Ruth Benedict

Ruth Fulton Benedict (5. juuni 1887 – 17. september 1948) oli Ameerika antropoloog ja kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema murranguline uurimus "Kultuurimustrid" (Patterns of Culture, 1934).

Ruth Benedict 1937. aastal

"Kultuurimustrid"

Ruth Benedict, "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante. Eesti Keele Sihtasutus, 2016.

• Antropoloogi jaoks on enda ja mõne Uus-Guinea hõimu tavad kaks võimalikku ühiskondlikku skeemi üldise probleemiga tegelemiseks ning kuni ta on antropoloog, ei saa ta mingil moel ühte teisest olulisemaks lugeda. (lk 25)
• Ükski inimene ei vaata maailma kunagi rikkumata pilguga. Ta näeb seda teatud tavade ja institutsioonide ja mõtteviiside kogumi poolt töödelduna. Isegi oma filosoofilistes mõtisklustes ei suuda ta neid stereotüüpe maha jätta; isegi tema arusaamadel tõest ja valest on ikkagi seos tema konkreetsete traditsiooniliste tavadega. (lk 26)
• Inimese elulugu on eelkõige kohanemine nende mustrite ja standarditega, mida tema kogukonnas traditsiooniliselt edasi antakse. Tavad, mis teda sündides ümbritsevad, vormivad tema kogemust ja käitumist algusest peale. Rääkima hakates on ta juba oma kultuuri pisike esindaja ning kui ta suureks kasvab ja suudab oma kultuuri tegevustest osa võtta, on selle harjumused ühtlasi tema harjumused, selle uskumused tema uskumused ja selle jaoks võimatud asjad on ka tema jaoks võimatud. Ta jagab neid kõigi samasse rühma sündinud lastega ja ükski mõnesse maakera teisel poolel asuvasse rühma sündinud laps ei suuda kunagi omandada neist isegi tuhandikku. (lk 26)
• Kõigepealt nõuab igasugune teaduslik uurimistöö seda, et vaatlemiseks välja valitavate elementide hulgast mõnele juba eelnevalt suuremat tähtsust ei omistata. Kõikides vähem vastuolulistes valdkondades, näiteks kaktuste või termiitide või udukogude uurimises, on tingimata tarvilikuks uurimismeetodiks kogu asjakohane materjal grupeerida ning märkida üles kõikvõimalikud erinevad esinemisvormid ja -tingimused. Sel moel me oleme välja selgitanud kõik, mida me teame, ütleme näiteks astronoomiaseaduste või ühiseluliste putukate kohta. Ainult inimese enda uurimises on olulisemad ühiskonnateadused asendanud üldise uurimistöö pelgalt ühe kohaliku variandi, st Lääne tsivilisatsiooni uurimisega. (lk 27)
• Antropoloogia oli definitsiooni kohaselt võimatu, kuni inimeste mõtlemist valitses vahetegemine meie ja primitiivide, meie ja barbarite ning meie ja paganate vahel. Kõigepealt tuli jõuda niisugusele harituse tasemele, kus me enam oma usku naabri ebausust kõrgemaks ei sea. Oli hädavajalik aru saada, et samadel eeldustel - ütleme näiteks kõrgemate jõudude olemasolul - põhinevaid institutsioone tuleb vaadelda koos ja meie enda omasid sealhulgas. (lk 27)
• Valgel mehel on olnud teistsugune kogemus. Ta ei ole ehk kunagi näinud kõrvalseisjat, kui see kõrvalseisja ei ole juba euroopalikuks muudetud. Kui ta on reisinud, siis väga tõenäoliselt on ta võinud teha ringi ümber maakera, peatumata iialgi kusagil mujal kui mõnes kosmopoliitses hotellis. Ta teab vähe mingitest eluviisidest, mis on teistsugused kui tema enda oma. Tavade ja maailmavaadete ühetaolisus, mida ta enda ümber näeb, paistab olevat piisavalt veenev ning varjab tema eest tõsiasja, et see on lõppude lõpuks ajalooline juhus. Ta nõustub pikemalt mõtlemata sellega, et inimloomus on ekvivalentne tema enda kultuuriliste standarditega. (lk 29)
