Õigustus

põhjendus süü või vastutuse vältimiseks teo või vea eest

See artikkel räägib tavakeele üldmõistest; õigustuse kui epistemoloogiatermini kohta loe artiklist Õigustus (epistemoloogia).


  • Enamik inimestest ei taha tunnistada oma vigu ja eksimusi, sest vahel on piinlik tehtu pärast, vahel kardame näida teistest kehvemad või rumalamad, vahel oleme põhjustanud kellelegi teisele tahtmatult (jah, vahel ka tahtlikult) midagi halba.
Me ei taha tunda halvasti, eriti siis kui oleme ise selle oma tegudega põhjustanud. Me kipume oma viltu läinud tegusid õigustama juba lapseeas ("Aga Juku ka …") ja ega täiskasvanuks saades asi paremaks lähe, kui, siis rafineeritumaks ja läbimõeldumaks.
Palju lihtsam, kui leppida sellega, et tegudel võivad olla mitteootuspärased tagajärjed, on nende tagajärgedega seotud vastutust endast kuidagi eemale lükata. Selleks on kaks viisi: kas loobuda oma vabadusest või siis püüda vastutus lükata kellegi teise kanda.
Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab ju öelda: "Ega mina teinud ega otsustanud! Tema tegi ja otsustas!" Veelgi parem: saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada.
  • Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü. Neid teisi tuleb karistada nende edukuse eest, sest ei ole ju võimalik, et "mina" ei ole parim või "mina" eksib, seega on need teised oma edukuse saanud tänu süvariigile, sobingute või diilidega.