Ma ise pean seda praegust stiili oma päris minaks. Et see on see, kes ma tegelikult olen. Ma lihtsalt kuidagi varjusin millegi taha ja kogu aeg oli hea öelda, et see on rock'n'roll, ma teen rock'n'roll'i. Tegelikult elustiilina on see ikkagi päris põletav.
Mul oli kindlasti ka laval rohkem lubatud. Ma toon täiesti suvalise näite, et kui mina seal oma diktsiooniga maha ei saanud, siis keegi ei pahandanud, vaid tõsteti üles kaks äärmist näppu ja öeldi, et ohh lahe ja jäädi kontserdi lõpuni, et näha, kas ma esinemise lõpuks püsti jään. Kui mõnel teisel popmuusika esitajal oleks sama probleem olnud, oleks ilmselt ajalehte saanud.
Ma arvan, et ma olen päris palju muutunud ja see on täpselt selline muutus, mis osale väga meeldib ja teistele ei meeldi üldse. Osa oleks ikkagi tahtnud, et ma hommikul kella seitsme ajal, kui nemad tööle lähevad, paljajalu ja palja ülakehaga poriloigus plätserdaks ja röögiks rock'n'roll. Aga on teisi ja mulle tundub, et märksa rohkem, kellele see praegune asi meeldib.