• Niisiis võib öelda, et kui kaasaegne inimene teeb vahet Väljavalitud Rahva ja ohtlike võõramaalaste vahel, kusjuures kõik need rühmad kuuluvad tema enda tsivilisatsiooni ning on geneetiliselt ja kultuuriliselt omavahel niisama lähedased nagu Austraalia erinevad võsahõimud, siis on tal oma hoiaku õigustuseks seljataga tohutult pikk ajalooline järjepidevus. Pügmeed on väitnud sedasama. Nii fundamentaalsest inimlikust joonest me tõenäoliselt väga kergesti lahti ei saa, aga meil on vähemalt võimalus õppida mõistma selle ajalugu ning selle visalt püsivaid pahelisi ilminguid. (lk 31)
• Tava ei pälvinud ühiskonnateoreetikute tähelepanu, kuna see oli nende endi mõtlemise keskne vahend: see oli lääts, ilma milleta nad ei suutnud üldse näha. (lk 32)
• Kui me poleks nii tõrksad vaatama näkku kultuurilistele muutustele kõige igapäevasemates asjades, tehes seda alles juhul, kui me seda enam vältida ei saa, siis oleks võimalik võtta palju intelligentsem ja korraldavam hoiak. Vastupanu tuleneb suuresti sellest, et me mõistame vääriti kultuurilisi harjumusi ning ülistame iseäranis neid, mis juhtuvad kuuluma meie rahvale ja meie aastakümnesse. Isegi väga põgus tutvumine teiste harjumustega ning teadmine sellest, kui erinevad need võivad olla, aitaks palju kaasa mõistlikuma ühiskonnakorra edendamisele. (lk 33)
• Põlgus võõramaalaste vastu ei ole ainus võimalik lahendus meie praegusele rasside ja rahvuste kontaktile. Sellel lahendusel pole isegi mitte teaduslikku põhjendust. Traditsiooniline anglosaksi sallimatus on ruumiliselt ja ajaliselt piiritletud kultuuriline joon nagu iga teine. (lk 34)
• Inimese bioloogiline põhilaad ei seo teda üksikasjalikult ühegi konkreetse käitumisvariandiga. Kõik need väga mitmekesised ühiskondlikud lahendused, mis erinevates kultuurides on välja töötatud ning mis puudutavad näiteks paaritumist või siis kaubandust, on looduse poolt inimesele kaasa antud omadusi arvestades tema jaoks võrdselt võimalikud. Kultuur ei ole bioloogiliselt edasi antav kompleks. (lk 37)
• Rassilise puhtuse pooldaja on mütoloogia ohver. Sest mis asi on "rassiline pärand"? Me teame laias laastus seda, mis näiteks isalt pojale pärilikult edasi kandub. Perekonnaliinide piires on pärilikkuse tähtsus tohutu. Aga pärilikkus on perekonnaliinide asi. Sellest väljaspool on tegemist mütoloogiaga. (lk 38)
• Me teame, et sisearetus tekitab kohaliku tüübi. Kuid see on olukord, mida meie kosmopoliitses valges tsivilisatsioonis praktiliselt ei eksisteeri, ning kui pöördutakse rassilise pärilikkuse” poole, mida tavaliselt tehakse sellepärast, et koondada teatud inimeste rühma, kellel on umbes samasugune majanduslik staatus, kes on käinud suuresti samades koolides ja kes loevad samu nädalalehti, siis on niisugune kategooria veel üks versioon rühma kuulujatest ja mittekuulujatest ning see ei viita rühma tegelikule bioloogilisele homogeensusele. (lk 39)
• See, mis inimesi reaalselt ühte seob, on nende kultuur: nende ühised ideed ja standardid. Kui riik - selle asemel, et valida välja mingi sümbol, nagu näiteks ühine päritolu, ja teha sellest hüüdlause - pööraks oma tähelepanu pigem kultuurile, mis riigis elavaid inimesi ühendab, rõhutaks selle peamisi häid omadusi ning tunnustaks ka teistsuguseid väärtusi, mis võivad areneda teistsuguses kultuuris, siis seaks see niisuguse eksitava ning seetõttu ka ohtliku sümbolismi asemele realistliku mõtlemise. (lk 39)
• Selleks et mingit käitumist instinktiivseks klassifitseerida, läheb vaja tunduvalt enamat kui tõestust, et antud käitumine on automaatne. Tingitud reageering on niisama automaatne kui orgaaniliselt determineeritud reageering ning kultuuriliselt tingitud reageeringud moodustavad suurema osa meie tohutu suurest automaatse käitumise varamust. (lk 40)
