Õunaaed

Proosa

Lilliecrona tõusis ja läks maja taha. Seal oli puuviljaaed, nii imeliselt ilus, et ta pidi peatuma ja hinge tõmbama. Õunapuud õitsesid. Jah, seda ta ju teadis. Ta oli näinud, et nad tegid seda kõigis teisteski mõisates, vahe oli vaid selles, et kusagil ei õitsenud nad nii nagu selles aias, kus ta oli näinud neid õitsevat oma lapsepõlvest saadik. Ristatud käsi ja ettevaatlike sammudega käis ta liivatatud teedel edasi-tagasi. Maa oli valge ja puud olid valged, mõned neist punaka varjundiga. Midagi nii ilusat polnud ta veel iialgi näinud. Ta tundis iga puud, tundis nii, nagu tuntakse oma õdesid-vendi ja mängukaaslasi. Astrahanipuud olid üleni valged, samuti taliõunapuud. Kuid suveuibute õied olid roosad ja paradiisiõunapuude omad lausa punased. Kõige ilusam oli aga vana pookimata uibu, mille väikesi kibedaid õunu keegi ei võinud süüa. See õitses ohtrasti ja nägi välja nagu suur lumehang koidupunas.
- Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 199

Homme pidi suur lambakari, mis eilsest saadik väetas naaberpõldu Mangoldide juures, aetama tema sugulaste suurele õunapuuväljale. Seepärast tahtsid need täna õuntekorjamise lõpetada. Kolmkümmend viis läbipõimunud okstega krobelist puuvõra, mis võimsalt sirutusid sinendavasse õhku, olid kuldrenette tihedalt täis. Kõik õunad olid niivõrd läikivad ja valmid, et nad nüüd, varases hommikuvalguses, leegitsesid nagu lugematud väikesed ümarad päikesed.
- Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 5

Luule

Õunapuuaed asfalteeritakse, luksuslikud puud — lopsakaimad
kogu linnas - peavad viimaks alla andma. Haudade peale
laotakse suuri metalselt läikivaid kaste -
isegi elumaju ei ehitata, mida needusest puhastada!
Meil tärkab elude peale
surm või suur hunnik raha.
Nii nagu kord ja kohus
peame vallutama autoteed, oleva asemel armastama
sümboleid, suuri müstifikatsioone, millest pole kunagi küllalt.
Kõike, mis on, mis on olnud, seda
peame me põlgama, see peab meid muutma ärevaks,
seda ei saa me taluda.

Elo Viiding, "Varjud. II", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 34-35

Õunapuuaiale on see kahekümne viies talv.
Nende vana koort ei ihka enam jänesed ja kitsed,
rahus magavad nad oma talveund,
kuulmata sedagi,
kuidas ürask rajab väsimatult teed puu südamesse,
tüve kaugeimasse soppi.

Oma unedes on nad ikka maikuus,
roosavalgetes õites ja lõhnavad,
puu all pingil mängib keegi vana vaim kolme keelega viiulit...
Martsipan ja Suislepp, Sügisjoonik ja Kuldrenett,
Talvenauding ja Sidrunkollane, Eva Kuld ja Sõstraroosa.
Kõik, kes siit läbi käivad, on neid maitsnud,
hammustanud tükikese sünsest igavikuilmast,
vanadest riimidest ja öistest koputustest võõrastel ustel.
Õunapuuaiamaagia saadab neid nüüd alati,
siinne paik ja kunagi elatud elud.

Berit Petolai, "Muuseumitund" kogus "Meoma ümisevad tuuled" (2019), lk 28-29