Probleem

situatsioon, mis kutsub või nõuab lahendamist

Proosa muuda

  • Ent probleemid tekivad harva neis valdkondades, kus me neid ootame.


  • "Sina ei saa millestki aru!" rääkis Indrek nüüd nagu alistudes. "Sina teed kõik pisikeseks ja näruseks, teed naisest värvitud ja mehest värvimata putuka ja arvad, nüüd on kõik probleemid lahendatud. Jumal sinuga ning sinu inimesega! Sündigu ta putukana ja elagu putukana, aga ärgu ta siis pirisegu, kui teda tabab ka putuka surm."
"Kui putukas, siis putukas," ütles Karin, "ainult kui mees ja naine oleksid ühesugused."


  • Religioosne instinkt aga vajab oma olemasoluks kõrgemat diferentseeritud teadvust, mõtterikkust, refleksiooni, vastutustunnet ja mitmeid muid voorusi. Seetõttu ei paku ta end väheteadlikule, looduslikest impulssidest juhitud inimesele, kes klammerdub kõigesse argisesse, meelelisse, usutavasse ja massidele sobivasse ja kelle diviisiks on: mõtlemine on raske, las teised otsustavad! See inimene tunneb suurt kergendust, kui miski talle keeruline, ebatavaline, arusaamatu ja probleemne taandatakse millelegi harjunule ja banaalsele - eriti veel siis, kui lahendus on vapustavalt lihtne ja tundub lisaks naljakas. Seksuaalsus ja võimutung on igal pool seletusteks käepärast. Miski neile kahele põhitungile redutseerida - see pakub ratsionalistidele ja materialistidele suurt ja halvasti varjatud naudingut, sest intellektuaalselt ja moraalselt ähvardav probleem saab niimoodi sileda ja lõpliku lahenduse. (lk 60)
  • Kord kerkinud probleem naaseb koos oma ärakasutamata energiaga ja võimendab seksuaalsust ja võimutungi, mis alati on seganud inimese kõrgemat arengut, patoloogilise kraadini. Igal juhul on sel meie ajale iseloomulik neurotiseeriv mõju ja see on ka meie maailma ja indiviidi vahelise lõhe tekkimise põhjus. Me ei taha varju tunnistada ja nii ei teagi parem käsi, mida vasak teeb. Ainult promill inimkonnast laseb end juhtida kaalutlustel, hoopis sugestiivsem on ilmekas ettenäitamine (lk 61).


  • Meie enda kultuuri domineerivate joonte ülevaatamisega on tavaliselt nii kaua viivitatud, kuni antud joon ei kujuta endast enam elutähtsat probleemi. Religiooni üle sai objektiivselt arutleda alles siis, kui see ei olnud enam joon, millele meie tsivilisatsioon oli kõige sügavamalt pühendunud. Nüüd on religioonide võrdlev uurimine esimest korda vaba kõiki päevakorral olevaid punkte käsitlema. Aga samal moel pole võimalik arutleda kapitalismi üle ning näiteks sõja ajal on sõjapidamine ja rahvusvaheliste suhete probleemid samuti tabu. Ometi vajavad meie tsivilisatsiooni domineerivad jooned spetsiaalset ja põhjalikku uurimist.
    • Ruth Benedict, "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante, 2016, lk 268-269


  • Propaganda olemus on seega kindlalt lihtsus ja kordamine. Ainuüksi need, kes suudavad probleeme lihtsaimal kujul esitada ning kellel on vaprust neid sellel lihtsustatul kujul igavesti korrata, hoolimata intellektuaalide vastuväidetest, saavutavad pikas plaanis põhjapaneva edu avaliku arvamuse mõjutamisel.
    • Das Wesen der Propaganda ist deshalb unentwegt die Einfachheit und die Wiederholung. Nur wer die Probleme auf die einfachste Formel bringen kann und den Mut hat, sie auch gegen die Einsprüche der Intellektuellen ewig in dieser vereinfachten Form zu wiederholen, der wird auf die Dauer zu grundlegenden Erfolgen in der Beeinflussung der öffentlichen Meinung kommen.
    • Joseph Goebbels, päeviku sissekanne 29. jaanuaril 1942, Die Tagebücher von Joseph Goebbels, Teil 2, Band 3, Saur, München u. a. 1994, ISBN 3-598-21923-7, lk 213


  • Praegu on spetsialistide ajastu. Igaüks näeb oma probleemi ja on ebateadlik või hoolimatu laiemate seoste vastu, milles see asub. Praegu on samuti tööstuse domineerimise ajastu, kus harva jäetakse tunnustamata õigus raha teha mistahes hinna eest.


  • Harvey oli rikas, kolmekümne viie ringis mees. Ta oli hakanud kirjutama monograafiat Hiiobi raamatust ja selles käsitletud probleemidest. Sest ta ei suutnud taluda, et Looja, kelle armas ja mahe valgus langes maailma peale ja levis üle selle, kelle võim ja vägi ulatus kõikjale, võis leppida vaikides maailma kirjeldamatute kannatustega; et Jumal lubas kõiki kannatusi ning oli seepärast oma kõikvõimsuse loogika järgi nende tegelik autor. Harvey ei teadnud, kuidas seletada Jumala olemasolu, lähtudes eeldusest, et Jumal on hea.
"See on ainus probleem," ütles Harvey alati. Harvey ju uskus Jumalat, ja see vaevaski teda. "Tegelikult on see ainus probleem, mida tasub arutada."
  • Muriel Spark, "Ainus probleem".Tõlkinud Vilma Jürisalu, 1995, lk 9


