LuuleRedigeeri

Õunapuuaed asfalteeritakse, luksuslikud puud — lopsakaimad
kogu linnas - peavad viimaks alla andma. Haudade peale
laotakse suuri metalselt läikivaid kaste -
isegi elumaju ei ehitata, mida needusest puhastada!
Meil tärkab elude peale
surm või suur hunnik raha.
Nii nagu kord ja kohus
peame vallutama autoteed, oleva asemel armastama
sümboleid, suuri müstifikatsioone, millest pole kunagi küllalt.
Kõike, mis on, mis on olnud, seda
peame me põlgama, see peab meid muutma ärevaks,
seda ei saa me taluda.

  • Elo Viiding, "Varjud. II", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 34-35