
õnneks.
Liiglähedusest pean tõusma ja leidma endale teise paiga.
Huvitav, merest veel tõuseb olendeid, kes ööga võivad
tühjaks teha terve me kaldapealse. Siin nad elavad,
nende piiride kohal lendavad.

  • "ISIKUVABADUSEST", lk 48-49


"Meie paremas maailmas"Redigeeri

Tsitaadid luulekogust: Elo Viiding, "Meie paremas maailmas", 2009.


Tegelt olen ma
Diori fänn
ma jumaldan Diori asju
kõigist brändidest on Dior
konkurentsitult parim

minu communitytes on
kõige esimene Dior
kui sulle meeldivad
šoppamine ja loomulikult
Dior
ja sa arvad et spreipäevitus
Diori (võib ka Clarinsi) toodetega
on niisama hea kui
solaariumi oma
siis võiksime suhelda küll
...
ma arvan normaalsele mehele
peaksid nagu meeldima naised
kellele meeldib Dior
mu arust selline valik
on nagu igati loogiline
nii et kirjuta mulle
mida me teeme reedel

  • "Marlene, Viimsist", lk 7-8


Ma ei usu, et Marlenel on õigus,
kui ta väidab, et Dior on parim bränd.
Ma arvan, Dior
jääb ikka tugevalt alla
Sothysele, lugesin Stiilist, et
Sothyst peetakse tänapäeval raudselt
parimaks, Dior on natsa nagu vanamuttide bränd.
Ma arvan, et ma kirjutan Marlenele
ja ütlen talle oma arvamuse, saad aru,
kui sa näed midagi siin maailmas, mis
ei vasta tõele või mida sina saad muuta,
tuleb reageerida. Tuleb reageerida kohe!

  • "Gerly, Sauelt", lk 9


Loen feministlikku teooriat
aastast 95:
feministlikud teoreetikud jagavad üldist eesmärki
seista vastu meheliku domineerimisele

ühiskondlikud nähtused sisaldavad taandamatut tähistavat dimensiooni
vormides uusi arusaamu subjektiivsusest
...
see ei aita meid mõista miks naised mõnikord klammerduvad
vaadetesse mis seavad neid ebasoodsatesse positsioonidesse
isegi kui viimased on ratsionaalselt demüstifitseeritud
mida Butler nimetab ümbertähistamiseks
...
ja kuigi ma väga tahaksin midagi öelda ja teha
pean avaldama oma arvamust ajakirjades mida lihtrahvas ei loe
aastaid mille peatoimetajad on mehed
uskuma et naised on alati paremad kui mehed
ning nad liialdama ei peaks ega olema lapsikud
et naiste poolt kirjutatu peaks pakkuma helgust ja selgust
vormi harmooniat tasakaalu alati
sünnitama lugejale uusi
temaga võrdväärseid inimesi

pean uskuma et pole olemas iseendaga samast subjekti
sealhulgas ka mitte iseendaga samast
feministlikku subjekti

  • "Kristiina, Tartust", lk 10


Tean, peab olema murdja tung ses maailmas tahta ja olla,
ent tahtmine olema teadmine, piirid sind siis ei pea,
ükski tunne ei liiguta, kui, siis vaid ümbersünd.
Et ükski tundmus ei kuulugi enam tundmiste ahelasse,
et ahel on hoopis teine, kuni
sa tunnistad endale, mida sa tead.

  • "Lea, Jõgevalt", lk 14


Ma olen pärit poolikust kaardipakist -
olen tagavarajokker.
Ma pole veel kaineks saanudki kusagil Nõmmel.
Minuga seonduvad isikliku elu ja intiimse õnne vastuseta küsimused.
Olen kärnas bitch, kes ei tõsta jalga.
Kaktusja kujuga allergiline lööve alakõhul.
Tuulerõuged algasid mügarikena mu hallikaspunaste juuste alt.
Ma ärkan alati üksi.
Homod, keda riik üleval peab, kutsuvad mind vahel oma pannkoogibaari.
Lisaks sellele olen laisk.
Mul pole kõhulihaseid, ja ma ei tule!
Mul on pangaarvel nelikümmend kaks krooni.
Ma ei saa kauem te mõtteid hõivata.
...
Sina usud. küllap oleme õudne paar
Kuni sa usud, me mõlemad
räägime tõtt.

  • "Agnes, Tallinnast", lk 16-17


Herr Heine kirjutas minust
ja veel hulk vanamehi.
Nüüd kirjutavad ka naised! Häh, enne
kribasid kaebekirju
me raele. Nendega, põrgu päralt,
olin ma veel solidaarne!

Nüüd olen raiutud kivvi
õrna ja ilusana.
Aga ma olin ju elus
elavalt kivine, kõva,
Kuradi kõva neid.

  • "Reini neid, Rhein", lk 18


Ega ma ikka ei tea veel, et milleks ma ilmale tulin,
kui see koht on üks urgas, täielik pasaurgas!

Mulle ei meeldi ju mitte miski, aga nägu ma vahel teen,
et mulle meeldib,
et ma tahaksin KOHANEDA.
...
Sa tahad teada, mis mulle ei meeldi?
Mulle ei meeldi ujulad, pangad ja teatrid.
Mulle ei meeldi inimesed, kes tahavad meeldida.
Ei meeldi ligimesed, kui nad on liiga
vaga ja anuva näoga,

aga mulle meeldib üks mees -
see anarhist Moorapea pubist -
issand, ma olen vist armund,
täiega ladvast segi!