  • Jude ütles, et kõik taandub pigem kulgemise ja mitte rabelemise küsimusele. Ja kui sul on näiteks probleem või asjad ei suju, siis selle asemel, et end ära nikastada või vihastada, tuleb end lihtsalt lõdvaks lasta ja tunnetada, kuidas sa ühined kulgemisega, ning kõik saab korda. Jude ütles, et see on natuke sedamoodi, et kui sa ei saa ust lukust lahti ja sorgid vihaselt võtmega, läheb asi ainult hullemaks, aga kui määrid võtmele natuke huuleläiget ja püüad aimata, kuidas see peaks lukuauku minema, siis, heureka, see keerab! (lk 96)
    • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998


  • Kui võideldakse ideoloogilise režiimiga, on esimene ülesanne ning suund, mille juurde tuleb kindlaks jääda, igasuguse aruteluta keelduda sellest tegelikkusekirjeldusest, mille see ideoloogia välja pakub. Kui anda saatanale sõrm ja nõustuda, et selles kirjelduses on "osake tõtt", kui näiteks möönda, et on olemas aarialased ja mitte-aarialased ning seega on olemas ka "juudiprobleem" , ollakse kadunud ning tahe kuuletub üksnes väändunud mõistusele. Jääb üle ainult paluda "aarialasi" seda "probleemi" "inimlikult" lahendada. Ideoloogia kõige võltsimaks kohaks ongi just see "osake tõtt", see kütkestava võimu kese.


  • Üks parimaid viise eluga toime tulla on teada, mis vahe on probleemil ja ebamugavusel. Kui sa murrad kaela, nälgid, või su maja põleb maha, siis on sul probleem. Kõik muu on ebamugavus. Elu on ebamugav.
    • Robert Fulghum, Uh-Oh: Some Observations from Both Sides of the Refrigerator Door (2001), lk 146


  • Ta hakkas taipama, et maailmas on igasuguseid probleeme, ja et tema on sedakorda enda omadega suhteliselt rahul. (lk 16)
  • Lundbergiga oli teine lugu. Ta pidas teda endaga võrdseks. Isegi inimeseks, kes on võimeline lahendama probleeme, millega ta ise hakkama ei saa. Lundbergi usk tema tublidusse avas temas mingi ukse, mis oli kaua aega suletud ja lukus olnud. Esimest korda paljude, paljude aastate jooksul polnud Peter otsa ringi keeranud ja väljakutse eest põgenenud, vaid seisma jäänud ja katset teinud ning sellega iseenda silmis tuhandeid meetreid kasvanud. (lk 55)


  • Meie teadvus on loodud lahendamatuid ülesandeid eitama. Kui on ülesanne, siis on ka lahendus. Ainult matemaatikud tunnevad päästvat vormelit, et etteantud tingimustel pole ülesandel lahendust. Kuid kui ei ole lahendust, oleks hea vähemalt näha probleemi ennast, läheneda sellele tagant ringiga, eestpoolt, külgedelt, ülalt, alt. Ah et selline ta siis on. Lahendamatu. Selliseid asju on palju - pärispatt; pääsemine; lunastus; miks Jumal, kui ta olemas on, lõi kurjuse; ja kui Teda pole, mis on siis elu mõte... (lk 215)
    • Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013


  • Kui hirmsasti veab, siis ehk võib säästa lapsi otsese kuritarvituse ja rünnakute eest. Aga neid ei saa hoida tõelise probleemi eest. Sest tõeline probleem on elu ise.
    • Peter Høeg, "Susani efekt". Tõlkinud Eva Velsker. 2016, lk 135


  • Inimkonna tõeline probleem on järgmine: meil on paleoliitikumi emotsioonid, keskaegsed institutsioonid ja jumalik tehnika. Ja see on hirmuäratavalt ohtlik ja läheneb nüüd üleüldisele kriisile. [---] kuni me vastame neile suurtele filosoofilistele küsimustele, mille filosoofid paari põlvkonna eest hülgasid - kust me tuleme? kuhu me läheme? - ratsionaalselt, oleme väga õhukesel jääl.


  • Mul on raske olla lihtsalt probleemitu. Nagu Ameerikas minu kohta öeldi, et olen probleem-ballettmeister. Minu asjades on alati mingi probleem, mida ma lahendan. Mul peab olema mingi pealisülesanne, lavastuse sõnum. Võib-olla see ei ole eriti moodne. Vahel ma isegi püüan sellest hoiduda, aga lõpptulemusena teen ikkagi asju, millega tahan midagi öelda.


  • Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise vandenõuga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita loogika, vaid raevukas retoorika. /---/ Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma hirmude ja ängidega.


  • Ma arvan, et iga teadlane peaks tegelema teemadega, mis talle endale on eluliselt olulised. Ja leidma lähenemisteid, mis tema oma kirgi üles kütavad. Väga vinge, kui lehetäide uurijana lahendatakse ühtlasi põletavaid elufilosoofilisi probleeme.




  • Üleüldse on teadlased Lõpmatuse uurimisest loobunud. Liiga raskesti piiriteldav aine, liiga uduselt sõnastatavad probleemid. Ja nii ongi see söötis maa jäetud minusugustele isehakanud uurijatele, fantasööridele, unistajatele ja viimastele elusolevatele teoloogidele, kes veel suudavad lugeda Pühasid Kirju algkeeles ega ole loobunud sealt otsimast Tähendust.


  • Kui analüütiliselt ei saa, peab proovima poeetiliselt. Ja kui poeetilisest üksi on vähe, tuleb müütiline mõte appi võtta – et ta looks avarama ruumi. Müütilise materjali kaudu saab mõelda asjadest ja läbi tunda asju, mida tegelikult isegi intuitiivselt ise veel päriselt ei hooma. Saab teatud mõttes enda väikesest vaatepunktist loobuda ja minna teisele tasandile, kus need probleemid hakkavad ennast justkui ise mõtlema.




 
Vikipeedias leidub artikkel