• Me oleme sunnitud tunnistama, et isegi vaatamata sõja tohutult tähtsale kohale meie enda tsivilisatsioonis, on sõda asotsiaalne joon. Maailmasõjale järgnenud kaoses kõlasid võltsilt ja vastumeelselt kõik need sõjaaegsed väited, nagu edendaks sõda vaprust, altruismi ja vaimseid väärtusi. Sõda meie tsivilisatsioonis on parim võimalik näide destruktiivsuse ulatusest, milleni kultuuri välja valitud joone areng võib jõuda. Kui me sõda õigustame, siis tuleneb see sellest, et rahvad õigustavad alati neid jooni, mida nad enda juures leiavad, ja mitte sellest, et sõja väidetavalt väärtuslikud küljed objektiivse uurimise välja kannataksid. (lk 55)
• Ühiskonnad on alati õigustanud soositud traditsioonilisi vorme. Kui need jooned kontrolli alt väljuvad ja mõni täiendav käitumisvorm kasutusele võetakse, siis kiidetakse traditsioonilist vormi edasi — nii usinalt ja silmakirjalikult, just nagu täiendavat käitumist ei eksisteerikski. (lk 58)
• Majanduslik iseseisvus on motiiv, mida meie tsivilisatsioon on tähtsustanud. Kui meie majandusstruktuur muutub selliseks, et antud motiiv ei kujuta endast enam nii võimsat liikumapanevat jõudu nagu suurte maadeavastuste ja laieneva industrialismi ajastul, siis on olemas palju teisi motiive, mis muutunud majanduskorraldusele sobiksid. Iga kultuur, iga ajastu kasutab suurest hulgast võimalustest ära vaid vähesed. Muutused võivad tekitada palju ärevust ja tuua kaasa suuri kaotusi, aga see tuleneb muutuste enda raskusest ja mitte sellest, nagu oleks meie ajastu ja meie riik tabanud ära mingi ainuvõimaliku motivatsiooni, mille järgi inimese elu saab korraldada. Me peame meeles pidama, et muutus, koos kõigi kaasnevate raskustega, on möödapääsmatu. (lk 59)
• Me võime küll selgelt aru saada, et kultuuriline käitumine on lokaalne ja inimese loodud ja ülimalt muutlik, kuid sellega ei ole nähtuse tähendus veel lõplikult välja selgitatud. Sellel on kalduvus olla ka integreeritud. Nagu üksikisik nii kujutab ka kultuur endast mõtete ja tegude mustrit, mis on kas rohkem või vähem korrapärane. Igas kultuuris tekivad iseloomulikud püüdlused, mida teised ühiskonnatüübid tingimata ei jaga. (lk 70)
• Kultuuride integratsioonis pole midagi müstilist. See on sama protsess, misläbi tekivad ja püsivad kunstistiilid. Gooti arhitektuur oli alguses vaevalt midagi enamat kui kõrguse ja valguse eelistamine, kuid mõne tehnilise võtte raames kujunenud maitsekaanonitega opereerides sai sellest unikaalne ja homogeenne kolmeteistkümnenda sajandi kunst. Gootika heitis kõrvale elemendid, mis talle ei sobinud, muutis teised oma eesmärkidele vastavaks ning leiutas uusi, mis klappisid tema maitsega. (lk 71)
• Alati on olemas võimalus, et desorienteeritud on pigem kultuuri kirjeldus kui kultuur ise. (lk 248)
• Meie ühiskonda kirjeldatakse sageli kui integratsiooni puudumise äärmuslikku näidet. Lääne ühiskonna tohutu keerukus ja põlvkonnast põlvkonda toimuvad kiired muutused põhjustavad paratamatult harmoonia puudumist selle elementide vahel, mida lihtsamates ühiskondades ei esine. Ometi on enamikus uurimustes põhjuseks, miks integratsiooni puudumisega liialdatakse ja seda valesti tõlgendatakse, lihtne tehniline viga. Primitiivne ühiskond on integreerunud geograafiliste üksustena. Lääne tsivilisatsioon on aga kihistunud ning sotsiaalsed rühmad elavad samal ajal ja samas kohas sootuks erinevate standardite järgi ning neid ajendavad erinevad motivatsioonid. (lk 249)