Kui jääksin tast rasedaks, annaksin lapse talle,
kui ta muidugi tahaks...

Ma ei usu et minust saaks üldse
ema,
sest mulle öeldakse:

INIMEST SINA EI MÕISTA
El SAA TEMA TUNNETEST ARU,
El NÄE NENDE SISSE EGA
OSKA MÕISTLIKULT OLLA!
...
Täna ütlesin õpetajale, et kirjanik K. on jama,
et see on meesšovinism.
Õpetaja on meil noor,
vast lõpetanud ülikooli,
ta muidugi solvus.
Ta oli minust alati hästi arvanud,
et ma olen vähemalt
intelligentne, nii ta laususki -
vähemalt intelligentne!

Ma ei tea, kes ma olen,
ma ei tea, kes ma olla tahan.
Ma arvan, see, mida ma tahan,
peab olema natuke õudne,
veidi erutav, ilus,
pisut nagu ma ise,
ei tea, kui kaua see võtab?
Kas ma jaksangi oodata.

Aga ühte ma tean -
kõik, mis mulle on oluline,
peab olema kusagil kirjas.

  • "Maret, Õismäelt", lk 19-21


    Aga sa ju ei tunne teda, sa ei tea, et Püha Maarja on siinsamas, tal on kõik olemas - luksuslimusiin ja Stockmanni kliendikaart, ta teab, et meie püherdame ja alandume selleks, et seda kõike endale saada, brokaat hiilgab, Klub von Überblingenisse astub Maarja, kurat, campari saab otsa ja pelgalt pühadusest ei piisa - peab triipu tegema.
    Püha Maarja uduvihmas ta teeb nii, et kontroll trammis ei tule, sest mul pole raha, kümmet krooni, ma olen freelancer ja hiilin kontrollidest mööda, oh, ja juba seisavad kontrollija selja taga Katariina ja Margareeta, koos Maarjaga, nad näitavad näpuga minu poole ja ma mähkun valgusesse, kõik saavad kontrollitud, ainult mitte mina, ma istun ülbelt sellel räpasel trammiistmel ja tean, et minust läheb kõik mööda, tänasest päevast peale, kõik, usu või ära usu, kõik, sest ma olen käinud põhjas.
...
    Ja mida ma kardan, mida ometi, kui minust kõik mööda läheb? Kõik, mis minust end läbi rammida proovis, ent põrkus vastu kiretut kivi?
Kardan ma sinu pärast? Või tema pärast? Ma ei loe, mida minust kirjutatakse, ei loe, mida ma ise kirjutan, pühadereklaamide all loen ma pühasid tekste ja rahunen, mul pole rohkemat vaja. Mul pole midagi öelda.
    Ent Maarja on elus, ta on siinsamas, tema on neitsi, ja mis meil temast.

  • "Maarja, maailmast", lk 22


Kes julgekski loobuda kõigest,
jätta see asendamata?
Kes julgekski olla kui vanakuu,
vana siidkleit rõõsade
kodanlikkude täiskuude seas,
mida peab häbenema,
mitte kedagi teist,
kes oleks teine?

  • "Teine. IV", lk 28


Sotsiaalameti kinnitusel
ta juttudes, tegudes oli nii palju vastukäivusi -
alati rääkis ta midagi muud, kui seda,
et tema jaoks maailma lõpp
oli alati maailma lõpp.
Kas mäletate teda koolimaja pööningul
tsementpõrandal lamamas tuvilaipade kõrval,
kes vandusid alla oma näljale ega teadnud,
kust nad on tulnud?
Kas võpatasite koos temaga, kui hing läks temast välja,
nii, et ta jäi ellu?

Kas teate midagi hullemat tasuta armastusest või tööst? -
oma moraalses paistetuses olevat ta
irvitanud neile otse näkku,
määrdunud ise, huulepulk vale,
kõlas sotsiaalameti seisukoht:
maailm on oma õnne sepp!
Kaua sa ikka jändad!

  • "Teine. VI. Parm L. aias", lk 30


Õunapuuaed asfalteeritakse, luksuslikud puud — lopsakaimad
kogu linnas - peavad viimaks alla andma. Haudade peale
laotakse suuri metalselt läikivaid kaste -
isegi elumaju ei ehitata, mida needusest puhastada!
Meil tärkab elude peale
surm või suur hunnik raha.
Nii nagu kord ja kohus
peame vallutama autoteed, oleva asemel armastama
sümboleid, suuri müstifikatsioone, millest pole kunagi küllalt.
Kõike, mis on, mis on olnud, seda
peame me põlgama, see peab meid muutma ärevaks,
seda ei saa me taluda.

  • "Varjud. II", lk 34-35


Hõbedases mersus vuhised mööda mu väravast
oma jaaniöö ängistuses autoga otse merre,
võõrasse vaikusesse mille lagastad täis,
sõidad üle kontide, üle laste ja laipade,
sõidad üle piirikivide, mälestuste,
jõhker või kirjaoskamatu, kuid ometi
tundmata muret ja teadmata
armastust täis.

  • "Varjud. VII", lk 40