See artikkel räägib kassimahutist; ühiskonnakasti kohta vaata artiklit Kast (ühiskond).

Kastid on väga populaarsed kasside seas.
Kast Viljandis (21. sajandi algus)
Vana-Egiptuse ušebti kujukeste kast (25. dünastia, 715-656 eKr)
Luis Egidio Meléndez, "Vaikelu apelsinide, meepoti ja maiustusekastidega" (1760ndad)
Manon Grashorn, "Pealkirjata (Kolm kasti)" (2019)


  • Niisiis küsimus: millal tehti Eestis esimene kast? ... Hoolimata meie sajanditepikkusest kastitootmise ajaloost leidub meie hulgas siiski isikuid, kes vilistavad meie kasti heale nimele.

Proosa

muuda
  • Kogetud maja ei ole inertne kast. Asustatud ruum ületab geomeetrilise ruumi.


  • Neljakandilises hallis kellatornis lõi päikesest kullatud kell aeglaselt ja kiirustamata. Kuus lööki langesid orus asetsevasse külla nagu kasti, sulades metsaga kaetud mäenõlvakute rüppe.
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 41


  • "Nii et see ongi siis ooperimaja, jah?" ütles Vanaema. "Näeb välja nii, nagu oleks keegi suure kasti püsti pannud ja kogu arhitektuuri pärast külge liiminud."


  • Omamoodi mulle isegi meeldib pakk-kastide keskel elada. Kõik näib korras, kuni nad ei ole lahti pakitud, ning nende peale on hea taldrikuid ja nädalalehti panna.
    • Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000, lk 92


  • Aegu tagasi oli arusaam, et kui oled midagi õppinud, siis justkui ei tohiks muud teha. Jaotus on üsna meelevaldne, kunstiõpetuse õppekavad ju suuresti kattuvad. Kaasaegne lähenemine on kunsti kaudu mingeid probleeme lahendada või leida märksõnu. Nii on ka endale kasulik, hakkad ära tundma, kas mingi vorm sobib või, vastupidi, hakkab piirama.
Küllap kastid jäävad, ilma päris ei saa – muidu on kõik kunstnikud sarnased. Ma olen palju mõelnud, et oleksin võibolla pidanud selgemalt endale piirid paika panema.

Esseistika

muuda
  • Antoine de Saint-Exupéry kirjeldab oma "Väikeses printsis" olukorda, kus minajutustajast lendur üritab pärast hädamaandumist kõrbes tema ette ilmunud väikese printsi palvel joonistada lammast. Mõne aja pärast tekib piloodil frustratsioon, sest tal pole väikese idealisti tujude rahuldamiseks ei aega ega oskusi. Ka prints muutub üha rahulolematumaks. Lõpuks visandab lendur kasti ja kinnitab printsile, et lammas on seal sees. Prints on rõõmus ja piloot saab asuda taas lennukit remontima, et mitte janusse surra. See, mida prantsuse lendur teeb, kui lamba asemel kasti joonistab, on probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel. Kast rahuldab mõlemaid: lendur säästab aega ja pälvib leidliku lambajoonistaja autoriteedi, kasti sisse peidetud lammas on aga üdini väikese printsi interpretatsiooni võimuses. Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri kehva joonistusoskust ja väikese printsi idealismi arvestades oleks ühel hetkel jõutud olukorda, kus mõlemad oleksid tundnud end kaotajana. Lamba peitmine kasti võimaldas ennetada konflikti ajahädas lenduri ja idealistist väikese printsi vahel ning kokkuvõttes suurendas õnne koguhulka selles veidras ajutises kogukonnas.

Luule

muuda

Ma mõistan,
tore on, kui ilusasti
saab iga asja panna tema kasti,
ja kastid omakorda sobivad nii hästi:
külg külje kõrval, mitte risti-rästi.

Kuid oma võlu on ka segadusel
ja oma sapsusoojus Pegasusel.
Mis rõõm on püüda ronida ta selga
ja hüüda mõttes: tundeid ma ei pelga!
Ja teha päris-päris salamahti
kõik kasti pandud tõigad lukust lahti.
Et saaksid mühada nad ringi omasoodu,
et vabalt möllaks kõik maailma loodu.