• Vaidlus, kus ühed arvavad, et rühma tuleb tingimata vaadelda millegi enamana kui oma indiviidide summana, ja teised seda ei arva, on suuresti vaidlus uurijate vahel, kes tegelevad erinevat liiki andmetega. (lk 251)
• Niisugustes kultuuri naiivsetes tõlgendustes, mis on antud individuaalse käitumise seisukohalt, ei seisne probleem mitte selles et need põhinevad psühholoogial, vaid selles, et need ignoreerivad ajalugu ning erinevate joonte heakskiitmise ja tagasilükkamise ajaloolist protsessi. Igasugune kultuuri konfiguratsiooniline tõlgendus on samuti seletus individuaalpsühholoogia seisukohalt, aga see toetub nii ajaloole kui ka psühholoogiale. (lk 252)
• Kui meil pole aimu sellest, et üldiselt on meie tsivilisatsioonis inimese ülima tähtsusega sihiks koguda eraomandit ja luua üha rohkem võimalusi uhkeldamiseks, siis jäävad mõistetamatuks ka naise positsioon ja armukadeduse emotsioonid kaasaegses ühiskonnas. Meie suhtumine oma lastesse on samuti tõendiks sellest samast kultuurilisest eesmärgist. Erinevalt mõnest primitiivsest ühiskonnast ei ole meie lapsed indiviidid, kelle õigusi ja eelistusi juba väikelapseeast alates sundimatult respekteeritakse, vaid spetsiaalsed kohustused - nii nagu ka meie varad -, kellega me siis olenevalt olukorrast kas hätta jääme või kelle üle me rõõmustame. Põhimõtteliselt on nad meie enda ego pikendused ning annavad spetsiaalse võimaluse autoriteedi näitamiseks. See muster ei ole vanema-lapse suhtele loomupäraselt omane, nagu me nii libekeelselt endastmõistetavaks peame. Selle olukorra on verminud meie kultuuri peamised tungid ning see on ainult üks neist võimalustest, kus me oma traditsioonilisi obsessioone järgime. (lk 264)
• Iga ühiskond, mis esindab selgelt ükskõik millist ühiskondlikku orientatsiooni, arendab teatud voorusi, mis on tema valitud eesmärkide jaoks loomulikud. On äärmiselt ebatõenäoline, et isegi parim ühiskond oleks võimeline rõhutama ühes ainsas ühiskonnakorras kõiki neid voorusi, mida me inimese elus kõrgelt hindame. Utoopiat ei saa teostada kui lõplikku ja täiuslikku struktuuri, milles inimese elu veatu õitsenguni jõuab. Sedasorti utoopiad tuleks puhtalt unelmateks tunnistada. Reaalsed ühiskonnakorra parandused sõltuvad palju mõõdukamatest ja palju raskematest valikutest. (lk 267)
• Me võime hakata otsustama omaenda tsivilisatsiooni domineerivate joonte üle. Igaühe jaoks, kes on nende võimu all üles kasvanud, on nende äratundmine piisavalt raske. Ja veelgi raskem on vähendada oma erilist armastust nende vastu, kui selleks tungiv vajadus peaks tekkima. Nad on niisama tuttavad nagu vana armas talukoht. Iga maailm, kus neid ei paista, näib meile rõõmutu ja ebasobiv. Ometi on tegemist just nende joontega, mis fundamentaalse kultuurilise protsessi toimides kõige sagedamini äärmusteni viiakse. Nendega esineb ülepingutamist ja need kipuvad rohkem käest ära minema, kui ükskõik millised teised jooned. Just seal, kus on kõige tõenäolisemalt vajadus kriitika järele, oleme kindlalt kõige vähem kriitilised. Revisjon tuleb, aga see tuleb revolutsiooni või kokkuvarisemise teel. (lk 268)
• Meie enda kultuuri domineerivate joonte ülevaatamisega on tavaliselt nii kaua viivitatud, kuni antud joon ei kujuta endast enam elutähtsat probleemi. Religiooni üle sai objektiivselt arutleda alles siis, kui see ei olnud enam joon, millele meie tsivilisatsioon oli kõige sügavamalt pühendunud. Nüüd on religioonide võrdlev uurimine esimest korda vaba kõiki päevakorral olevaid punkte käsitlema. Aga samal moel pole võimalik arutleda kapitalismi üle ning näiteks sõja ajal on sõjapidamine ja rahvusvaheliste suhete probleemid samuti tabu. Ometi vajavad meie tsivilisatsiooni domineerivad jooned spetsiaalset ja põhjalikku uurimist. (lk 268-269)
• Inimene tänavalt mõtleb ikka veel nõnda, nagu oleks üksikisiku ja ühiskonna antagonism paratamatu. See tuleneb suurel määral sellest, et meie tsivilisatsioonis on ühiskonna regulatiivsed tegevused esile tõstetud ning me kaldume samastama ühiskonda nende piirangutega, mida seadus meile peale paneb. Seadus määrab ära, mitu miili tunnis ma autoga võin sõita. Kui see piirang ära võtta, siis olen ma palju vabam. See ühiskonna ja üksikisiku vahelise fundamentaalse antagonismi põhjendus on väga naiivne, kui seda laiendatakse põhiliseks filosoofiliseks ja poliitiliseks arusaamaks. Ühiskond on regulatiivne ainult kohati ja teatud olukordades ning seadus ei ole samatähenduslik ühiskonnakorraga. (lk 272)
• Antropoloogiat peetakse sageli lootusetuse saadikuks, mis inimese heatahtlikud illusioonid tühistab. Kuid ükski antropoloog, kellel on kogemus teistest kultuuridest, pole kunagi arvanud, et inimesed on automaadid, kes viivad masinlikult täide oma tsivilisatsiooni ettekirjutusi. Ükski seni vaadeldud kultuur pole suutnud välja juurida erinevusi nende isikute temperamentides, kes selle kultuuri moodustavad. Alati on tegemist mõlemapoolse andmise ja võtmisega. Üksikisiku probleemi ei saa lahendada kultuuri ja üksikisiku antagonismi rõhutamisega, vaid hoopis rõhutades seda, kuidas nad vastastikku teineteist tugevdavad. (lk 273)
• Nagu me oleme näinud, omandab valdav osa mingisse ühiskonda sündinud inimestest alati ühiskonna poolt dikteeritud käitumise, ükskõik millised selle institutsioonide eripärad ka on. Kultuuri kandjate tõlgenduse kohaselt on see alati tingitud asjaolust, et nende konkreetsed institutsioonid kajastavad viimset ja universaalset teivemõistuslikkust. Tegelik põhjus on sootuks teistsugune. Enamik inimesi mugandub oma kultuurivormiga sellepärast, et nende algsed anded on tohutult paindlikud. Selle ühiskonna vormiv jõud, kuhu nad on sündinud, saab neid kergesti kujundada. (lk 274)
• Just samamoodi nagu on eelistatud need, kelle loomuomased reageeringud on ühiskonda iseloomustavale käitumisele kõige lähedasemad, nii on ka segadusse viidud need, kelle loomuomased reageeringud langevad käitumise skaala sellesse osasse, mida nende kultuur ei rõhuta. Ebanormaalsed on inimesed, keda nende kultuuri institutsioonid ei toeta. Nad on erandid, kellel pole olnud kerge oma kultuuri traditsioonilisi vorme vastu võtta. (lk 277-278)
• Mingis ühiskonnas ebaadekvaatselt funktsioneerivad inimesed ei pruugi olla mitte need, kellel on teatud kindlad "ebanormaalsed" jooned, vaid võib-olla hoopis need, kelle reageeringud pole antud kultuuri institutsioonides mingit toetust saanud. Nende hälbeliste isikute nõrkus on suurel määral illusoorne. See ei tulene mitte asjaolust, et neil puudub vajalik elujõud, vaid sellest, et nad on inimesed, kelle sünnipäraseid reageeringuid ühiskond ei kinnita. (lk 290)
• Inimene, keda tema aja ja koha standardid ei toeta ning kes seetõttu on paljalt naeruvääristamise tuulte kätte jäetud, on Euroopa kirjanduses unustamatult üles joonistatud Don Quijote kujus. Cervantes võttis ikka veel abstraktselt austatud traditsiooni ja .suunas sellele muutunud praktiliste standardite rambivalguse ning tema vaesest vanast mehest, ühe teise põlvkonna romantilise rüütellikkuse ortodokssest toetajast sai kohtlane tegelane. Tuuleveskid, millega Don Quijote piigivõitlust pidas, olid olnud äsja kadunud maailma tõsised vastased, aga nendega piigivõitluse pidamine ajal, mil maailm neid enam tõsiselt ei võtnud, oli jampsimine. Ta armastas oma Dulcinead rüütellikkuse parimate traditsioonide kohaselt, aga selleks hetkeks oli moes juba armastuse teistsugune versioon ning tema kirglikkust loeti hullumeelsuseks. (lk 290)
• Aga meie tsivilisatsioon peab tegelema erinevate kultuuriliste standarditega, millest ühed meie silme all looja lähevad, samas kui uued juba horisondi tagant esile tõusevad. Me peame olema valmis arvestama muutuvate normaalsustega ning seda isegi juhul, kui küsimus on moraalis, milles meid üles kasvatati. Just nii nagu eetiliste probleemidega tegelemisel me oleme ebasoodsas olukorras seni, kuni me hoiame kinni absoluutsest moraali definitsioonist, nii me oleme ka inimühiskonnaga tegelemisel ebasoodsas olukorras nii kaua, kui me loeme oma lokaalsed normaalsused eksistentsi vältimatuteks paratamatusteks. (lk 291)
• Sest on ju ilmselge, et mõne traditsioonilise asjakorralduse eest tuleb maksta vägagi kõrget hinda, kuna need põhjustavad hulgaliselt inimlikku kannatust ja pettumust. Kui need asjakorraldused esitleksid end meile pelgalt asjakorraldustena ja mitte kategooriliste imperatiividena, siis oleks meie mõistlik suund need ükskõik milliste võtetega ratsionaalselt välja valitud eesmärkide jaoks kohandada. Aga selle asemel me naeruvääristame oma Don Quijotesid, neid moest väljas olevate traditsioonide kentsakaid kehastusi, ning vaatame jätkuvalt enda traditsiooni millegi paratamatult lõpliku ja ettemääratuna. (lk 291-292)
• Traditsioon on niisama neurootiline nagu iga patsient; ülemäärane hirm, mis traditsioonil oma juhuslikest standarditest hälbimise ees on, vastab kõikidele tavalistele psühhopaatia definitsioonidele. See hirm ei sõltu nende piiride ulatusest, mille raames on üldiste reeglite järgimine ühiskondliku heaolu jaoks hädavajalik. Mõnes kultuuris lubatakse üksikisikule palju rohkem hälbimist kui meie omas ning pole võimalik näidata, et niisugused kultuurid selle eripära tõttu kannataksid. On tõenäoline, et tuleviku ühiskonnakorrad arendavad seda individuaalsete erinevuste sallimist ja soodustamist tunduvalt kaugemale, kui ükskõik millised neist kultuuridest, millega meil kogemusi on. (lk 292-293)
• Kaheksateistkümnenda sajandi Uus-Inglismaa puritaanlikud vaimulikud olid ilmselt viimased inimesed, keda kolooniate tolleaegne avalik arvamus psühhopaatiliseks pidas. Nad rakendasid nii täielikku intellektuaalset ja emotsionaalset diktatuuri, mida on võimaldatud vaid vähestele mõjukatele rühmadele ükskõik millises kultuuris. Nad olid Jumala hääl. Ja ometi võib tänapäevase vaatleja seisukohalt öelda, et puritaanliku Uus-Inglismaa psühhoneurootikud olid just nemad ning mitte need segaduses ja piinatud naised, keda nad nõidadena surma mõistsid. (lk 296)
• Kõige tähtsamaks ülesandeks, mis käesoleval ajal ühiskondliku mõtlemise ees seisab, on kultuurilise relatiivsuse adekvaatne arvestamine. (lk 297)
• Niipea kui uus arusaam on tavapärase uskumusena vastu võetud, saab sellest veel üks usaldusväärne hea elu kaitsevall. Siis me jõuame palju realistlikuma ühiskondliku tõekspidamiseni ning võtame lootuse põhjendusena ja sallivuse uue alusena omaks kõik need koos eksisteerivad ja ühtemoodi kehtivad elumustrid, mida inimkond on elu toormaterjalidest enda jaoks loonud. (lk 298)